veebr
24

24.02.2021Maire Forsel

Täna on jälle see päev aastas, mil inimesed mõtlevad rohkem Eesti ja eestluse peale ja oma kohale selles. On minulgi saanud juba traditsiooniks, et igal vabariigi aastapäeval vaatan ajas tagasi ja püüan tunnetada, kus oma eluga siin vabas maailmas parasjagu olen. Tänane aastapäeva tähistamine jääb teistest omataolistest eristuma sellega, et meil on pandeemia, mida väga tabavalt on nimetatud ka meie aja sõjaks. Täna meenutas keegi, et kõik põlvkonnad on oma sõja kätte saanud ja kui see peab tõesti nii olema, siis eelistaksin pigem sõda viirusega kui sõda inimeste ja riikide vahel. Vaatasin just dokumentaalfilmi II Maailmasõja ajal Saksamaale ja sealt edasi põgenenud eestlastest ja mõtlesin, kui raske küll oli kõigil neil, kes oma kodumaast ilma jäid. Kui koroonakriis on meie aja sõda, siis saame selle võitlusega tegelda vähemasti omas kodus. Mis omakorda viib mu mõtted sellele, mida omariiklus minu jaoks tähendab ja see tähendab ennekõike vastutust. Vastutust iseenda käitumise ja toimetuleku eest, oma perekonna ja oma riigi eest. 

Ma ei mäleta oma lapsepõlvest midagi konkreetset vastutuse kohta, aga tean, et juba maast madalast ma õppisin ära, et igal ühel tuleb teha kõik mis võimalik selleks, et oma eluga ja kohustustega toime tulla. Ma õppisin ära, et ilma töö ja pingutuseta ei saavuta mitte midagi ja ka selle, et ei saa jääda ootama, kuni keegi teine sind elus edasi aitab. Ma õppisin ära, et kui teed tööd, siis saad selle eest ka tasu ja ainult nii, ise pingutades, jõuab elus edasi. Olen terve elu püüdnud nii elada, et tagada endale vajalik haridus ja piisav sissetulek, et ei peaks jääma kellegi teise ülal pidada. See on ka üks põhjus, miks ma hakkasin investoriks - lugesin kokku aastad, mis mul veel pensionini olid jäänud ja sain aru, et lihtsalt palgast elades ei suuda ma endale koguda nii korralikku puhvrit, mis laseks tunda end finantsiliselt täielikult vabalt ja sõltumatult. Ma sain aru, et see on minu vastutus olla finantsiliselt võimalikult heas olukorras selleks, et mitte olla koormaks kellelegi teisele ja lisaks saavutada piisav heaolu selleks, et aidata teisi elus edasi. Sa ei saa teha elus midagi suurt, kui pead iga päev mõtlema sellele, kuidas saada leib lauale ja elektriarved makstud. Suuri elulisi probleeme saab hakata lahendama alles siis, kui igapäevamured on lahendatud. Need kaks põhjust - mitte olla kellelegi koormaks ja samas aidata teha midagi head - need on olnud minu kui investori peamised eesmärgid. 
Ega mul abi vastuvõtmine hästi ei õnnestuks ka, sest olen terve elu olnud seal teisel pool - see, kes aitab teisi. Siiani on meeles 90ndate algus, kui palgapäevani oli veel aega, aga mu kontorikostüümi pükstel läks lukk katki. Ema helistas ja olin kuidagi masenduses, et ei saa endale uusi riideid osta ja ema ütles, et läheksin pärast tööd tema juurest läbi, et ta annab mulle 500 krooni, et ma saaksin samal õhtul omale uued viigipüksid osta. Minu esimene reaktsioon oli, et jumala eest, ma ei saa sellist abi vastu võtta! Mispeale ema ütles üsna pahaselt, et lõpetagu ma ära oma vastupunnimine, et ise olen nii palju teisi aidanud ja nüüd ei saa siis ise üht väikest abi vastu võtta. Mind ajas jubedalt nutma, et olin nii abitus olukorras ja veel rohkem see, et pidin emalt raha vastu võtma. Olin tol hetkel üksikema kahe lapsega, mees oli minu juurest jalga lasknud ja kogu rahaline vastutus toimetuleku eest oli vaid minu enda peal. Ma olin selleks ajaks mitu aastat humanitaarabi vahendanud ja väga paljusid aidanud. Sõitnud Rootsist toodud vana Volvoga ringi ja jaganud abipakke makaronidest külmkappideni. Sedapidi, ise kedagi aidates, on palju lihtsam elada. Abi vastu võtta on palju raskem. Kuna ma tookord tundsin, kui raske mul on oma emalt raha vastu võtta, siis pani see mind mõtlema, et äkki on ka nende hulgas, keda mina aitan, palju neid, kellele on see raske, kuigi nad väga abi vajavad. Sealt edasi olin kavalam ja püüdsin aidata nii, et keegi end halvasti ei tunneks. Kui inimesed said aru, et abi tuleb mingitelt anonüümsetelt rootslastelt, siis oli neil palju lihtsam seda vastu võtta. Nii ma siis hakkasingi ise ka "anonüümseks rootslaseks" kui olukord nõudis :) 

Igal aastal kipun 24. veebruaril neid vabaduse esimesi aastaid meenutama ja nostalgitsema. Ja mind jubedalt pahandab, kui keegi Eesti riiki kirub. Sest riik, see olemegi ju meie ise. Et meil on demokraatia, tähendab paraku ka seda, et mõned, kes on valitud riiki juhtima, meile ei sobi, aga see on paratamatu. Ma ise eelistaksin muidugi meritokraatiat, sest olen veendunud, et haritud ja targad inimesed teevad paremaid otsuseid, aga seda muidugi ei tule, nii et jääb ikka ja alati valija otsustada, keda ta riiki juhtima usaldab. Täna küsis Postimees mõnelt inimeselt, kas me sellist Eestit tahtsimegi ja kõik, kes vastasid, kirjutasid pikalt sellest, miks neile meeldib just siin elada. Kõige vanem, kes sellest arvamusloo kirjutas, oli 90-aastane mees, kes ütles, et ei ole kunagi taga igatsenud 1930ndate Eestit ja on veendunud rohepöörde ja digiajastu arengute pooldaja. Üks 73-aastane naine, kes on pikka aega olnud ettevõtja, kiitis samuti, kui hea on olnud siin elada, et ta on saanud elus palju reisida ja näha, aga et ta muretseb nende pärast, kes ei tunne end siin hästi ega ole õnnelikud. Vastasid ka paar nooremat inimest ja kõik arvasid samuti - Eesti on elamiseks hea koht. 

Aga kõige tähtsam on seejuures aru saada, et me kõik peaksime ennekõike püüdlema selle poole, et saada hakkama endi eludega, ilma riigilt toetusi ootamata ja sealt edasi, kui oleme juba endale ja perele turvalisuse saavutanud, mõtlema ka meie riigi peale - et oleksime siin andjad, mitte saajad. Seepärast ongi mul nii raske mõista neid, kes tegelevad maksupettustega olukorras, kus tegelikult on piisav heaolu juba saavutatud. Mitte et maksupettus oleks vaesele inimesele lubatud, aga kui sul pole lastele süüa anda, siis on teatud optimeerimine vähemalt mõistetav. Pidev iseendale raha kokkukraapimine maksupettuse või kellegi teise heaolu vähenemise hinnaga on mulle seevastu täiesti vastuvõetamatu. Need põhimõtted ja kogemine, et inimeste mõtteviisi saab haridusega muuta, on pannudki mind kirjutama raamatuid, mis innustavad ettevõtlusele. Ma ei tea, kui palju neist on kasu olnud, aga tänukirju olen saanud päris mitmeid, nii et tundub, et kedagi need aitavad. Iga suur muutus saab alguse esimesest sammust ja algab väikestest asjadest.

Vastutusest rääkides, siis olen märganud, et samad inimesed, kes kipuvad maksudega kombineerima, ei suuda ka koroona suhtes vastutust võtta. See on selline "las keegi teine pingutab"-suhtumine. Las maksab makse keegi teine ja kui kutsutakse üles kontakte vähendama, siis seda tehku ka keegi teine. Aga vastutus on väga ühene asi - seda sul kas on või siis ei ole. Sama inimene, kes suudab külma kõhuga riigile või teistele inimestele tünga teha, arvab, et surgu kõik või maha, aga tema oma käitumist koroona tõttu ei muuda. Või siis mõtleb, et kui kutsutakse üles mitte puutuma kokku inimestega, kellega igapäevaselt ei suhtle, et siis tema kohta see ei käi. Ometi on vastutus nii riigi toimetuleku eest kui ka viiruse mitte levimise eest kollektiivne vastutus - selles vastutuses oleme kõik osalised ja iga üksiku inimese käitumine loeb. 

Ja veel üks asi, millele täna mõtlen - inimene peab julgema seista õigluse eest. Peab julgema hakata vastu neile, kes teevad kellelegi halba. Peab julgema öelda otse välja, kui keegi teeb liiga kas sulle endale või kellelegi teisele. Liiga palju kannatusi on maailmas lihtsalt sellepärast, et inimesed kardavad. Kui meie, eestlased, oleksime jäänud kartma, siis me täna vabad ei oleks. Kui inimene kardab enda eest seista kas kodus või töökohal, ka siis ei ole ta vaba inimene. Vabadus ja vastutus ja julgus neid kahte väärtust kanda ja nende eest seista, seda soovingi tänasel pidupäeval kõigile oma blogilugejatele.

Mälestuseks paar pilti ka tänasest päevast. Ilm on hall, aga see, et päike ei paista, ei tähenda, et teda olemas ei oleks :)

Otsustasime täna, et teeme lõunaks tavalist eesti toitu - ahjukartulid ja liha ja loomulikult sinep. Sander tegi muidugi :)

Kohvi kõrvale tegin mustikatega toorjuustukoogi, mandlipurukattega. Suhkrut praktiliselt ei pannud, ainult vanillisuhkrut. Põhi on Digestiv küpsistest, aga ülejäänu on väga tervislik. Nami-namist võtsin Manhattani toorjuustukoogi retsepti ja muutsin seda nii nagu tahtsin.

Veel paar päeva tagasi uppusime lumme, aga nüüd on mitmes kohas juba maa paljas. Käisin aias vaatamas, kui kaugel kevad on. Lumikellukestel nägin juba kaht valget õit, kuigi ise nad alles paar sentimeetrit mullast väljas.

Üks lilleke oli ka lume alt välja sulanud.

Ongi tänaseks kõik. Nautigem ja rõõmustagem ja olgem tänulikud tänase päeva eest, vaatamata koroonale.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: