juuli
06

Arvad, et oled vana? Unusta ära!Maire Forsel

Kuidas sul muidu läheb, kas oled rahul oma eluga? Kas sul on töö, mida iga päev rõõmuga teed või saadad oma CV-sid ilma peale õnne otsima, lootuses, et äkki leiab kusagilt midagi paremat? Või lappad iga päev töökuulutusi ja ohkad sügavalt, kui näed, et jälle nõutakse kõrgharidust ja seda sul pole, vaatamata sellele, et pool elu juba elatud ja aega oleks ju olnud seda omandada?

Minuga just nii kunagi oli. Ma ei läinud pärast keskkooli kohe edasi õppima, sest sain lapse ja jäin hoopis koduseks. Ja isegi kui ma poleks kohe peret loonud, ei oleks ma tol ajal kõrgkooli nagunii läinud, sest ma ei osanud vene keelt ja ilma selleta polnud nõuka ajal kõrgkoolis õppimine mõeldav. Nii läksingi pisipedasse, nagu seda tol ajal kutsuti - Tallinna Pedagoogikakooli koolieelset kasvatust õppima. Mõistagi kaugõppesse, sest pere kõrvalt polnud statsionaaris õppimine võimalik. Ka seal oli tegelikult vene keelt vaja, nii et ma läksin suure hirmuga Tallinna Keeltekooli vene keelt õppima – nii kohutavalt kartsin, et muidu ei saa koolis sellega hakkama. Ega ma seda keelt muidugi selgeks ei saanud, aga juhtus nii, et minu pisipeda vene keele õpetaja ja keeltekooli vene keele õpetaja olid sõbrannad ja nii saadi pisipedas teada, et vene keelt nii väga kartsin, et seda kooli kõrvalt õhtustele kursustele õppima läksin. Ja pisipeda vene keele õpetaja hindas minu pingutusi nii väga, et minust sai tema lemmik. Ta oli tõeline vene hing, südamest heatahtlik ja emalikult hoolitsev. Ainult tänu temale õnnestus mul see kool kiitusega lõpetada, sest ta pani mulle vene keele lõpuhindeks nelja ja kiituse saamiseks võis 1-2 nelja olla. Puhtalt püüdlikkuse eest sain selle hinde, sest nagu öeldud, keelt ei oska ma siiani.

Nii elasingi oma kesk-eriharidusega kuni keskeani välja. Lasteaias töötasin vaid kuus aastat, sealt edasi läksin juba kooli rootsi keelt õpetama ja sealt omakorda ühte Eesti-Rootsi ühisfirmasse ja nii ta läks. Aga iga kord, kui tööstress üle pea kasvas, lappasin töökuulutusi ja masendusin sellest, et neil töökohtadel, kuhu oleksin tahtnud kandideerida, nõuti kõrgharidust ja seda mul ju polnud. Kummalisel kombel õnnestus aastal 2000 siiski edasi liikuda ja saada uus töökoht, kus oli nõutud majandusalane kõrgharidus (mida mul polnud), aga selle eest oli mul rootsi keel ja raamatupidamisoskus ja sellest firmaomanikule piisas, et mind tööle võtta. Tegin seda tööd 15 aastat ja unustasin vahepeal täitsa ära, et mul kunagi võiks kõrgharidust vaja minna. Kuni selle hetkeni, mil astusin roheliste erakonda, sain seal juhatusse ja siis tundsin uuesti, et pagan küll, kõigil on kõrgharidus ja minul ikka see kesk-eri. Ma päris ausalt aastaid põdesin seda, et ma pole ühtegi kõrgkooli lõpetanud. Aga selle peale ei tulnud, et õppima minna.

Vahepeal oli Eesti ju vabaks saanud ja vene keelt enam kõrgkoolides ei nõutud, nii et see ei saanud enam takistuseks olla. Aga mul oli üks teine takistus – vanus. Enda arvates siis. Ma arvasin, et kui olen 30+, siis olen liiga vana kõrgkooli minemiseks ja nii ma isegi ei kaalunud seda varianti. Kuni sain 45 aastaseks ja õppimamineku isu paisus nii suureks, et ma ei suutnud sellele enam vastu panna. Ja siis tahtsin ma ülikooli minna juba samavõrra teadmiste kui paberi pärast.

Ma kaalusin ja kaalusin ja venitasin paberite sisseviimisega viimase minutini, sest ega ma tegelikult ei julgenud ju minna kuhugi. Tartu Ülikool – see tundus kuidagi nii kõrgel ja kaugel minu jaoks. Ja ma kartsin, et äkki ma ei saa seal hakkama ja no natuke ikka põdesin oma vanust ka. Tol ajal, aastal 2008, sai kandideerimisavaldusi sisse anda ka Ülikoolide keskuses Kuressaares, aga ma jäin haigeks ja tundsin siis veelgi enam, et ei, see ülikool on minu jaoks vist ikka liiga raske. Ma mäletan hästi seda päeva, kui lõpuks ikkagi autosse hüppasin, et Kuressaarde avaldust sisse viima minna. See oli kõige viimane päev, mil seda veel teha sai ja oma essee saatmisega olin tegelikult juba hiljaks jäänud. Olin palavikus ja arutasime kodus mehega, mida teha ja tema ikka julgustas, et peaksin minema ja nii ma läksingi, viimasel minutil ja haigena. No ja pärast enam polnud pääsu, sest kui asi oli käima lükatud, siis ei tundunud enam õige asja pooleli jätta. Ma sain sisse, erialaks sotsiaaltöö, sotsiaalpoliitika ja sotsioloogia. Oligi selline pikk nimetus alguses, hiljem tuli valida, kas tahan sotsiaaltööle või sotsioloogiale spetsialiseeruda ja ma valisin sotsioloogia, sest just seda olin tahtnud õppima minna, bakalaureuseastmes lihtsalt seda eraldi ei olnud. Tahtsin teada, kuidas ühiskond toimib ja kuidas inimesi selles keerulises maailmas paremini mõista. Pärast lõpetamist läksin kohe magistrisse edasi ja siis valisin juba sotsioloogia ja need kaks aastat õppisin statsionaaris. Natuke kartsin jälle, sest seal olid peaaegu kõik minust poole nooremad ja tundsin end alguses väga ebamugavalt. Sisseastumiskomisjoni ukse taga sattusin kokku Kadri Pelisaarega ja ma ei tea, kas ta ise seda enam mäletab, aga olen Kadrile siiani tänulik, et ta mind seal julgustas

Teised tulid peaaegu kõik samalt kursuselt, nii et väheke outsideri tunne mul alguses oli, aga magistris õppida on ikka väga mõnus, olin pääsenud kohustuslikest sotsiaaltööainetest ja võisin lõpuks ometi õppida vaid seda, mida tegelikult tahtsin. Magistritöö teema valisin puhtalt teoreetilise: „Modernsus ja postmodernsus – ühe ajastu kaks nägu”. Juhendaja leidmisega oli raskusi, sest TÜs polnud ükski õppejõud sellise teemaga otseselt tegelenud. Lõpuks oli Andu Rämmer nõus mind juhendama ja saime ka Marju Lauristini nõusse, et ta mu töö läbi loeks ja vajadusel kommenteeriks. Tegelikult oli sellesse protsessi kaasatud veel paar õppejõudu ja töö tegin ma ju ise valmis, aga olen neile kõigile väga tänulik, et nad olid nõus mu magistritöö läbi lugema ja oma arvamust avaldasid. Ma lõpetasin nominaalajaga, cum laude.

Ja nüüd ma tulen tagasi selle juurde, miks ma seda lugu kirjutan. Ma ei julgenud ju ülikooli minna, mäletate? Aga lõpetasin selle cum laude. Mida see näitab? Et hirmul on suured silmad! Ja lisaks veel seda, et pole absoluutselt tähtis, kui vana sa oled – õppida ei ole mitte kunagi hilja! Ma kaitsesin oma magistritöö juunis 2013 ja kuu aja pärast sain 50. Ja teate, kuidas ma mõtlesin? Et kui ma olen 50, siis on mul ju täpselt pool elu veel ees ja selle teise poole ma saan ometi lõpuks elada nii, et ma ei pea põdema kõrghariduse puudumise pärast. Ma olen endale tohutult tänulik, et julgesin ja suutsin selle tee läbi käia. Raske oli, mis seal salata, sest esiteks need pikad iganädalased sõidud Saaremaalt Tartusse ja teiseks ma tegin selle õppimise kõrvalt täisajaga tööd. Kaugtöö oli mul juba ammu nagunii, aga siis seadsin ka Tartusse omale kontori sisse ja loengute vahepeal jooksin tööle. Vabu nädalavahetusi ei olnud ühtegi, sest need täitsin kõik koolitöödega, aga see kõik oli seda väärt.

Kui sa jaksasid selle pika loo lõpuni lugeda ja tunned, et sinus pakitseb vajadus minna kuhugi õppima, siis arvesta sellega, et mitte kunagi ei ole hilja! Ka 50+ ei ole tänapäeval hilja, sest uus aeg nõuab paindlikku eluviisi ja pidevat enesetäiendamist. Tänapäeval ei saa ka nooremad olla kindlad, et praegu omandatud eriala elu lõpuni kestab, seega elukestev õpe on saanud normiks. Vaatsin, et Tartu Ülikoolis võeti dokumente vastu 1. juulini, aga TLÜ ja TTÜ võtavad veel kolmapäevani, nii et kui on isu omandada kõrgharidus, siis veel jõuab! Ja peale selle on ju veel ametikoolid ja kõiksugu muud õppeasutused, kus õpihimulisi keskealisi rõõmuga oodatakse, nii et sul ei ole vaja muud teha, kui langetada endale sobiv otsus ja lihtsalt minna. Ja kui sa nüüd ikka veel kahtled, kas sellega hakkama saad, siis loe see lugu uuesti algusest peale läbi

Pilt selle postituse juures on tehtud 2011. aasta suvel, päeval, mil sain kätte 13 kilo erialaseid raamatuid, mille välismaalt olin tellinud. Kui sa nüüd arvad, et ma aastal 2008 ülikooli minnes väga hästi inglise keelt oskasin, siis ei, see keel oli mul ikka täiesti roostes. Aga viis aastat pingutamist ja magistritöös kasutasin juba 100 allikat, millest enamus ingliskeelsed. Seega – kui sa keele pärast peaksid pabistama, siis ka sellest saab üle. Mul on siiani meeles ühe õppejõu sõnad: „Ma ei osanud ka alguses inglise keelt, aga hakkasin sõnaraamatu abiga lugema ja ühel hetkel avastasin, et juba oskangi”. Iga kord kui inglise keel raske tundus, ma mõtlesin selle õppejõu sõnade peale. Taevale tänu, et ma teda uskusin 

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: