juuni
21

Faktid, mis muudavad meie maailmapiltiMaire Forsel

On teada fakt, et faktidel ei ole tänapäeval enam suuremat tähtsust. Inimesi köidab draama, veri ja pisarad ja meedia on varmas seda ära kasutama, pakkudes meile kamaluga negatiivseid uudiseid, nii et kui mõni hea uudis vahel ka sisse lipsab, siis ei panda seda suuremat tähele. Tulemuseks on moonutatud maailmapilt, mida vahel isegi faktide ette ladumisega uuesti sirgeks muuta ei õnnestu, sest emotsioonid ja aju kipuvad omavahelises koostöös trikke tegema. Pealegi kipume me uskuma seda, mida uskuda tahame. Nii ongi meie maailmapilt kahetsusväärselt vildakas, ilma et me ise sellest isegi teadlikud oleksime.

Kui sinu käest küsitakse, kas lõviosa maailma rahvastikust elab täna madala, keskmise või kõrge sissetulekutasemega maades, siis mida sa vastaksid? Või kui küsitakse, kas kõigist alla üheaastastest lastest maailmas on vaktsineeritud 20, 50 või 80 protsenti, siis millise variandi valiksid? Või kui suur protsent arengumaades elavatest tüdrukutest lõpetab põhikooli – kas 20, 40 või 60%? Me kipume valima kõigist neist halvima variandi, sest meie maailmapilt ütleb, et arengumaades elab nii suur hulk rahvast, et kindlasti on enamus maailma rahvastikust madala sissetulekuga, kindlasti on seal enamus lapsi vaktsineerimata ja nende tüdrukute protsent, kes põhikooli lõpetab, et saa ju ometi suur olla, sest on üldteada, et arengumaades tüdrukud koolis ei käi. Vale! Tegelikult elab lõviosa maailma rahvastikust keskmise sissetulekuga maades, 60% kõigist arengumaades elavatest tüdrukutest lõpetab põhikooli ja kõigist maailma lastest on vaktsineeritud lausa 80%.

Maailm on teinud viimase 200 aasta jooksul tohutu hüppe paremuse poole, aga ometi kipume uskuma, et kõik läheb kogu aeg halvemaks. Tegelik olukord on aga selline, et kui aastal 1800 elas ekstreemses vaesuses 85% maailma rahvastikust, siis aastaks 2017 oli see näitaja vaid 9%. Kusjuures viimase 20 aasta jooksul on nende inimeste arv, kes elavad ekstreemselt vaeselt, vähenenud poole võrra. Kuni aastani 1966 oli äärmuslik vaesus maailmas norm, mitte erand. Kui keskmine eluiga oli aastal 1800 31 aastat, siis aastal 2017 oli see juba 72. Zambias oli aastal 2017 tervisenäitajate ja heaolutase sama, mis Rootsis aastal 1921 ja Egiptuses samal tasemel kui Rootsis aastal 1948. Malaisias elatakse täna nagu Rootsis aastal 1975. Me kipume uskuma, et arengumaad on meist nii kaugele maha jäänud, et meie ja nende vahel haigutab üüratu lõhe, kuigi tegelikult see kaugeltki nii ei ole. Kogu maailm areneb ja elatustase paraneb igal pool. Samas on inimestel kombeks märgata halba rohkem kui head ja minevikku kiputakse enamasti pigem romantiseerima. Teate ju küll seda vanainimeste õhkamist, et „Küll meie ajal oli ikka elu hea”. Inimesed kipuvad halba unustama ja head mäletama, pealegi olime ju kõik minevikus noored ja noorus on alati ilus aeg.

Tegelikult on tohutult palju asju läinud maailmas aina paremaks. Kui aastal 1975 oli vähihaigete laste elulemus (elus pärast 5 aastat) 58%, siis aastal 2010 oli see juba 80%. Kui aastal 1970 õppis põhikoolis 65% kõigist maailma lastest, siis aastal 2015 oli neid juba 90%. Puhast vett oli aastal 1980 vaid 58% rahvastikust, aastal 2015 aga juba 88 protsendil. Alla üheaastaseid lapsi oli 1980. aastal vaktsineeritud 22%, aastal 2016 aga juba 88%. Seda loetelu võiks lõputult jätkata. Ja ometi näitavad uuringud, et kui inimestelt küsida, kas maailm muutub sinu arvates paremaks või halvemaks, arvavad üle poole vastanutest, et aina halvemaks. Me märkame meedias peamiselt vaid halbu uudiseid ja ega ausalt öeldes neid häid ju eriti polegi. Sest hea uudis ei müü. Ja nii me lasemegi oma maailmapildil moonduda, arvates, et kõik läheb aina halvemaks.

Kuulen juba hääli, mis küsivad: „Aga kliimamuutused ja rahvaste ränne? Maa on ülerahvastatud ja rahvaarv aina kasvab!” Jah, ka see toimub, aga mitte nii nagu meile on serveeritud. Nimelt ei sünni täna maailmas enam aina rohkem lapsi ja tulevikuprognoos on selline, et ka siis kasvab rahvaarv täiskasvanute, mitte laste arvelt. Mida kõrgem on inimeste elatustase, seda vähem lapsi sünnib. Täna on maailmas lapsi (0-15 a) 2 miljardit ja prognooside järgi on neid aastal 2075 täpselt sama palju, kuigi ennustatakse, et selleks ajaks kasvab maailma rahvastik 11 miljardini. Rahvaarv kasvab, aga mitte laste, vaid täiskasvanute (15-75 a) arvelt, ehk siis teisisõnu eluea pikenemise arvelt. Aga me ei pea kartma, et see kasv on lõputu, sest sündimuse kasv on juba peatunud. Nii jõuamegi uue tasakaalupunktini, kus rahvastiku arv peatub – maailma rahvastik kasvas äärmiselt aeglaselt peaaegu 10000 aastat, jõudes aastaks 1800 ühe miljardini. Ta ei saanud plahvatuslikult kasvada, kuna laste suremus oli suur ja inimeste eluiga lühike. Nii püsiski maailma rahvaarv väga pikka aega peaaegu samal tasemel. Tänaseks on inimeste eluiga pikk ja laste suremus väike, aga ka sündide arv aina väiksem ja nii me jõuame uue tasakaalupunktini 11 miljardi juures. Kui vaadata laste arvu peres näiteks Iraanis, Mehhikos, Indias, Egiptuses, Türgis või Sri Lankal, siis juba täna on seal peredes keskmiselt kaks last, kuigi me ei kipu seda uskuma, sest meisse on kinnistunud, et nendes maades on kõigil naistel palju lapsi. Tegelikult on keskmiselt üle viie lapse peres vaid maailma kõige vaesemates piirkondades, mis moodustab 10% kogu maailma rahvastikust. Need on ka maad, kus laste suremus on tänagi veel kõrge, nagu näiteks Somaalia ja Mali. Ja need on ka rahvad, keda peaksime ekstreemsest vaesusest välja aitama ja seda püütakse ka teha, kuigi näiteks Melinda ja Bill Gates’i sihtasutus, mis on panustanud arengumaade tervishoidu ja haridusse miljardeid dollareid, on saanud väga palju kriitikat. „Kui te jätkate arengumaade toetamist, siis see tapab planeedi”, öeldakse neile. Tegelikult mõjub abiandmine nii, et need vanemad, kes on saanud ekstreemsest vaesusest välja, hangivad omale vähem lapsi, sest esiteks pole neil siis vaja enam lapsi töötegemiseks sünnitada ja teiseks tekib neil uus unistus – anda oma lastele haridus, et neil oleks tulevikus parem elu. Keegi ei taha elada halvasti ja vaeselt, ka somaallased mitte.

Nii et maailma tulevik ei tundugi enam üleliia tume, kui statistikale eelarvamusteta otsa vaadata. Faktid selles loos pärinevad Rootsi teadlase Hans Roslingu raamatust „Factfulness” („Faktitäius”). Jääb loota, et see varsti ka eesti keelde tõlgitakse, et ka eestlased saaksid lugeda seda imeliselt lihtsalt kirjutatud faktidele tuginevat raamatut, mille kohta autor ütleb, et tema eesmärgiks on murda meie valesid mõttemustreid ja aidata meil maailma paremini mõista.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: