jaan
10

Aasta isolatsioonisMaire Forsel

Hakkan isolatsioonis olemisega juba ära harjuma. Kõik mu tööd toimivad distantsilt ja tegelikult pole selles minu jaoks ju midagi uut, sest olen ju aastaid juba kaugtööd teinud. Kui olin veel raamatupidaja, siis pärast saarele kolimist võis minna kaks aastat nii, et ma ei käinud kordagi isegi Eestis asuva emaettevõtte kontoris, Rootsist rääkimata. On inimesi, kes nii elada ei suudaks, aga mulle see meeldib, sest hoiab tohutult aega kokku, kui ei pea iga päev kuhugi tööle sõitma. Samas ma näen, et paljud juba kannatavad sellise elukorralduse pärast. Mulle helistas paar päeva tagasi üks inimene, kes lihtsalt tahtis rääkida. Ta ütles, et on muutunud kohutavalt närviliseks ja õelaks, kuna ei talu üksiolekut. Ma olen seda täheldanud päris mitme inimese puhul, et nagu vanakurat oleks neile sisse läinud - kui enne suheldi teistega sõbralikult, siis nüüd äkki võib igast väikesest asjast tüli tõusta. Kevadel, kui karantiin ja isolatsioon oli kõigile veel uus, tekkis isegi minul korraks FBs üks krõbedam ütlemine. Siis oli saarel väga kriitiline ja mulle hakkas ühe naise targutamine nii kohutavalt närvidele käima, et ma ütlesin talle, et lasku jalga mu FB-lehelt. Siiani on piinlik, kui sellele tagasi mõtlen, sest selline reaktsioon minu poolt pole just igapäevane. Ma pean olema kas väga endast välja viidud või millegi pärast väga mures, kui niiviisi plahvatan.

Ja olukord pole ju kevadega võrreldes kuidagi paremaks muutunud, vaid palju halvemaks. Me lihtsalt oleme juba harjunud, et päevas võib surra kaheksa inimest ja haiglas on sadu koroonapatsiente. Nüüd juba surevad ka minuvanused. Mu laste vanaisa on nüüd mullas, lisaks suri koroonasse tütre sõbranna isa - varsti ei ole ilmselt mitte ühtegi perekonda, keda see viirus poleks lähedalt puudutanud. Samas näen, et need, kes suutnud siiani sellest pääseda, muutuvad aina julgemaks ja julgemaks. Mina oma kaasuvate haigustega ei saa sellist julgust endale lubada ja õnneks on vähemalt siiani kõik mu kolleegid seda ka mõistnud ja arvestanud. Koosolekutega on kõige lihtsam, sest tänaseks on juba enamus inimesi harjunud, et need toimuvad veebis ja oskavad seal käituda. Raskem on mul oma õpetajatööga, sest see annab lihtsalt nii palju tööd mulle juurde - samas see, et ma ei pea Olustverre sõitma, hoiab jälle palju aega kokku, nii et selle aja arvelt võin ju rohkem arvutis istuda. Jaanuaris teen veebiloengud ka ühele Haapsalu koolile.

Uue raamatu eelmüük läks käima ja väga raske südamega andsin NÖFFi korraldajale teada, et mina seekord ei julge minna sinna oma raamatut esitlema. Meil oli 6. märtsiks esitlus kokku lepitud, aga vaadates nakatumisnumbreid, siis ei taha ma lihtsalt enam riskida. Kui ma juba nii kaua olen suutnud inimestest eemale hoida, siis oleks eriti nõme, kui ühe ürituse pärast ikkagi nakatuksin. Müün praegu FB kaudu iga päev raamatuid ja paljud ostjad on ka siitsamast saarelt - paar inimest on palunud, et ehk pole vaja posti panna, et saan ehk käest-kätte need üle anda, aga ma pole sellega nõustunud. Isegi ühele Leisi inimesele panen paki siiasamasse meie poe juurde pakiautomaati. Ühelt poolt on see sellepärast, et kontakte vältida, aga teisalt ka sellepärast, et ostjaid on tõesti palju ja läheks väga raskeks meeles pidada, kuhu ja kellele ma pidin raamatu ise ära viima. Üks nädal on veel raamatu trükist tulemiseni ja ilmselt 100 raamatut saab enne seda juba müüdud - vormistan arveid ja pakke mitu korda päevas ja kui 18. jaanuaril raamatud kätte saan, siis pean neisse kõigisse veel autogrammi ka panema. See võtab päris palju aega, sellepärast on hea, kui kõik muu paberimajandus on ette ära tehtud. Apollo ja Rahva Raamatu tellimused on ka mõlemad olemas, aga neile õnneks lähevad raamatukastid otse trükikojast, nii et pean vaid meiliga saatelehe saatma.

Mul endal pole uue raamatuga seoses enam sellist elevust sees nagu esimese raamatuga oli. Kuidagi nii tavaline juba tundub, et ilmub mingi raamat. Seepärast tuli kohaliku meedia huvi selle raamatu vastu isegi üllatusena. Saarte Hääl tegi sellest kultuuriküljele väikese uudisloo ja reedel olin päris pikalt Kadi raadio otse-eetris sellest raamatust rääkimas. Hästi tore tegelikult, et nad huvi tunnevad ja mulle reklaami teevad :)

Mul on siin blogis üks aasta lõpu uudis veel rääkimata, nii et parandan nüüd selle vea. Nimelt ostis Raili pere omale suvila Põhja-Rootsi, otse ühe suusamäe külje alla. Kuna ka neil on juba teist aastat olukord, et ei saa Stefani vanematele maale külla minna, siis oli väga hea mõte endale ise üks koht tekitada, kuhu saaks puhkuse ja nädalavahetuste ajal minna. Asub see üsna polaarjoone lähedal, Jokkmoki poole viiva tee ääres. Ma ise käisin kunagi 90ndatel Jokkmokis kahe Tallinfilmi mehega, Enn Säde ja Toomas Massoviga, filmifestivalil. Olin seal tõlgina ja ööbisime ka kusagil mökkis - kes oleks võinud arvata, et kunagi sealkandis mu oma lapsel suvila on. Kuna neil on plaanis hakata seda nendel nädalavahetustel välja rentima, kui ise seal ei ole, siis panen siia sellest rohkesti pilte.
Siin pildil esimene meie laste oma ja järgmine nende sõprade oma. See oli puhas juhus, et neil õnnestus just Anna ja Jonase mökki kõrvale enda oma osta.

Lahe on ka see, et selgus, et minu tädipoja Magnuse pere on täiesti juhuslikult lihavõttepühade ajaks seal ühe mökki broneerinud. Nad elavad muidu Haparandas, aga nüüd siis saavad pühade ajal Raili perega ka suhelda. Lapsed on neil üheealised, nii et lastel ka lõbusam, et vahepeal mäele tuttavaid tekib. Nad paar aastat tagasi elasid kõik siin minu juures Saaremaal, kui meil suguvõsa kokkutulek oli - selline rahvusvaheline elu tänapäeval, et kord puhatakse koos Eestis ja kord Rootsis.
Majas on esimesel korrusel elutuba-köök, üks magamistuba ja dušš/wc ja teisel korrusel katusealune magamistuba kahe voodiga.
Köök selline. Tänaseks on köögikappides ka valgustus, Stefan just pani.

Veel üks pilt köögist.

Magamistuba esimesel korrusel on selline.

Ülevalt teiselt korruselt avaneb selline vaade. See pilt on veel eelmise omaniku ajal tehtud.

Lund on seal hästi palju ja suusamäed on lahti tavaliselt mai lõpuni. Siin pildil on näha mägi ja majakesed. Autoga pole vaja kuhugi minna - paned kodus suusad alla ja lähed otse mäele.

Lastel on ostetud terve aasta pilet, nii pole vaja iga kord maksmisega jännata ja saab ka odavamalt.
Siin üks pilt, kus meie väike Eddi.

Mis mulle eriti meeldib, on see, et see mägi ei ole järsk, vaid pigem selline lauge nagu meie Kuutsemäe, lihtsalt palju-palju pikema laskumisega. Neid pilte vaadates tuli mul üle mitme aasta uuesti suusatamise isu peale. Mõtlesin, et kui saaks tervise ja füüsilise vormi paremaks, siis tahaks väga sinna minna. Praegu on seal isegi puud jää ja lume all, nagu trollimets.

Selline mõnus lauge laskumine.

Mägi on ööpäev läbi valgustatud, nii et mökki juurest on ilus vaade.

Raili on praegu ka seal, saatis just aknast tehtud hetkepildi.

Ma saatsin siis ka meie hetkepildi vastu :)

Eestis on küll peaaegu igal pool ilus talv, aga meil siin saarel endiselt pigem sügisene. Külm on küll, aga lund mitte ja ega ma seda ei igatse ka. Palju parem on väljas jalutamas käia, kui ei pea talvesaapaid jalga panema. Ongi tänaseks kõik. Loen praegu üht huvitavat juhtimisalast raamatut, võib-olla teen sellest ka mingi ülevaate, kui selle läbi saan.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: