jaan
01

2019 - vaatan tagasiMaire Forsel

Aasta lõpus on ikka kombeks kokkuvõtteid teha, aga ma unustasin selle eile ära :) Alles hilja õhtul meenus, et ma polegi oma möödunud aastast veel midagi kirjutanud. Teen seda siis nüüd, aasta 2020 esimesel päeval.

No mis ma oskan ütelda – peab vist olema tänulik ja rahul. Sest midagi halba möödunud aastal ei juhtunud ja paljud asjad läksid aina paremaks. Kõige tähtsam muidugi tervis – hullem vähiravi oli selleks aastaks läbi saanud ja jätkus järelravi, mis tähendab, et pean iga päev võtma ühe tableti. See tablett on muidugi ka mõnede probleemide põhjustaja, aga vaja on seda sellepärast, et see takistab pärast keemiat, kiiritust ja operatsiooni organismi jäänud kasvajarakke kasvamast. Negatiivne kõrvalmõju on aga see, et kudedesse tekib vesi, mis omakorda soodustab kaalutõusu. See on olnud minu selle aasta kõige halvem kogemus, aga nagu ma juba kusagil ka olen öelnud – pigem paks kui surnud :D Tabletiravi kestab kokku 5 aastat, millest 3,5 on veel jäänud, nii et sellele probleemile veel lõppu ei tule.

Aga nüüd positiivsest. Raamatud muidugi. Päris uskumatu, et mul ilmus 2019. aastal lausa kolm raamatut. Veebruaris nägi ilmavalgust kogemuspõhine „Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!”, mis on müünud üle ootuste hästi, sest tiraaž on peaaegu otsakorral. Kuna kirjastaja oli Rahva Raamat, siis olen ise ka pidanud neilt seda ostma, et saaks autogrammiga eksemplare müüa. Mul on arvestus natuke sassis, aga müüsin neid ise miskine 370 eksemplari vähemalt. Lõpuks sain neid vaid mõnekaupa, sest Rahva Raamatu laos oli otsas ja sain neid osta sedamööda, kui kiirelt neid õnnestus Coopi ja Selveri poodidest kokku korjata. Rahva Raamat kutsus nimelt kõik poodide jäägid tagasi oma lattu, nii et praegu saab jälle seda nende veebipoest tellida. Mina enam ei viitsi jamada ja otsustasin, et rohkem ei osta seda edasimüügiks. Lihtsalt nii ära tüütas see pidev kauplemine, et kas nad äkki ikka saavad mulle veel mõne eksemplari müüa. Pealegi on seda müügil veel paljudes Apollo raamatupoodides, sest Apollo pani sellele nii kõrge hinna, et sealt pole veel kõiki ära ostetud. Ja hea ongi, sest siis jagub veel mõneks ajaks neile, kes tõesti seda osta tahavad.



Selle esimese raamatuga seoses oli varakevad minu jaoks hästi tegus. Kokku oli vist 14 raamatuesitlust üle Eesti, mis on päris uskumatu, aga ma tõesti võtsin vastu kõik kutsed ja ise organiseerisin neist vaid ühe esitluse. Ühest Võrumaa kutsest olin sunnitud ka ära ütlema, sest lihtsalt ei leidnud selleks aega. Võrumaal oli üldse huvi selle raamatu vastu väga suur ja kokku tegin seal kolm esitlust. Ka raamatukogude laenutuste arvult on Võrumaa teisel kohal – vaid Saaremaal on seda rohkem laenutatud. Olen vaadanud, et läbi aasta on sellele raamatule mitmes raamatukogus olnud järjekord ja see on tore. Samas kui tehakse laenutuste statistikat, siis loeb ju see, kui paljudes raamatukogudes sinu raamatut üldse on ja minu oma ei ole kõigis olemaski. Kui pole olemas, siis ei kogune ka laenutusi aasta lõpuks väga palju, minu raamatutel on praeguseks veidi üle 200 laenutuse.

Suve alguseks oli mul valmis ka lasteraamatu „Parem kui kaneelisai” käsikiri, mille tegime jälle koos kunstnik Hege Runneliga. Hegel olid suvel kiired ajad, nii et ta ei saanud enne pilte joonistama hakata kui tantsupidu läbi. Tegelikult viibis pärast tantsupidu veel mingi nädal-paar, sest tal oli muid töid kogunenud, mille tahtis enne ära teha. Plaanisin selle lasteraamatu välja anda septembri alguseks, aga selleks ajaks me ei jõudnudki seda valmis. Nii ilmus see alles oktoobri lõpus, aga kuna raamatupoodidel algasid novembri keskel jõulukampaaniad, siis oligi tegelikult päris hea ajastus. Apollo võttis seda kohe sisse 500 eksemplari – kuna mu esimene raamat nii hästi müüs, siis nad lootsid, et see müüb ka samahästi. Rahva Raamat tellis vaid 210 eksemplari, aga lõpuks läks hoopis nii, et oligi Rahva Raamat see, kes paremini müüs, nii et ma pidin neile 140 raamatut juba novembri keskel juurde viima. Ise müüsin 1,5 kuuga ca 350 eksemplari, nii et juba novembri alguseks oli näha, et tuhandese tiraažiga välja ei vea ja tellisin trükikojast teise tuhande veel. Detsembri aruanded on raamatupoodidest veel saamata, nii et veel ei tea, mis tulemus on. Apollo pani alguses liiga kõrge hinna, nii et palusin neil alates detsembrist kahe euro võrra hinda alandada – eks siis näis, kas see müügile ka mõjus, ei tahaks nende suuri ootusi ju petta.


Kirjastamine on põnev tegevus, nii et sellega tahaksin jätkata. Detsembris ilmus sama lasteraamat ka rootsikeelsena („Godare än kanelbullar”), kuigi mitte päris sama sisuga. Tõlkimise käigus sai sisu nii mõneski kohas muudetud, nii et impressumisse panime isegi kirja, et raamat on kohandatud Rootsi lugejale. Kuidas see müüma hakkab, seda veel ei tea, sest vahetult enne jõule jõudsid raamatud Rootsi lattu ja jõulukinkideks seda enam tellida ei jõutud. Mul oli tegelikult päris palju sebimist enne kui suutsin end Rootsi turule selle raamatuga sisse pressida. Kui tahad oma raamatuid Rootsi suurtes veebipoodides müüa, siis peab see olema registreeritud Bokinfos, aga Bokinfo süsteem on selline, et kui oled välismaal asuv kirjastus, siis nendega otse lepingut teha ei saa. Vahepeal oligi selline tunne, et jääb see raamat Rootsi müüki panemata, sest lihtsalt ei leidnud seda õiget ust, kust sisse trügida. Kaalusin isegi Rootsis omale firma registreerimist ja oleksingi seda teinud, kui poleks muud lahendust leidnud. Lõpuks siiski leidsin ühe raamatute distributsioonifirma, kellega tegin lepingu ja kelle kaudu sai ka tellida Bokinfosse registreerimise. Pidin andma ka 8 kohustuslikku eksemplari Rootsi riigile – ei tea, kuhu need siis veel maanduvad, ilmselt kuhugi rahvusraamatukogu arhiivi nii nagu meilgi. Ja nüüd ongi meie raamat müügil kõigis suurtes veebipoodides ja mitte ainult Rootsis, vaid ka Soomes ja Norras. Päris äge tunne on, kui vaatan Adlibrise veebipoodi ja näen, et minu raamat seal müügil.

Nii et kokku saigi siis ilmutatud kolm raamatut ja ühe debütandi jaoks on see ikka päris hea saavutus. Lasteraamatu esitlusi ma isegi eriti ei plaaninud, kuigi lõpuks ikkagi tegime need päris suurejooneliselt nii Raplas kui Solarise Apollos. Raplas oli muidugi eriti elamus, sest müüsime 70 eksemplari ja saal oli rahvast nii täis, et osad pidid teise ruumi uksevahel kuulama. Kirjastajana võin öelda, et vähemalt eestikeelse lasteraamatuga olen juba ilusti plussis, sest tootmiskulud sain tasa juba 1,5 kuuga. Rootsikeelse väljaandmine oli kallim ja hetkel pole õrna aimugi, kuidas sellega läheb. Mõned tuhanded isiklikku raha on veel seega raamatute all kinni, aga ju sellegi tasapisi tagasi saab.

Maire ja Hege Rapla raamatuesitlusel


Rapla raamatuesitlus - pildile mahtus vaid osa rahvast.


Pärast raamatuesitlust võis kultuurimaja restos näha sellist nunnut vaatepilti :)

Suure hurraaga lubasin, et järgmine raamat ilmub juba märtsi alguseks, et saaks jälle Raplas NÖFFi ajal seda esitleda, aga praegu on küll see suure küsimärgi all. Põhjuseks see, et jooksin oma mõtetega ummikusse ja ei oska praegu kuidagi edasi liikuda. Miskine 40000 tähemärki on vaid kirjas, aga vaja oleks vähemalt 200 000, et raamatu maht täis saada. Mõte selle uue raamatu taga on minu arvates väga vajalik ja hea, aga et see mõte õigesti kirja saaks, see on nii pagana raske. Ma olen saanud juba aju-uurijalt Jaan Arult nõusoleku selle raamatu sisule kommentaaride andmiseks ja see tekitab nüüd minus survet, et kui juba nii paljudele lubanud, et see raamat tuleb, et siis peaks selle ju ometi kähku valmis kirjutama. Püüan endale öelda, et see on minu enda valik ja keegi ei kohusta mul seda raamatut kirjutama, aga teisalt segab see, et mitmed kokkulepped juba tehtud. Ma usun, et küll ma selle valmis saan ükskord, lihtsalt küsimus on selles, et märtsi alguseks vist ei jõua. Oli mul siis vaja neid lubadusi välja käia, aga samas tegin seda just teadlikult, et iseennast rohkem distsiplineerida – nüüd tuleb välja, et see polnud eriti hea mõte. No mis iganes, ehk saan siiski millalgi uue hoo sisse kirjutamisel.

2019. aasta oligi kokkuvõttes lugemise ja kirjutamise aasta. Kokku lugesin 8340 lehekülge raamatuid (muljed Goodreadsis) ja ise kirjutasin 3 raamatut. Lisaks tegin palju tööd mitmete õppematerjalidega, sest teine suur elumuutus oli uus õpetajaamet Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Õpetan seal kolmele käsitööeriala grupile ettevõtlust ja see on paras väljakutse, sest kuna on esimene aasta, siis tuleb kõik õppematerjalid endale nullist teha. Päris nullist tegelikult mitte, sest olen juba mitu aastat ERKLi mentor ja oma 4-tunnise ettevõtlusloenguga jõudnud pea terve Eesti läbi sõita. Olengi Olustveres alustanud nendesamade loengutega ja siis sealt teemadega edasi liikunud nii nagu moodul ette näeb. Õpilased on kõik täiskasvanud, enamus juba keskeas ja see seab tundide sisule veel lisanõuded – tahan ju pakkuda midagi ka neile, kes ise juba ammu ettevõtjad. Nii otsingi pidevalt midagi uut ja huvitavat ja töökoormus on olnud päris suur. Kui nad mind ka järgmisel aastal sinna tahavad, siis on muidugi juba palju lihtsam, sest kõik loengud on olemas ja jääb vaid neid jooksvalt kaasajastada. Nüüd jaanuaris alustan seal ka uue grupiga – seekord keraamikaeriala II kursus. Mulle väga meeldib Olustveres ja olen alati teadnud, et õpetamine on minu kutsumus – juba siis, kui 90ndatel rootsi keelt õpetasin sain sellest aru. Seepärast olen väga tänulik, et saan jälle koolis olla.

Selles käsitöömajas toimuvad enamus minu tundidest.


Teisel pool vett keraamikakoda, kus alustan jaanuaris uue grupiga ettevõtlusõpet.

Ongi vist kõik oluline eelmisest aastast välja toodud. Loodan, et 2020 tuleb vähemalt sama huvitav. Kevadel ootab mind ees Toscana reis, mida olen mitu aastat edasi lükanud ja nüüd lõpuks otsustasin, et teen selle ära. Lennupiletid on juba kõik olemas. 2019. aastal käisin kaks korda Rootsis - kevadel Kaari lastega, mis oli üks üsna julge ettevõtmine, arvestades, et lapsed pidid autos suutma vähemalt 11 tundi istuda, aga hakkama saime. Septembris käisin teist korda, mis on juba traditsiooniks saanud, sest siis on väimees põdrajahil ja ma aitan Raili lapsi trennide, võistluste ja ürituste vahet sõidutada. 

Tahaks kuidagi nii, et uue aasta suvi ei lõpe samal hetkel kui ta algab – niisugune tunne on mul olnud juba mitmel suvel. Peaks katsuma kuidagi nii, et see lühike Eesti suvi vähegi pikem tunduks. Seda saab vist teha vaid rohkesti muljeid kogudes, mitte iga päev kodus passides, nii et elame-näeme. Peaasi, et tervist oleks, küll siis ka kõik muu sujub.

Leisi Lapikoja maja seisab nüüd talvel tühjalt, vaid saunapäevadel tekib sinna jälle elu. Nimetasin Facebookis selle ümber Leisi Loomekojaks, sest see sobib minu praeguse tegevusega paremini.

Selline see aastavahetus siin Saaremaal on - lund ei ole, väljas on plusskraadid ja ilmad sageli saaremaiselt tuulised. Aga meie ei kurda, ongi vaja vähem maju kütta ja saab lihtsamalt läbi :)

Miisu tervitab ka :) Tema on meie 2019. aasta heategu, sest ta ilmus siia veebruaris ja meil ei õnnestunud kuidagi tema omanikku leida. Nii ta meie kassiks saigi ja olen väga imestunud, et minust, kes ma alati end koerainimeseks olen pidanud, on saamas kassiinimene :) Temaga saab palju nalja ja ta on üks viisakas ja vahva kass, kes ei väsi meid üllatamast. Ühel hommikul näiteks, kui hakkasin köögis kraanist vett võtma, avastasin ta seal kraanikausi taga aknalaual piilumas :)

Aitäh kõigile, kes mulle pühadekaarte saatsid! Mina ise ei saatnud sel aastal jälle mitte ühtegi, aga teadke, et ma ikka mõtlen teie peale! Lihtsalt ma pole mingi tubli kaardisaatja :)

Head uut aastat!


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: