aug
20

30 aastat vabadustMaire Forsel

Täna on nii tähtis päev, et mõtlesin mõned mälestused siia kirja panna, et jääks märk maha sellest päevast, mil Eestil täitus 30 aastat taasiseseisvumisest. Mõtlesin, et kui kaugelt peaksin alustama ja vist oleks mõttekas meenutada aega alates aastast 1988, sest juba siis oli elu Eestis väga teistsugune, täis lootust paremale tulevikule. Muuhulgas saime osa nii vabakslaulmisest kui ka Balti ketist.
Paljud meenutavad neist aegadest seda, kuidas kõigest oli puudus - meenutavad nii toidupuudust kui kütusekriisi, mis küll saabus paar aastat hiljem, sest kõige raskem oligi just see aasta, kui vana riigikord enam ei toiminud ja uus ei olnud veel hoogu sisse saanud. Minu õnneks töötasid nii minu ema kui ämm kaubalaos, nii et igasugusele paremale toidukaubale oli veidi parem juurdepääs ja tegelikult ka tööstuskaupadele, kuigi poodides töötasid tähtsad prouad, kellele mitte ei meeldinud, kui mu ämm jälle midagi leti alt tahtma hakkas. Nüüd läksin mõttes tegelikult veidi rohkem tagasi, kusagile sinna 80ndate esimesse poolde, sest letialuse kaubaga seoses meenub üks väljamaa saabaste saamise lugu. Ma olin juba ise ema, sest abiellusin kohe pärast keskkooli ja laps oli ka kohe olemas, nii et Klementis töötav äi sebis mulle seal koduõmbleja koha, et ma ei peaks väikese lapse kõrvalt kuhugi kodust välja tööle minema. Need töökohad olid defkad, nii et ega ma ilma äia abita sellist kodus töötamise võimalust ei oleks saanud. Tööstuslik masin toodi koju, kuuplaan oli 70 kleiti ja koduõmbleja mudel oli sedasi välja töötatud, et kõik oli ette välja lõigatud, mina pidin ainult kokku õmblema. Mingit traageldamist muidugi ei toimunud, taskute servad triikisin maha šablooni abil ja kleitide allserva jaoks oli äi nikerdanud mingi agregaadi, kust kangaserv läbi jooksis, nii et tekkis ühtlane kahekordne alläär. Palk selle töö eest oli minu mäletamist mööda ca 70 rubla ja kuna aastase lapse kõrvalt oli raske töötamiseks aega leida, siis juhtus pidevalt, et kuu lõpp hakkas lähenema ja mina siis viskasin need 70 kleiti valmis nii umbes nelja päevaga. Tegelikult ka ööga, sest sõna otseses mõttes töötasingi hommikuni välja. Räägin seda sellepärast, et tekiks mingi ettekujutus tolleaegsetest palkadest. Nimelt kui siis ämmal õnnestus ükskord mulle need väljamaa saapad sebida, siis maksid need 145 rubla - rohkem kui kahe kuu palk. Kas te kujutaksite ette, et täna saate palka ja ostate kahe kuu palga eest omale saapad ja raha ongi otsas? Aga need olid ilusad tumepunasest nahast ja kontsaga ja kõrge säärega ja kui ma õigesti mäletan, siis mulle õige natukene suured, aga keda see üldse segas sel ajal :) 
Nende leti alt saadud asjadega oli tegelikult hilisematel aastatel nii, et ämm kui kaubatundja lihtsalt teadis, millal saabuvad Rapla Universaalkauplusesse laste tšehhi botikud ja läks siis lihtsalt õigel ajal keset tööpäeva sinna järjekorda, et olla esimeste hulgas. Nii polnud vaja kedagi kaubelda ja sai oma ostud nö ausalt tehtud. Kuna ämmal oli ka suur aed ja kõik juurviljad kasvatati ise, siis toidupuudust ei olnud meil ka kõige raskematel aegadel. Elasime väikeste lastega ridaelamus ja selle väikeses jahedas esikus oli pidevalt üks ämma saadetud ämber juurviljade ja kartulitega. No ja siis need viinerid - väga paljud meenutavad rõõmsaid hetki, kui õnnestus kusagilt viinereid hankida. Meil oli ka neid ikka sageli ja mingit puudust neist ei tundnud. Aga mõelge, kuidas ajaga tähendused muutuvad - viiner on täna ju pigem rämpstoit, mida ükski toitumisnõustaja süüa ei soovita, sest sisaldab jahu ja igasugu lisaaineid. Puhas liha on täna see, mis on väärt, mitte mingi viiner, aga vot nõukaajal oli suur asi, kui said kusagilt kilo viinereid. 
Kõige raskematel aastatel, nii 1990-1991, tekkis poodidesse igasuguseid defitsiite. Kui nõuka ajal olid leib, sai ja piim midagi sellist, mida alati poes saada oli, siis ühtäkki neid enam kõigile ei jätkunud. Mäletan üht pikka järjekorda Raplas Mahlamäe poe ukse taga - see lookles mööda sõidutee äärt ja põhjus oli selles, et poodi oli leiba toodud. Niisamuti mäletan, kuidas selleks, et poest piima saada, tuli varakult poe ukse taha järjekorda minna. Õde on rääkinud, kuidas ta sel ajal hakkas pensionäre vihkama, sest tema kui väikeste laste ema ei saanud ju mitu tundi järjekorras olla ja kui tema lõpuks poodi jõudis, olid pensionärid kõik piima ära ostnud. Ei olnud mitte haruldane vaatepilt, kui ta sealt toidupoest nuttes kodupoole tagasi vantsis. Nii et inimesed elasid erinevalt - paljudel ei olnud toidupuudust, aga väga paljudel oli siiski üliraske. 
Samal ajal kui poodides toitu nappis, tekkis ka kütusekriis. Millegipärast just bensiini oli raskem saada, aga diislit veidi lihtsam, nii et meie perel lahenes see probleem nii, et meie sõber rootslane Hans laenas meile oma vana kastika Peugeot - see oli diisliga ja nii saime alati liikuma, sest seda õnnestus kuidagi saada.
Rublaaja lõpus elati üldse nii, et kes oskas, see sebis endale paremat elujärge. Näiteks oli mu mehel tavaks käia Kadaka turul autosid ostmas/müümas. Seda juhtus ikka väga tihti, et laupäeva varahommikul pakkisime võileivad ja kohvitermose kaasa ja sõitsime Kadaka turule järjekordset autot müüma ja uut ostma. Kõik tehingud käisid sularahas ja mul on kusagil isegi üks must-valge foto sellest, kuidas oleme parasjagu midagi maha müünud ja seisan žiguli taustal paksud rahapakid rubladega peos. Kahju, et ma seda pilti ei leidnud, aga panen siia ühe teise, mis ka tollest ajast, kui Kadaka turul autosid ärimas käisime.

Kuna piirid hakkasid avanema ja küllakutsega oli võimalik välismaale pääseda, siis õnnestus meil mehega käia oma esimesel Rootsi reisil 1989. aasta jaanuaris. Ma ei mäleta, kas küllakutse saatis keegi tädidest või Hans, aga igal juhul oli seda vaja, et saada väljasõiduviisa ja neid viisasid sai Leningradist, nii et sõitsime sinna kohale. Poolest ööst hakkasime minema, et olla hommikuks kohal. Ka raha sai vahetada Leningradis ja nõukaaegne võim tahtis jätta muljet, et rubla on kõva valuuta, mistõttu saime vahetada kursiga 1/10 - ühe rubla eest anti 10 Rootsi krooni. Kas te kujutate ette, milline hunnik raha see oli?! Maksimum, mida vahetada oli võimalik, oli 400 rubla, nii et saime 4000 SEK ja see oli nii suur summa, et otsustasime kohe, et ostame omale Rootsist uue auto. Kui me aga kohale jõudsime, siis saime aru, et autot üle piiri tuua on tülikas, nii et ostsime hoopis teleka ja mingeid kassettmakke müügiks - neid siin tookord veel saada ei olnud, nii et lihtsam oli need maha müüa ja hoopis siit uus auto osta. Enne Rootsi sõitu me muidugi sebisime omale igasugu kingitusi kaasa, sest plaan oli külastada kõiki nelja tädi ja nende peresid. Kuna perestroika ja IME (Isemajandav Eesti) olid kuumad teemad, siis tootis Marat vastava teksti ja pildiga pusasid - neid käisime Tallinnas täditütre kaudu ostmas. Ta oli nimelt Maratis meister, nii et sai neid osta meile hulgim. Muide, väga tuisune ilm oli, kui neid pusasid toomas käisime, nii et kui koju hakkasime sõitma, siis jäime poolel teel Tallinna ja Rapla vahel lumehange kinni. Mitu autot olid seal hangedes reas ja mehed siis kaevasid neid ükshaaval välja, nii et lõpuks saime kõik sealt tulema. Elasime tookord ämma juures ja kui Mitšuka õunaaia kaudu koju sõitsime, siis sinna kuhugi poolele teele see auto meil lõpuks siiski jäi ja sumasime pimedas läbi sügavate lumehangede koju. Selline seiklus siis enne Rootsi sõitu.
Meie klassiõde oli mõned aastad varem meie tädipojaga abiellunud, nii et esimene peatus oli nende juures. Tädi Leida elas alumisel korrusel ja Loona-Mihkel teisel. Meid võeti vastu peene õhtusöögiga, mida me ilmselt tol ajal küll hinnata ei osanud, sest ma polnud elus varem vähke söönud. Ilmselt kuidagi me need ikka ära sõime :) Panen siia pildi esimesest õhtust Rootsis - siin ongi meil need kuulsad Marati pusad seljas.

Rootsis pühendusime muidugi peaasjalikult šoppamisele, sest kodus oli kaks last ootamas ja no siin polnud ju absoluutselt mitte midagi saada. Ostsimegi tohutu hasardiga riideid ja jalanõusid - kohe nii, et ka lastele mitmeks aastaks ette, sest kes seda oskas ette näha, millal jälle välismaale saab. No ja muidugi tehnikat. Tädi Liisi palus, et teeksime ta korteris remonti, nii et Raino värvis laed, pani magamistuppa ilusa vanaroosa pehme vaipkatte ja vist tapeeti panime ka. Olime Rootsis mitu nädalat, nii et kõike jõudis teha. Liisi maksis meile remondi eest teise 4000 SEK, nii et raha oli lõpuks nagu raba, ega nõukaaja inimene polnud selliseid summasid ju enne näinud :) Otselaeva tookord veel polnud, nii et tulime Soome kaudu ja kuna meil oli tagasi tulles miskine 8 kohvrit ja mõned suured teleka ja tehnika kastid, siis mäletan, kuidas üks väliseesti proua maalemineku järjekorras meie pagasihunnikut nähes hüüatas: "No nüüd ma ütlen küll, et jumal, jumal!" Mul oli õudne tahtmine talle põrutada, et mida sina ka meie elust tead - kui elad riigis, kus poed on kaubast tühjad, siis ostadki kõike, mida vaja!
Kui tagasi jõudsime, siis oli ema sünnipäev, 30. jaanuar. Panen sellest ka ühe pildi, kus oleme ema ja õdedega. Mina see kunstlokkidega parempoolne :) See pilt on mõneti märgiline ja räägib rohkem kui tuhat sõna - kes teab, mida mõtlen, see teab.

80ndate lõpus hakkasid ka sõpruskontaktid juba tekkima ja Rapla Taluliit kutsus mind tõlkima. Paides oli mingi taluliidu üritus ja mingid rootslased külas, kellel oli vaja siis aidata pärast ametlikku osa rääkida. Õudne, kus ma kartsin! Ma olin küll mitu aastat juba rootsi keelt õppinud, aga praktikat ju polnud saanud ja mul polnud õrna aimugi, kui palju seda keelt oskan. Mäletan, et ühel hetkel üks talumees märkas, et pabistan ja ulatas mulle pitsi konjakiga - ütles, et pane üks klõmakas, küll siis jutt jooksma hakkab. Paningi. Ja hakkaski jutt jooksma :)
Kuna Rootsiga hakkasid kontaktid tekkima, siis kutsuti mind Rapla Vesiroosi Gümnaasiumisse rootsi keele õpetajaks ja samal ajal hakkasin ka tõlgina aktiivselt tööle, sest rootslased sõitsid siia ja meie grupid sinna ja keeleoskajat oli alati kaasa vaja. Mingeid arvuteid tookord veel polnud ja mulle toodi Rootsist mingi vana elektriline trükimasin. Sellel oli kustutuslint ja see oli jumalast kõva sõna tol ajal. Panen siia pildi oma töönurgast.

Huvi rootsi keele ja Rootsimaa vastu kasvas plahvatuslikult, nii et aastad 1989-1994 kujunesid minu jaoks tohutult huvitavaks. Hakkasin vahendama sõpruskontakte ja tegelema humanitaarabi vahendamisega. Kuna Rootsipoolne kontakt Hans nii väga tahtis meid aidata, siis organiseeris ta mulle mitmeid kohtumisi, kus sain Eesti vabaduse eest sõna võtta. Tookord oli traditsiooniks Rootsi kesklinnades pidada Baltikumi toetuseks miitinguid ja neil sai ikka käidud ja kõnet peetud väga mitmel korral. Ühest miitingust peaks mul isegi videokassett veel kusagil alles olema. Sageli oli nii, et käisin koos mõne ansambli või kooriga ja siis koor laulis linnaväljakul ja mina pidasin vahepeal kõnet. Tollest ajast on mul enamus mälestusi diapositiividel, nii et fotosid ei saa palju näidata. Panen ühe foto, kus Rapla tüdrukute ansambliga Rootsis esinemas käisime. Urve Uusberg oli nende juhendaja. Siin pildil ma parasjagu räägin Eestist ja sellest, miks meile vabadust on vaja.

Kord juhtusin Umeå linna keskväljakule 1. mail ja mind väga ehmatas, kui ühtäkki ilmusid kusagilt välja autod, punalipud küljes ning linnaväljakul müüs keegi Lenini ja Marxi ideedega bukletti. Astusin ligi ja hakkasin argumenteerima, mingid noored rootsi kutid püüdsid mulle sotsialismiideid pähe määrida ja selgeks teha, kui hea on elu Nõukogude Liidus. Kui neil sõnad otsa said, siis tahtsid mulle seda brožüüri 10 sekiga müüa ja siis ma põrutasin neile vihaselt, et vaadake, kuna ma elan seal Nõukogude Liidus, siis mul ei ole nii palju raha, et sellist 10-sekist ostu endale lubada! Ja marssisin sealt pikkade pilkude saatel minema. 
Lisaks miitingutele linnatänavatel käisin kohtumas ka taluliitudes ja mujal ja kuna Eesti oli tol ajal popp, siis kutsuti mitmel korral raadio otse-eetrisse ja paaril korral sattusin ka televisiooni, ajalehtedest muidugi rääkimata, sest iga meie visiiti kajastati kohalikes lehtedes. Leidsin täna ühe pildi, kui kusagil kohalikus raadios käisin, aga ma ei mäleta enam, oli see  Umeås või Varas - üks neist ilmselt.

Ka Rapla Vesiroosi kool sai kohe omale sõpruskoolid ja Rapla maavalitsus lõi sõpruskontaktid Värnamoga. Värnamo on teatavasti lõunas, nii et nad räägivad seal småländskat ja oi kui raske mul oli alguses sellest aru saada. Olin ju nii algaja ja dialektid tundusid rasked, aga läks veel hästi, et päris algusaastatel polnud vaja skånskat rääkida - see oleks ikka väga hull olnud :) Ma vedasin Raplas ka rootsi keele klubi ja alguse sai see sellest, et hakkasime direktor Ruvega kahekesi teisipäevaõhtuti kohtuma, et keelt praktiseerida. Peale meie kahe Raplas keegi rootsi keelt veel ei osanud. Ühel teisipäeval, kui pidime kohtuma minu juures, sadas ta sisse koos  småländskat rääkiva rootslasega :) Gunnar Sibbmark oli Värnamo kommuunivalitsuse esimees ja parasjagu Eestis visiidil ja Ruve kasutas juhust, et saame päris rootslasega keelt harjutada. Oi mul oli raske! Aastaid hiljem, kui olin tõlgina juba vana kala, viskas Gunnar ühel esinemisel nalja, et jumal tänatud, nüüd saab Maire ka temast lõpuks aru :) Panen siia ühe pildi Gunnariga - see on tehtud siis, kui Rapla maavalitsusega Värnamos vastuvisiidil käisime.

Mu elu nägi tol ajal välja nii, et umbes kaks Rootsi reisi oli kuus ja paljud kuud olid sellised, kus mitte ühtegi vaba nädalavahetust ei olnud, sest rootslastel oli kombeks siin olla kolm päeva - reede hommikul saabusid ja pühapäeva õhtul läksid tagasi. Väga palju käisime taludes ja kõik õhtud lõppesid kusagil restoranis ja iga kord oli mul pühapäeva õhtuks hääl ära. Tollest ajast võiks veel pikalt heietada - näiteks sellest, et restoranide menüüs oli kirjas "Kala", aga kui rootslased tahtsid teada, mis kala see on, siis ei osanud isegi kokk sellele vastata. No mingi valge kala oli, sügavkülmast võetud :) Toiduga jäid nad siin alati väga rahule, nii et kui küsiti, mis neile kõige rohkem ja mis kõige vähem siin Eestis meeldib, siis kõige tavalisem vastus oli, et kõige parem on toit ja inimesed ja kõige halvemad on meie teed. Te ei kujuta ette, kui jubedad meil siin teed tookord olid! Sõitsime alati mikrobussidega ja no see raputas ikka täiesti läbi, sest kõik asfaltteed olid augulised. Lausa ime, et nüüd, 30 aastat hiljem, on ka väiksemad teed siledad, peab ikka väga külakolgas olema, kui tahad kusagilt augulist asfalti leida. 
Väga palju korraldati siin ka igasuguseid koolitusi, kus tõlkimas käisin. Näiteks kord oli Sipas naiste ettevõtlusest ja demokraatiast koolitus. Mind majutati koos rootslastega ühte tallu ja uskuge või mitte, ma pidin täiesti võõra rootslasega ühes voodis magama :) Õudne! Naisega muidugi ja tekid olid õnneks erinevad, aga see näitab üsna hästi meie inimeste tollast taset. No kes majutaks täna omavahel võõrad inimesed ühte voodisse? Mul on isegi pilt sellest naisest, kellega ma tookord voodit jagasin. Mees pildil oli ka meiega samas majas, aga tema sai eraldi toa.

Oi ma mäletan seda kohmetust, kui me aru saime, et nüüd tuleb meil ühte heita :) Väga kohmetuks võttis ja sõnatuks, aga ma olin noor ja ei julgenud protestida ka. Ja rootslane ilmselt mõtles, et ju neil see siin kombeks ja ei hakanud ka midagi ütlema :)
Panen tookordsest koolitusest ka ühe pildi.

Et eestlasi aidata, tuli meil mõte osta kokku eesti-rootsi märke ja neid Rootsis müüa. Ostsime siit rublade eest sadu märke ja müüsime neid Rootsis erinevatel üritustel. Saadud raha eest ostsime näiteks 20000 SEK maksnud kasutatud saekaatri ja kinkisime selle ühele Eesti taluperele. Kõik see oli puhas heategevus, mul ei tulnud hetkekski pähe, et võiks sellistest tehingutest või oma kontaktidest kuidagi kasu lõigata. Mul oli kodus garaaž pidevalt riidehunnikuid või kodutehnikat täis ja mäletan, kuidas ma kord solvusin, kui naabrimees helistas ja küsis, kui palju üks pesumasin maksab. Ma võtsin seda nii hinge tookord, sest me jagasime kõike ju tasuta, nii et ma vastasin talle, et me ei müü neid, et need jagame abivajajatele. Tegime valdadega koostööd ja paljud asjad läksid paljulapselistesse peredesse või kuhugi lastekodusse. Kui ma oleksin tookord selle peale tulnud, et võiks hakata äri tegema, siis oleksin ilmselt korraliku põhja alla saanud ja tänaseks rikas nagu troll :) Aga ma ei tulnud selle pealegi, et midagi neist vahendamistest äriks pöörata, kuigi mõni võimalus oleks kindlasti olnud ka täiesti eetiline.
Nüüd meenus, et oma esimese välismaa auto me siiski ka tõime Rootsist. Mark oli Chraisler Simca ja ma ei mäleta, kui vana see oli, aga kindlasti vähemalt 10 aastat vana, aga naljakas oli see, et kui sellega Rootsist koju sõitsime, siis mäletan üht hetke, kui sõitsime Raplas üle silla ja keerasime Viljandi maanteele ja inimesed kõnniteel jäid seisma ja meile tagasi vaatama. Nii haruldane oli, et mingi välismaa auto sõidab Raplas ringi. Leidsin selle auto ninaotsast ühe pildi ka.

Nii et käisin perega ja ilma pereta Rootsis mitu korda enne kui Eesti vabaks sai. Kui talvel olid Baltikumis rahutused, siis läksin lastega Rootsi. See oli siis, kui ühel nädalavahetusel olid rahutused Leedus, järgmisel Riias ja kõik arvasid, et kolmandal nädalavahetusel läheb Eestis jamaks. Kuna neis rahutustes said ka inimesed surma, siis tundsime hirmu - eriti kuna ma olin käinud Rootsis kõnesid pidamas ja ega see julgeolekuorganitele ju saladus ei olnud. Tookord ei olnud mobiiltelefone ja kaugekõnesid tuli tellida, aga millegipärast oli Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi direktori kabinetis selline telefon, millega sai otse Rootsi helistada. Meil oli Hansuga kokku lepitud üks kindel õhtu igal nädalal, kui sealt helistasime ja tookord jaanuaris, kui ärevus oli juba õhus, oli ta meie pärast väga mures ja püüdis mulle auku pähe rääkida, et kasvõi ajutiselt lastega Rootsi sõidaksin. Ruve oli ka tookord koolis ja arutasin seda temaga ja ta ütles, et muidugi mine, kui võimalus on. Olin tookord koolis tööl, aga seda ei pidanud ta ka probleemiks - ütles, et võib-olla ei juhtu midagi ja saate paari nädala pärast tagasi tulla, et võtku ma seda kui puhkust. Ja nii ma läksingi koos lastega, laste isa jäi siia. Alguses oli plaan olla kolm nädalat, aga kuna midagi siin hullu ei juhtunud, siis tulime juba kahe nädala pärast tagasi. Nüüd võib-olla mõni lugeja mõtleb, et on nahahoidja, et niimoodi kohe Rootsi kavatses hüpata, aga mul oli vastutus oma laste ees. Ma olin liiga palju nõukogude korra vastu sõna võtnud ja kui asjad oleksid siin läinud halvasti, siis oleks mu lapsed jäänud emast ilma. Mul oli ju emapoolne suguvõsa nagunii juba kõik Rootsis, nii et meie perele pole Rootsi kunagi olnud täitsa võõras maa, kuigi jah, mina olen ikkagi siin sündinud. 
Augustis 1991 olin jälle Rootsis, aga seekord tõlgina ja sain oma lapsed kaasa võtta, sest kohe pärast mõnepäevast tõlkimist pidime minema lastega paariks nädalaks skaudilaagrisse. Ja siis algas riigipööre. Mäletan, et ma ei suutnud üldse tõlkimisse süveneda ja igal vabal hetkel jooksin autosse raadiot kuulama. Mõtlesin, et küll on hea, et lapsed on seekord kaasas, aga mäletan, et olin kohutavalt mures oma kaksikõe ja ema pärast. Nende peale mõtlemine ajas kogu aeg nutma, sest kartsin, et ei näe neid enam kunagi. Ja siis ühel hetkel jooksis minu juurde Hansu naine, kallistas ja hõiskas läbi pisarate, et Eesti on vaba! Ma ei suutnud mitte midagi tunda, see kõik tundus liiga ebareaalne. Ma arvan, et tol hetkel oli palju eestlasi, kes ei julgenud südamest rõõmustada - me olime ju näinud, kuidas kõik võib hetkega muutuda, pealegi oli nõukogude sõjavägi ju veel riigis sees. Ütlesin tookord rootslastele, et mina ei julge enne rõõmustada, kui oleme kümme aastat vabad olnud. Aastal 2001 mõtlesin sellele ja ausalt öeldes ei olnud ikka veel väga kindlat tunnet sees, kuigi 10 aastat vabadust oli möödas. Täna täitub siis juba 30 aastat ja ma saan aru, et muretsemine on mulle emapiimaga kaasa antud - ma jään ilmselt alati natuke muretsema, kas see kõik ikka jääb nii nagu on, kas demokraatia ikka jääb alles ja kas idanaaber laseb meil ikka rahus olla. Selline ma kahjuks olen, aga õnneks noored ei kanna endas sellist hirmu, nende jaoks on nõukaaeg kauge minevik.
Leidsin täna ühe pildi, mis tehtud Rootsis 24. augustil 1991. Täpselt ei mäleta, aga ilmselt laste isa tuli oma sõbraga sinna tööle, nad käisid aastaid suveti Rootsis ühes talus tööl. Siin oleme juba vabad eestlased, üle mere ootamas vaba Eesti.

Tänane hommik algas traditsiooniliste kiluvõileibadega. Kõigepealt saatis vanem tütar Rootsist pildi oma tänasest hommikusöögist. Eesti kommid ja Eesti kilu ja Eestist vanaema aiast pärit kuumaasikad.

Minu kiluvõileibadest ka pilt. Peal on Taneli Saaremaa mahemunad, miskipärast väga heleda kollasega. Sibul, till ja tomat oma aiast. Väikest lippu ei viitsinud välja otsida, majal lehvib nagunii suur lipp.

Ilm on täna üle ootuste ilus - pärast mitmeid päevi paduvihma on terve päev paistnud päike. Pargiroosil kabineti akna all on paar uut õit peal, nii et aknast hoovab jälle tuppa jumalikku roosilõhna.

Kuna ilm on nii ilus, siis tegime täna lõunat  terrassil. Sander tahtis saami leibu, nii et kõigepealt küpsetasime Kamados neid.

Kui saami plännikud valmis, siis tegi Sander tõelist Eesti toitu - kartuleid ja liha.

Noorem tütar pidi tänaseks meile tulema, aga kuna nende laps peab olema isolatsioonis, siis ei saanud nad kahjuks tulla. Nii olemegi lastega terve päeva siin omavahel pilte vahetanud oma söökidest ja tegemistest. Noorem tütar heiskas perega täna suure lipu, panen selle pildi siia viimaseks.
Ma ei julge küll olla väga rõõmus, aga ma olen tänulik, et kõik nii on läinud. Jääb vaid loota, et saame hakkama ka kliimamuutustega ja oskame jätkuvalt oma riiki targalt juhtida, et meie lapsed ei peaks kunagi elama sellistes oludes, kus meie ja meie vanemad kunagi olid.

Kommentaarid: 2

  • Raili20. aug

    Nii toredad mälestused. :) Mäletan, kui te oma 8 kohvriga Rootsist tulite ja meile mh mitu blokki tuti-fritids nätsu töite (kollase paberiga). Lubasin koolis söbrannadel ainult nätsu pabereid nuusutada…päriselt! Möne parima söbrannaga tegin vahetuskaupa ka. Kogusime ju sel ajal kommipabereid, välismaiseid muidugi, mida fotoalbumitesse nö sirgeks kleepisime ja omavahel vahetasime. Olid ajad!

  • Maire20. aug

    Ja mõtle, Raili, et nüüd sa eladki seal välismaal ja võid iga päev minna poest välismaa nätsu ostma :)

Lisa kommentaar

Email again: