aug
25

Aeg lendabMaire Forsel

Ma ei tea, kuidas on juhtunud, et juba üle ühe kuu on möödas, mil viimati siia blogisse kiikasin. Aeg kaob käest, kuigi midagi erilist pole nagu teinudki. 16. juulil käis mul lapikojas külas grupp Virumaalt ja mõtlesin, et ilmselt jäävad nad viimasteks, keda siin vastu võtan, aga nii siiski ei läinud. Eelmisel nädalal olin kutsutud siiasamasse Leisi Willa Ingasse lõunasöögile koos ENUTi suvekoolis osalejatega. ENUT on Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskus. Kui sinna jõudsin, siis leidsin eest nii mõnegi tuttava näo, kaasa arvatud üks endine minister. Hästi tore kohtumine oli nendega ja leppisime kokku, et nad tulevad järgmisel päeval mu lapikoja riismeid külastama. Riismeid selles mõttes, et juba mitu nädalat olen tegelnud siin kangaste müügiga ja neljast masinast on ka ainult üks alles, mille endale jätan. ENUTi rahvas tahtis mu raamatuid osta, aga mul olid kõik müüdud, kui nendega kohtuma läksin ja uued saingi kätte järgmisel päeval, nii et kui nad siia tulid, siis oli uus ports juba kohal. Müüsin neile päris mitu raamatut. 
Minu kõrval ühel pool Riina Sikkut ja teisel pool ENUTi juht Reet Laja. Riina kõrval Eve Kislov, kes oli kunagi mu klassivennaga abielus. Voldemar Kolga paremal ja tema taga meie valla endine abivallavanem Kairit Lindmäe. Kõigi nimesid kahjuks ei tea. Pildilt on puudu Margo Orupõld, kes vist teisel päeval enam siin ei olnud.

Raamatutega on mul kummaline lugu. Ostsin kirjastuselt 50 eksemplari juurde, et oleks järgmisel nädalal midagi Olustverre kaasa võtta, kuna lähen loengut pidama ja seal pandi mu raamat ka soovitusliku kirjanduse nimekirja. Aga lapikoja fännide hulgas oli nii palju tahtjaid, et müüsin neist uutest juba 29 raamatut ära. Ei tea, kas põhjus on selles, et on suvi ja inimestel on aega lugeda. Vist küll, sest loen ise ka praegu palju. 
Tahtjaid oli nii palju, et pidin ühel reedel eraldi Kuressaarde sõitma, et need kõik posti panna. Meil pole siin Leisis ikka veel pakiautomaate, kuigi Omniva süsteemist peaks olema näha, kui palju kasvõi ainult minu firma siit pakke teele saadab. Nüüd on mul alles vaid 21 raamatut ja praegu rohkem neid reklaamida ei julge, sest ei taha enne järgmise nädala lõppu uusi osta.

Ahjaa, vahepeal oli meil siin Thule Koja avamine. Seal on mitu kinosaali ja saalitäis fantaasiaelukaid.
Mingi jubeda elukaga :)

Sel suvel oleme tublid olnud, sest lisaks elutoa põranda värvimisele tellisime omale lõpuks ometi maast laeni raamaturiiuli.
Lae külge kinnitatud ja tegelikult kahes teineteise peal asetsevas osas, aga see ei paista välja. Hästi korralik töö, üks Sandri endine õpilane tegi. 

Meil on üks kuur, mille tagasein on maast laeni raamaturiiuleid täis ja nüüd siis lõpuks kaevas Sander omale tee sinna raamatuteni ja hakkas neid tuppa tassima. Mitte et toas enne raamatuid poleks olnud, neid on siin kahes toas juba enne kaks seina täis, aga kui siia majja kolisime, siis lihtsalt ei mahtunud kõik ära ja viisime osa kuuri. Muretsesime mitu aastat, et kuidas nad seal säilivad ja nüüd siis lõpuks hakkasime neid tuppa tassima. 
Paberkotid ootavad tühjendamist.

Ahastusega näen, et tegelikult ei mahu sellesse uude riiulisse isegi pooled neist ära, mis kuuris tuppakolimist on oodanud. Peaks panema midagi raamatuvahetusse välja, aga see nõuab otsustamist ja ma leian igale raamatule mingi põhjuse, miks ma seda ära ei raatsi anda. Mõned on meil tegelikult ka topelt, nii et neid võiks ju ära hakata andma.
Alumised ja kõige ülemised on veel tühjad, aga juba on näha, et ei mahu sinna pooltki nii palju kui lootsime. Kõige ülemiste riiuliteni ma ei ulatagi, isegi väikese trepiga mitte, nii et nende täitmine jääb Sandrile.

Olen vahepeal läbi jõudnud lugeda päris mitu raamatut. Kirjutamise kergendamiseks tegin Goodreadsist kuvatõmmise. Ainult ühe Backmani raamatu hindasin neljaga, sest esimesed 200 lehekülge kuidagi venisid ja venisid. Tegelikult on Backman muidugi täiesti omaette klass oma keelekasutuse ja mõttekäikudega, nii et hakkasin juba kolmandat tema raamatut lugema. Esimesed lugesin rootsi keeles, kolmanda loen inglise keeles, et lihtsalt keelt turgutada. "Britt-Marie was here" on see, mida praegu loen. Tegelikult loen paralleelselt üht eestikeelset ka - "Minu Itaalia". Tahame kevadel Toscanasse sõita ja mõtlesin, et hakkan end harima enne.
Need raamatud on kõik väga head, aga ma ei hakka neist pikemalt kirjutama, sest Goodreadsist saab lugeda, mida neist arvan.

Vahepeal oli mul omal ka sünnipäev ja Hege kinkis mulle ühe pildi, kuhu maalis mälestused lapikoja ajast.
Eelmisel pildil, mis ta mulle kinkis, oli lapikoja maja, sellel on elumaja. Tuulikut meil muidugi õue peal ei ole, kõik peale elumaja on erinevad teemad lapikojas tehtud patjadelt. 

Ma ootan tegelikult, et Hege mu lasteraamatu pildid valmis joonistaks. Eestikeelsel on tegelikult enamus pilte olemas ja esmapilgul tundus, et võibki nii jääda, aga siis hakkasin neilt faktivigu leidma ja lisaks ootasin tegelikult, et need oleksid detailsemad ja värvilisemad, nii et saatsin reedel Hegele nimekirja piltidest, mida veel ootan nii eestikeelsele kui rootsikeelsele variandile. Rootsikeelne tuleb sisu poolest veidi erinev, sellepärast tuleb mõned pildid erinevad joonistada. Mitmes kohas on sellist sõnademängu, mida ei saanud eesti keelest rootsi keelde ümber tõlkida ja need kohad on lausa teistsuguse sisuga. Nii et see Rootsi variant on kohandatud rootslasest lugejale. Raili tõlkis, mina kohendasin ja nüüd ootame, et Stefan ka veel üle loeks. Siis loeb Raili selle oma lastele ette ja siis loodetavasti saame juba kuhugi kirjastusele saata. Mind on natuke hakanud häirima, et selle raamatu valmimine viibib. Kogu aeg on selline tunne, et Hege joonistab pilte vaid siis, kui tal muudest asjadest aega üle jääb, kuigi see on ju suur ja tähtis töö ja selle jaoks tuleks ikka eraldi aega võtta. Raamatute illustreerimine on ju töö nagu iga teinegi ja selle eest makstakse üldiselt paremini kui nende teiste tööde eest, mida ta tavaliselt joonistamisele eelistab. Sellele mõtlemine teeb mul tuju pahaks. Loodan siiski, et üle nädala enam selle lasteraamatu piltide tegemine ei viibi. Tahtsin selle sügiseks välja anda, aga kui nii edasi läheb, siis jõuab alles jõuluks. Jõulude ajal on niigi raamatuuputus poodides.

Õunad hakkavad valmis saama.
  
Tegin täna õuna-kohupiimakooki, et oleks kasvõi korra ikka küpsetatud, kui õuntehooaeg käes on.
Retsepti võtsin nami-namist, mingi purukoogi moodi variant. Söönud veel ei ole, aga lõhnab küll hästi.
Sandril on täna puhkuse viimane päev, homme peab juba koolis olema. Endal on mul ka järgmine nädal selline, et iga päev on mingi koosolek või kohtumine ja reedel lähen esimest korda Olustverre loenguid pidama. See esimene kord ei ole veel minu enda grupp, vaid üks teine kursus, kes pidavat lõpetama hakkama. Minu grupi esimesed ettevõtlusloengud on septembri lõpus. Hakkan seal käima vist iga kuu lõpus kahel järjestikusel päeval. Tuleb kõvasti tööd, sest osa materjali on selline, mida ma enne pole lugenud. Lähen septembri esimeses pooles Rootsi ja kavatsen seal hakata tunde ette valmistama, kui lapsed koolis ja Raili tööl. 
Imelik, et suvi saabki juba läbi. Õhus on juba nii palju sügist.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: