apr
28

Läbi nagu Läti rahaMaire Forsel

Siit tuleb minu kõige esimene postitus uues keskkonnas – kõik varasemad on Facebookist üle tõstetud. Tahtsin selle pühendada oma armsale mehekesele, et kiidan teda taevani, et ta mul selline turvaline tugi ja kindel kui kalju kõrval on, aga ta ei lubanud :) Võib-olla ongi parem, viimaks sõnun veel ära – mul enne ka kaks täitsa head meest olnud, aga mõlemad on jalga lasknud, nii et oleks siis parem ettevaatlik selle kiitmisega :D

Täna on laupäev ja ma armastan laupäevi. Eriti selliseid koduseid, mil saab pool päeva tube koristada. Mitte et mulle koristamine tegelikult meeldiks ja kui aus olla, siis polegi ma ise seda ammu eriti põhjalikult teinud, sest olen enamus laupäevi olnud lapikojas tööl ja kodutööd on jäänud mehe kaela, aga täna hommikul otsustasin, et haaran härjal sarvist. Olen nimelt kappide koristamist pikalt edasi lükanud ja see tekitas probleemi, et enam ei mahu riided lihtsalt enam kuhugi ära. Täna siis otsustasin, et võtan ette ülemise korruse magamistoad ja uskumatu küll, aga ma sorteerisin seal kappe lausa mitu tundi. Kõigepealt tõin lapikojast kaks hiigelsuurt kilekotti – need, millega Wendrest patju saadetakse ja neisse tõesti ikka mahub seda tavaari. Ühte kotti sorteerisin riided, mida ära visata ei raatsi, aga hetkel nagu selga ka ei mahu ja mille puhul ma mõtlen, et ükskord kui alla võtan, siis kuluvad ju marjaks ära – klassika, eks ole :) Mitte et neid kunagi üldse vaja võiks minna. Ja teise sorteerisin sellised, mis tõesti lähevad äraviskamisele. Endalegi üllatuseks õnnestus need kotid peaaegu täis saada – kui nüüd teaks, kui palju nende ostmiseks kunagi raha on kulunud, siis ilmselt minestaks. Ma ei osta tegelikult väga sageli riideid, sest siin saarel pole priskemal inimesel midagi osta, aga samas kui käin näiteks Rootsis, siis ikka uhan neid uusi asju kokku nii mis kole, terve garderoobi vahetan tavaliselt välja. Samas kogunenud oli peamiselt kuhjade viisi koduriideid ja no kui palju neid ühel inimesel siis ikka vaja võiks minna, kolm korda päevas ju riideid ei vaheta. Nii siis viskasingi kõik minema, mis vähegi olid hakanud topiliseks minema või kusagilt servast venima. Täitsa imestan, et polnudki nagu kahju millestki.

Raamatud sorteerisin ka ära ja käisin ükshaaval tolmulapiga üle. Mul magamistoas ei ole tegelikult raamaturiiuleid või õigupoolest üks väike riiul voodi kõrval on ja sinna siis ladusingi kõik need raamatud, mis magamistuppa kogunenud olid. Ma ei tea, kas teistel ka nii juhtub, aga mul on hetkel vähemalt kümme raamatut pooleli. Hakkan midagi lugema ja kui see pole just selline, mis üdini haarab, siis jääb mingil ajal pooleli, sest juba jõuan midagi uut ja huvitavat hankida ja hakkan jälle uuega pihta. Mingi lõhestunud isiksus olen vist. Samas meeleolud on erinevad ja huvid sageli muutuvad ja nii siis vastavalt sisetundele neid sealt voodi kõrvalt õhtuti võtangi.

Kapid said korda, raamatud sorteeritud, tolmud võetud ja põrandad pestud ja lõpuks oli toss täitsa väljas. Imelik, et selline asi nii ära väsitada võib. Lillevaasi panin ka magamistuppa – nartsisside ja toomingaokstega, et enne magamist ja pärast ärkamist miski kohe meelde tuletaks, et väljas juba õitseb. See meeleolu loomine tundub praegusel eluetapil eriti oluline. 

Aknale panin ka juba sääsevõrgu ette, et mingid pisilased sealt sisse ei tungiks, kui tuba tuulutan. Tegelikult juba magangi lahtise aknaga, sest armastan jahedat tuba ja nii tore on kui hommikul linnud laulma hakkavad. Naabri koera haukumine ei ole nii tore muidugi, aga ma olen endaga kõvasti tööd teinud, et mitte selle peale närvi minna. Elaks läänes, siis seda muret poleks – koerte haukumine on paljudes maades öösiti keelatud. Meil ilmselt on veel pikk tee minna enne kui nii kaugele areneme. Ja mis seal rääkidagi, isegi kassipoegi uputatakse siin maal veel. Ja kassipulm on nii tavaline, et naabrid ei keera vist teist külgegi, kui need öösiti väljas kräunuvad. Ma vahel ikka mõtlen, et olen vist mingi veidrik – et kuidas teised sellise lärmi saatel suvel magada saavad, kui aknad lahti ja mina nüüd ei saa. Samas linnulaul võib olla, kukk võib hommikul kireda ja igasugu muud loodushääled, mis öösiti kostavad, nagu näiteks öökull – need ei sega absoluutselt. Aga jah, kass ja koer on mu vaenlased, kui nad öösel vait ei oska olla.

Näh, pidin ju oma laupäevast rääkima ja nüüd kaldusin kuhugi mujale oma jutuga. No ühesõnaga – ma olen oma päevaga igatahes rahul ja nüüd võin hakata end saare sauna sättima. Pärast võiks veel midagi küpsetada, et majas leviks koogilõhn ja päev saaks täiuslik :) Ja ärgem unustagem Poldarki – see paneb laupäeva õhtule mõnusa punkti. Rõõm lihtsatest asjadest. Loodan, et teilgi on sama mõnus laupäev.


Kommentaarid: 2

  • kohalik29. apr

    Nii tore, et sul nüüd blogi on :) Veelgi toredam, kui selle readeritesse ka panna saaks, feedly seda ei leidnud igatahes :)

  • Maire29. apr

    Lõpuks ometi keegi ütleb midagi - ma juba tundsin end siin nagu hüüdja hääl kõrbes :) FBs nii harjunud, et suhtlus kogu aeg käib, seepärast selline blogivärk veel harjumatu. Ma veel ei oska siin kõiki võimalusi kasutada, aga eks ma tasapisi arenen ja leian need võimalused üles. Avastasin veel, et siin ei saa konkreetsele kommentaarile vastata, vaid lihtsalt lisada uusi kommentaare - ma ei tea, kas seda ka ehk kusagilt muuta saab, muidu on ju kommentaariumis keeruline suhelda.

Lisa kommentaar

Email again: