Mõtlesin, et
peaksin siin blogis endast veidi elumärki andma, juhuks kui siin on
kedagi, kellel Facebooki kontot pole ja seal mu tegemisi jälgida ei
saa. Ma FBs olen ikka püüdnud jooksvalt oma tegemistest aru anda,
aga kirjutan nüüd siia ka natuke.
Kõige suurem ja
ausalt öeldes ainuke uudis on see, et ma kirjutan raamatut. Sellega
on tegelikult üks naljakas lugu, sest ma hakkasin seda juba suvel
haiglas olles kirjutama, aga kui ca 40 000 tähemärki oli kirjas,
siis tekkis seisak ja mitte kuidagi enam edasi ei saanud. Selline
tunne oli, et mõtteid rohkem lihtsalt ei ole. Nii see kirjutamine
pooleli jäigi, kuigi rõhus see mind kogu aeg, sest mulle ei meeldi,
kui ma milleski äpardun. See pole hea tunne, kui midagi pooleli
jääb. Ma polnud suutnud seda ka kodus edasi kirjutama hakata, kuigi
iga päev mõtlesin, et peaksin selle jaoks aja võtma.
Ja siis ühel päeval
novembri alguses võttis minuga ühendust üks kirjastaja. Ta ütles,
et nad on oma kirjastuses ennegi minust rääkinud ja mõelnud, et
võiks paluda mul üks raamat kirjutada. Nüüd siis tundus talle, et
aeg on küps ja ta helistas mulle, et küsida, kas oleksin sellise
raamatu kirjutamisest huvitatud. Ma raamatu teemat praegu veel ei
avalikusta, las jääb asja üle väike põnevus. Aga naljakas oli
see, et mul tuli talle tunnistada, et olen sellise raamatu
kirjutamisega juba alustanud. Ütle siis veel, et juhuseid ei ole,
eks. Tegelikult oli meil juttu kahest raamatust ja ma ise pakkusin
välja veel ka kolmanda, mida ise kirjutada tahaksin, aga otsustasime
ikka selle teema kasuks, mille kirjutamist juba alustanud olin.
Arutasime raamatu
sisu tükk aega ja jätkasime pärast kirjalikult, aga ühel hetkel
hakkas mulle tunduma, et mind tahetakse liiga palju suunata. Kogu see
kirjutamise ettepanek ja igasugu ideed, mis mulle kaela lendasid –
see oli kuidagi liiga intensiivne, nii et ma ei tundnud enam end
vabalt ega hästi. Lubasin kirjastusele, et teen raamatu kondikava
valmis ja saadan siis neile ülevaatamiseks, aga kui kogu raamat
peatükkide kaupa kirja oli pandud, siis hakkasin kahtlema. Tundsin,
et ei taha end niiviisi ühe kirjastusega siduda ja saatsin
kirjastajale kirja, et jääksin siiski oma esialgse plaani juurde,
et kui raamat valmis, siis saadan käsikirja mõnele kirjastusele
ülevaatamiseks ja alles siis otsustan, kus selle välja annan.
Lõpuks jääb ka võimalus ise kirjastada ja ühe toimetajaga olen
igaks juhuks juba ka rääkinud.
Nii ma siis
otsustasingi paar nädalat tagasi, et jätan kõik muud tööd
kõrvale ja hakkan kirjutama. Esimestel päevadel läks erilise
hooga, sest suutsin kirjutada peaaegu 30 000 tähemärki päevas.
Siis aga läks tempo veidi maha ja nüüd olen kirjutanud keskmiselt
15 000 tähemärki päevas. See on ka täiesti korralik kogus ja ma
pole hetkekski tundnud, et peaksin teksti endast välja punnitama,
kõik tuleb justkui iseenesest ja mulle jääb vaid kirjapanemise
vaev. Põhimõtteliselt saabki kahe nädalaga see raamat valmis, sest
kui homme ka sama palju kirjutan, on 200 000 tähemärki täis ja see
on ühe raamatu jaoks paras maht. Nii vähemalt mulle üks teine
kirjastaja ütles. Kunstlikult ma mahtu suuremaks ajada ei kavatse.
Minu jaoks on oluline, et saaksin kirja kõik selle, mida lugejale
öelda tahaksin ja on vaid puhas juhus, et need tähemärgid nii
täpselt raamatu mahu täis annavad.
Ma olen imestunud,
et see raamat nii lihtsalt ja ladusalt sünnib. Nüüd tagasi mõeldes
on isegi imelik mõelda, kuidas sai juhtuda, et mul suvel seda
kirjutades mõtted otsa said. Ilmselt olin lihtsalt liiga haige.
Kiiritus mõjus väsitavalt ja ega siis ju mõtted ka väga kiiresti
ei liigu. Samas kui see kirjastus poleks minuga ühendust võtnud,
poleks ma vist nii suure hooga kirjutama hakanud. Et üks kirjastus
minu raamatust huvitatud on, see annab ikka natuke tiivad ka.
Enesekindlust ja puha.
Novot, selline elu siis praegu. Homme õhtuks tahan kogu teksti lõpuni kirjutada ja järgmine nädal jääb parandamisteks ja korrigeerimiseks. Ma algusega pole rahul, see tuleks ümber kirjutada – vaatamata sellele, et see kirjastaja ütles, et talle meeldis. Aga ma oskan paremini, kui see suvel kirja pandud algus välja kukkus. Elame, näeme.
Ahjaa, pildistamas käisin ka vahepeal - organiseeritult, erakonna raha eest :) Sellel pildil pean nüüd poliitiku mõõdu välja andma, sest see läheb kampaaniapildiks. Kui kusagil tänaval mind näete, võite lehvitada :)
Kommentaarid puuduvad