Mõtlesin, et peaksin siin blogis endast veidi elumärki andma, juhuks kui siin on kedagi, kellel Facebooki kontot pole ja seal mu tegemisi jälgida ei saa. Ma FBs olen ikka püüdnud jooksvalt oma tegemistest aru anda, aga kirjutan nüüd siia ka natuke.

Kõige suurem ja ausalt öeldes ainuke uudis on see, et ma kirjutan raamatut. Sellega on tegelikult üks naljakas lugu, sest ma hakkasin seda juba suvel haiglas olles kirjutama, aga kui ca 40 000 tähemärki oli kirjas, siis tekkis seisak ja mitte kuidagi enam edasi ei saanud. Selline tunne oli, et mõtteid rohkem lihtsalt ei ole. Nii see kirjutamine pooleli jäigi, kuigi rõhus see mind kogu aeg, sest mulle ei meeldi, kui ma milleski äpardun. See pole hea tunne, kui midagi pooleli jääb. Ma polnud suutnud seda ka kodus edasi kirjutama hakata, kuigi iga päev mõtlesin, et peaksin selle jaoks aja võtma.

Ja siis ühel päeval novembri alguses võttis minuga ühendust üks kirjastaja. Ta ütles, et nad on oma kirjastuses ennegi minust rääkinud ja mõelnud, et võiks paluda mul üks raamat kirjutada. Nüüd siis tundus talle, et aeg on küps ja ta helistas mulle, et küsida, kas oleksin sellise raamatu kirjutamisest huvitatud. Ma raamatu teemat praegu veel ei avalikusta, las jääb asja üle väike põnevus. Aga naljakas oli see, et mul tuli talle tunnistada, et olen sellise raamatu kirjutamisega juba alustanud. Ütle siis veel, et juhuseid ei ole, eks. Tegelikult oli meil juttu kahest raamatust ja ma ise pakkusin välja veel ka kolmanda, mida ise kirjutada tahaksin, aga otsustasime ikka selle teema kasuks, mille kirjutamist juba alustanud olin.

Arutasime raamatu sisu tükk aega ja jätkasime pärast kirjalikult, aga ühel hetkel hakkas mulle tunduma, et mind tahetakse liiga palju suunata. Kogu see kirjutamise ettepanek ja igasugu ideed, mis mulle kaela lendasid – see oli kuidagi liiga intensiivne, nii et ma ei tundnud enam end vabalt ega hästi. Lubasin kirjastusele, et teen raamatu kondikava valmis ja saadan siis neile ülevaatamiseks, aga kui kogu raamat peatükkide kaupa kirja oli pandud, siis hakkasin kahtlema. Tundsin, et ei taha end niiviisi ühe kirjastusega siduda ja saatsin kirjastajale kirja, et jääksin siiski oma esialgse plaani juurde, et kui raamat valmis, siis saadan käsikirja mõnele kirjastusele ülevaatamiseks ja alles siis otsustan, kus selle välja annan. Lõpuks jääb ka võimalus ise kirjastada ja ühe toimetajaga olen igaks juhuks juba ka rääkinud.

Nii ma siis otsustasingi paar nädalat tagasi, et jätan kõik muud tööd kõrvale ja hakkan kirjutama. Esimestel päevadel läks erilise hooga, sest suutsin kirjutada peaaegu 30 000 tähemärki päevas. Siis aga läks tempo veidi maha ja nüüd olen kirjutanud keskmiselt 15 000 tähemärki päevas. See on ka täiesti korralik kogus ja ma pole hetkekski tundnud, et peaksin teksti endast välja punnitama, kõik tuleb justkui iseenesest ja mulle jääb vaid kirjapanemise vaev. Põhimõtteliselt saabki kahe nädalaga see raamat valmis, sest kui homme ka sama palju kirjutan, on 200 000 tähemärki täis ja see on ühe raamatu jaoks paras maht. Nii vähemalt mulle üks teine kirjastaja ütles. Kunstlikult ma mahtu suuremaks ajada ei kavatse. Minu jaoks on oluline, et saaksin kirja kõik selle, mida lugejale öelda tahaksin ja on vaid puhas juhus, et need tähemärgid nii täpselt raamatu mahu täis annavad.

Ma olen imestunud, et see raamat nii lihtsalt ja ladusalt sünnib. Nüüd tagasi mõeldes on isegi imelik mõelda, kuidas sai juhtuda, et mul suvel seda kirjutades mõtted otsa said. Ilmselt olin lihtsalt liiga haige. Kiiritus mõjus väsitavalt ja ega siis ju mõtted ka väga kiiresti ei liigu. Samas kui see kirjastus poleks minuga ühendust võtnud, poleks ma vist nii suure hooga kirjutama hakanud. Et üks kirjastus minu raamatust huvitatud on, see annab ikka natuke tiivad ka. Enesekindlust ja puha.

Novot, selline elu siis praegu. Homme õhtuks tahan kogu teksti lõpuni kirjutada ja järgmine nädal jääb parandamisteks ja korrigeerimiseks. Ma algusega pole rahul, see tuleks ümber kirjutada – vaatamata sellele, et see kirjastaja ütles, et talle meeldis. Aga ma oskan paremini, kui see suvel kirja pandud algus välja kukkus. Elame, näeme.

Ahjaa, pildistamas käisin ka vahepeal - organiseeritult, erakonna raha eest :) Sellel pildil pean nüüd poliitiku mõõdu välja andma, sest see läheb kampaaniapildiks. Kui kusagil tänaval mind näete, võite lehvitada :)