apr
17

Ajalugu kordubMaire Forsel

Põgenemine 1944

Minu ema Elli (s. Hiiuväin) on sündinud Saaremaal, Laugu külas Õie talus. Emal oli viis õde, minu vanaema Pauliine hoolitses laste ja talu eest ja vanaisa Mihkel sõitis merd. 1937. aastal ostis vanaisa laeva „Luise”, millega vedas kaupa peamiselt Saaremaa ja Tallinna vahel.

Siin pildil vanaisa Mihkel ja vanaema Pauliine ning "Luise" makett, mille tegi meie tänava mees Tiit Jõgi.

Kui 14. juunil 1941 toimus eestlaste suur küüditamine Venemaale, olid kõik ema pereliikmed peale Mihkli kodus. Mihkel oli viidud konvoiga Kuressaarde, kust tal õnnestus põgeneda, nii et ajaloodokumentides on selle aja kohta kirjas, et Mihkel Hiiuväin viibib teadmata kohas. Perekonda oli hoiatatud, et ka nemad on küüditatute nimekirjas, nii et kõik lapsed koos emaga peitsid end 100 meetrit majast eemal kartulipõllul. Venelased tulidki, otsisid kogu maja läbi, ei leidnud kedagi ja sõitsid edasi. Sellest ööst alates jäi eestlastesse hirm venelaste ees, sest juba varem räägiti hirmujutte venelaste „vägitegudest” eestlaste peal.

1941-1944 oli Eesti sakslaste poolt okupeeritud ja Hiiuväina pere püüdis elada oma tavapärast elu – kasvatati vilja ja kartulit, hoolitseti loomade eest. 1944. aasta kevadel lõpetas minu ema Elli kuuenda klassi, olles siis juba 15 aastane. Tema sõbranna kutsus teda kaasa Hiiumaale, kus ta terve suve ühes peres koduabilisena töötas. 21. septembril 1944 hakkasid venelased uuesti Tallinna pommitama ja eestlastes tärkas uuesti peidusolnud hirm venelaste ees. Just sel päeval läksid jutud Rootsi põgenemisest Hiiuväina perekonnas konkreetseks – hakati valmistuma ajutiseks pagemiseks Rootsi. Minu ema oli ikka veel Hiiumaal, kui kolmemastiline purjekas kuuesaja inimesega pardal Hiiumaa rannikult Rootsi poole lahkus. Ema oleks pidanud olema sellel laeval, ta oleks pidanud minema selle perega kaasa, kus ta tööl oli, et siis hiljem Rootsis oma perega ühineda, aga lapse asi, ta kippus koju ja nii saigi ta ühele väiksemale paadile, mis ta Laugu randa viis. Oli 23. september 1944 ja ema jäi kojusaabumisega ühe päeva hiljaks. Hiiuväina pere oli päev varem laevaga „Luise” lahkunud, lootuses, et nende tütar Elli on Hiiumaalt väljunud laeval ja küll siis Rootsis jälle kokku saadakse. Elli aga leidis eest tühja kodumaja, istus tee äärde maha ja nuttis. Tuli naabrinaine ja küsis imestunult, et mis sina siin veel teed, teised läksid ju kõik juba eile Rootsi poole teele?!

Sellest traumast ei paranenud mu ema enam kunagi. Ta jäi esialgu koju elama, kus isa õde, tädi Juuli, oli jäänud loomade eest hoolitsema kuniks venelane väljas ja pererahvas saab koju tagasi tulla. Aga venelane ei läinudki välja, ta jäi siia peaaegu viiekümneks aastaks. Ja siis hakkasid liikuma jutud, et Elli tahetakse karistuseks üksinda Siberisse saata – ema kolis seepeale Haapsallu teise tädi juurde, kust teda üles ei leitud. Oma vanematega kohtus mu ema uuesti alles 1960ndatel Eskilstuna surnuaial, kui läbi keeruka asjaajamise õnnestus esimest korda Rootsi oma õdedele külla minna. Vanaema Pauliine olevat olnud oma Eestisse maha jäänud tütre pärast nii mures, et külvanud igal kevadel mulda ühe lilleseemne, öeldes, et kui see lill hakkab õitsema, siis on Elli elus. Nii väga oli vaja mingitki lootust.

See trauma, mille vene okupatsioon ja lapsena üksi jäämine minu emale tekitas, on kandunud üle meile, tema lastele. Hirm venelaste ees on nii sügavalt sees, et piisab vaid mõnest märgist, mis Eestile võiks ohtu kujutada, kui juba kerkib see hirm uuesti pinnale. See sõda, mida täna ukrainlased venelaste vastu peavad, on sama palju meie sõda kui ukrainlaste sõda. Sest me oleme omal nahal kogenud, milleks venelased on võimelised.

Vabanemine 1991

Juba paar aastat enne vabanemist võis üsna vabalt lääneriikidesse sõita, selleks oli vaja vaid küllakutset, mille alusel sai viisa taotleda. Enne esimest Rootsi sõitu käisime muidugi kohustuslikus korras ka Hobuse tänavalt läbi, kus meid instrueeriti, kuidas välismaal tuleb käituda. Sellest KGB moraaliloengust on mul meeles ainult see, et meid manitseti, et kohe kindlasti ei tohi Rootsis tänavale sülitada :) Ilmselt jäi see meelde, sest oli nii absurdselt naljakas.

1991. aasta jaanuaris läks Baltikumis elu rahutuks, sest toimusid kokkupõrked kõigepealt Leedus, siis Lätis ja siis... Nõukogude Liit otsustas end uuesti maksma panna ja 13. jaanuaril sõitsid tankid Vilniuse teletorni juures inimeste sekka. Roomikute või kuulirahe all hukkus 14 teletorni kaitsjat. Vigastada sai üle 600 inimese. Täpselt nädal hiljem, 20. jaanuari õhtul, algas tulistamine Riias siseministeeriumi hoone juures ja kogu Riia vanalinnas. Surma sai mitu inimest, nende hulgas üks kooliõpilane ja kaks operaatorit.

Kuna need sündmused toimusid järjestikustel nädalavahetustel, kõigepealt Leedus ja siis Lätis, siis olid kõik hirmul, et kolmandal nädalavahetusel toimub sama ka Eestis. Tookord ei saanud veel kodudest otse välismaale helistada, aga Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis, kus rootsi keele õpetajana töötasin, oli direktori (Ruve Šank) kabinetis selline telefon, millega sai valida kaugekõne ilma, et oleks seda keskjaamast tellima pidanud. Meil olid sel ajal Rootsis juba sõpruskontaktid ja Hans Jonsson (Hasse) oli rootslaste poolne kontakt. Hasse oli juba paar korda Eestis käinud ja meie mitme grupiga ka vastuvisiidil, mina alati tõlgina kaasas. Kolmanda nädala teisipäeva õhtul helistasin Ruve kabinetist Hassele, sest teadsin, et ta on meie pärast väga mures. Ta oli nii kindel, et nüüd pannakse piirid uuesti kinni ja me jääme jälle raudse eesriide taha. Oli ka oht, et minusuguseid, kes välismaaga nii aktiivselt suhtlesid, ei kohelda just siidkinnastes. Käisin ju tol ajal Rootsi linnaväljakutel ja meedias Eestist kõnelemas ja okupatsiooni kirumas. Hasse püüdis mind veenda, et oma lastega Rootsi sõidaksin – tal oli üks väike majake, mis seisis tühjalt ja mille ta oli valmis meile elamiseks andma. Ma ei öelnud ei ega jaa, sest õppeaasta oli ju poole peal ja mingit puhkust sel ajal polnud ette nähtud. Kui kõne lõpetasin, ütles Ruve, et me peaksime siiski minema. Et võtku ma seda kui puhkust ja kui midagi ei juhtu, siis tulen ju nagunii tagasi. Ta suutis mind veenda, et nii on õige ja peaksin kasvõi laste pärast seda tegema ja oli valmis andma mulle keset õppeaastat puhkust, et saaksin sõita. Nii me siis pakkisimegi kiiruga asjad ja sõitsime Rootsi, olles plaaninud seal olla esialgu kolm nädalat, mille jooksul pidi selguma, mis Eestist saab. Aga õnneks ei juhtunudki siin midagi, nii et me tulime tagasi plaanitust varem. Miks me tegelikult aga nii palju varem tulime, on omaette lugu, millest ehk kunagi kirjutan pikemalt.

Kui Eesti 1991. aastal vabaks sai, olin mina lastega jälle Rootsis – kõigepealt pidin tõlkima Põhja Kõrgepingevõrkude kahe mehe visiite rootslastest kolleegide juurde ja seejärel pidime minema lastega skaudilaagrisse. Ja siis algas augustiputš. Mäletan, et jooksin igal vabal hetkel autosse, et kuulata raadiost, mis Baltikumis sünnib. Ma kartsin kohutavalt oma lähedaste pärast – mäletan, et kui mõtlesin oma kaksikõe ja tema laste peale, siis ajas kogu aeg nutma. Mõtlesin, et nüüd jääbki nii, et mina olen Rootsis ja piirid pannakse kinni ja ma ei näe oma Eestisse jäänud lähedasi enam mitte kunagi. Ainuke lohutus oli see, et vähemalt mu oma lapsed olid minuga, nende pärast ei pidanud muretsema. Tookord olid kaks Eesti poissi samasse skaudilaagrisse tulemas ja nende kaudu palusime saata kodust kohvri talveriietega, sest olime nii kindlad, et hästi see asi ei lõppe.

Aga kolmandal päeval, kui olin jälle ühel visiidil tõlkimas, jooksis minu juurde Hasse naine Inger, kallistas kõvasti ja hüüdis läbi nutu, et Eesti on vaba! Ma ei saanud midagi aru, olin täiesti emotsioonitu, sest ma ei uskunud, et nii jääbki. Ma ei julgenud rõõmustada. Ütlesin rootslastele, et kui aeg läheb ja ma näen, et Eesti on suutnud 10 aastat vaba olla, siis hakkan uskuma, et nii jääbki. Möödus 10 aastat ja mulle tulid meelde need sõnad – küsisin endalt, kas tunnen end nüüd täiesti turvaliselt ja pidin tõdema, et ikka veel mitte. Nii sügaval sees oli hirm uue okupatsiooni ees. Ja ma tean, et ma polegi kunagi ennast 100% kindlalt tundnudki, alati jääb minuga hirm, et venelane võib tulla uuesti. Ja nagu me nüüd näeme, siis peabki seda hirmu alal hoidma, et mitte valvsust kaotada. Sest ta tulebki uuesti, kui tahab. Alati võib tulla.

Üks pilt sellest ajast - pildil mina ja mu lapsed, parempoolne mees on laste isa ja vasakpoolne tema sõber. Kõik riided, mis minul ja lastel siin pildil seljas on, on humanitaarabina saadud. Me olime väga vaesed ja ega siin Eestis tol ajal veel mugavaid riideid eriti saada polnud ka. Marat tootis froteest pusasid ja trikotaažist ka, aga neid polnud alguses isegi vabalt müügil.


Aga sealt 1990ndate algusest on väga ilusad mälestused – oli palju lootust ja vabanemist, oma elu ja riigi uuesti ülesehitamise õhinat. Rootslased aitasid meid väga palju ja kuna ma rääkisin rootsi keelt, siis sai minust Eestipoolne kontaktisik väga erinevatele organisatsioonidele ja eraisikutele. Need humanitaarabi koormad, mida siia toodi, olid lõputud. Voodid haiglatele, mööblid lastekodudele ja hooldekodudele, rääkimata kodumasinatest, riietest ja jalanõudest. Mingil ajal oli mu Võsa tänava garaaž maast laeni riideid täis, mida siis õe Ülle ja sõbranna Edega koos nimekirjade alusel jaotasime. Rootsist anti meile kasutada üks vana Volvo 245 ja sellega siis viisime nodi peredele, enamasti paljulapselistele. Abivajajate nimekirjad ja laste vanused saime vallast. Pärast, kui kõik asjad olid ära jagatud, kinkisime selle Volvo ühele paljulapselisele perele. 
Teine ja veelgi pikaajalisem koostöö oli Rapla Taluliiduga – sedakaudu sai isegi terve saekaater siia ühele taluperele toodud. Me ostsime Eestis kokku Eesti-Rootsi lipuga rinnamärke ja kui käisin Rootsis siin-seal esinemas ja Eestist rääkimas, siis müüsime neid 10 SEK/tk. Selle raha eest ostsimegi saekaatri, mis maksis 20000 SEK ja eestlased said selle tasuta. Abi, mida vahendasin, oli nii tohutult palju, see puudutas nii paljusid elusid, et ma kahetsen siiani, et tol ajal päevikut ei pidanud, praegu saaks sellest kõigest raamatu kirjutada. Aktiivne abivahendamine Rootsist Eestisse kestis umbes 5-6 aastat – siis hakkasid eestlased juba jalgu alla saama ja turumajandusega kohanema.

Siin üks pilt Taluliidu kohtumisest rootslastega. Kui ma õigesti mäletan, siis see on üks jahimeeste seltskond. Pusa, mis mul seljas on, on samuti humanitaarabi. Rootslased, kes siia riideid saatsid, ütlesid, et võime oma vabatahtliku töö eest ise ka võtta nii endale kui lastele ja me siis muidugi üht-teist võtsime.


Kevad 2022

On lausa märgiline, et päeval, mil Venemaa Ukrainat ründas, tähistasime meie oma iseseisvust. Seekordne sõja algus, 24. veebruar, jääb seetõttu eestlastele eriti hästi meelde.

Butša, Mariupol... purustatud majad, purustatud inimhinged, tapetud naised ja lapsed, süütud inimesed. Ja jälle teeb seda venelane. Kui sõja alguses räägiti peamiselt sellest, et Putin tuleb peatada ja Putin on hulluks läinud, siis tänaseks me teame, et asi pole ainult Putinis. Miljonid inimesed Venemaal toetavad seda sõda, emad naeravad telefonis, kui nende vene sõdurist pojad praalivad, mida kõike teinud ja kokku varastanud on. Haige rahvas, väärastunud maailmapildiga, alaarenenud metslased – tundub, et veelgi hullemad, kui aastal 1944. Üleolek ja ülbus on aastakümnetega veelgi süvenenud, aga nüüd on see hetk käes, kus tuleb nad paika panna. Sulgeda nad oma riiki ja jätta nad sinna raudse eesriide taha kuni on toimunud mingigi meeleparandus, kuni vaene elu ja viletsus suretab välja viimsegi tahte olla uhke oma riigi ja rahva üle.

Nüüd oleme meie, eestlased, siin teisel pool. Nüüd on meie kord ukrainlasi aidata. 30 aastat on möödunud ja me oleme saavutanud sellise elatustaseme, et meil on paljudel rohkem, kui ise eluks vajame. Meil on töökohad, sissetulek, paljudel eluasemelaenudki makstud ja elu sellisel järjel, et saame anda tagasi seda abi, mida kunagi meist läänepoolsemad rahvad meile andsid.

Kui minu ema pere lapsed jagati Rootsis 1944. aastal ühe kaupa erinevatesse taludesse tööle (kõige noorem õde oli 13), siis meie siiatulnud sõjapõgenikke ei lahuta. Eks ajad on ka muutunud, aga tõesti ei kujuta ette, et saadaks teismelised ühe kaupa erinevatesse peredesse laiali. See pole etteheide rootslastele, elu ongi tänapäeval teistsugune ja me saame paremini aru, et traumeeritud perekondi ei tohi lahutada.

Ma istusin esimesed paar nädalat nagu halvatud ja jälgisin sõjauudiseid. Ja siis hakkasin tegutsema. Kõigepealt tegin annetuse Punasele Ristile, mis nüüd tagantjärele tundub nagu piisk ookeanis, aga esialgu ei osanudki muud teha. Kui Saaremaale hakkas põgenikke tulema, hakkasin kodust asju ära andma – kõigepealt laste söögitool, siis auto turvatool, siis tolmuimeja jne jne. Ei, see pole mingi kangelastegu, mul pole enam neid asju vaja. Lapsed on suured ja ei vaja enam kõike seda, mille ära annetasin. See tolmuimeja oli ka lihtsalt üle jäänud. Niisamuti ka mitmed potid-kastrulid, tassid ja taldrikud. Kui esialgu pakkusin asju välja Saaremaa ukrainlaste FB grupis, siis nüüd eelistan juba otseannetamist või siis vajaminevate asjade viimist kuhugi, kus on rohkem ukrainlasi koos. Sõmerale juba mänguasju viisin, lisaks ka üht-teist muud. Eile kirjutas mulle üks inimene, kes ütles, et Sõmeral oleks vaja venekeelseid raamatuid. Panin enda FB seinale vastava teate välja ja sain palju häid mõtteid, lisaks ka konkreetseid pakkumisi. Tellisin ka ise Rahva Raamatu veebipoest 35 raamatut, mis oli omajagu naljakas ettevõtmine, sest ma ei oska ju vene keelt, nii et pidin sisututvustusi Googles tõlkima. Loodetavasti sain ikka loetavad asjad kokku – enamus naistekad ja mõned lasteraamatud. Sõjaõudustest eemale saamiseks on hea lugeda midagi lihtsat, armastusest ja niisama elust. Kirjutasin ka Hoiuraamatukogule ja homme suhtlen ühe kirjastusega. Ka Kuressaares on osa raamatuid ootel – üks eraisik annetab oma kodust. Ja pakkumisi on veelgi. Usun, et nädala jooksul on vähemalt Sõmeral korralik valik raamatuid olemas ja osa viin kindlasti Kogulasse ka. Neis põgenikekeskustes on palju inimesi koos, nii lähevad raamatud rohkem asja ette. Ahjaa, pakkusin ka oma lasteraamatuid ja püüan teha nii, et iga saarele tulnud kuni 10-aastane laps saaks minu eestikeelse lasteraamatu kingiks – olgu see nende esimene eestikeelne raamat, mis on päris enda oma. Keelt hakkavad nad ju kõik õppima, lapsed saavad suheldes selle juba paari-kolme kuuga selgeks.

Üks mure on veel lahendamata – nimelt lastehoid eesti keele tundide ajaks. Tegin sellegi kohta üleskutse ja sain paar pakkumist. Üks eestlasega abielus ukrainlane võttis ka ühendust ja pakkus lapsehoidmisega abi. Päris uskumatu on näha, kui palju erinevaid rahvusi siin saarel alaliselt elab – nad kõik räägivad ju eesti keelt ja nii me ei teagi, kust nad pärit on. Täna-homme suhtlen KTG direktoriga ja uurin, kas saame kuidagi vabatahtlike ja kooli abiga lastehoiu korraldada. Tundub tegelikult, et peaks valla ka sellesse pühendama, sest probleem on laiem, kuna ka lasteaiakohti napib. Midagi peab ette võtma ja küll kuidagi siis saab.

Mulle endale on jäänud üks imearmas Ukrainast saabunud pere, kellega otse suhtleme. Kontakti sain nendega ühe FB postituse kaudu ja nüüd olen juba mitu korda neil üürikorteris külas käinud. Kuna ma vene keelt ei oska, siis hüppas mulle Olavi Antons appi ja nüüd on ka tema täiesti müüdud :) Ma ise viisin sellele perele tolmuimeja, teleka, nutitelefoni, pesuresti, mänguasju ja Tallinnast saadeti veel kastitäis riideid ja roosa tõukekas koos kiivriga pisitütrele, lauamänge ka. Olavi aga organiseeris juba poisile jalgratta ja kiivri. Neid asju, mis siin käest-kätte liiguvad, ei jõua iial üles lugedagi, lihtsalt nii palju abi on eestlased juba andnud. Selgelt on näha, et elujärg on inimestel piisavalt hea selleks, et mitte hakata kodust korralikke kasutatud asju maha müüma, vaid nad eelistavad neid nüüd annetada. Meil on ju kõik olemas, samas kui ukrainlastel pole mitte midagi. Alles eile tegi üks ema, kes kahe tütrega saarele saabus, FBs postituse ja palus riideid ning jalanõusid – kirjutas, et nad tulid otse Mariupoli keldrist, mistõttu neil pole mitte midagi. Nutt tuleb peale selliseid postitusi lugedes.

Meie armas pere - Anna, Aleksander ja tilluke Milana, kes näeb oma punapeaga välja nagu väike Rootsi tüdruk. Palju pisaraid oleme juba koos valanud, hingeliigutusest peamiselt.


Nii et jah, nüüd on meie kord aidata. Meid võeti omal ajal Rootsis vastu ja anti varjupaika, meil aidati 1990ndatel riik uuesti üles ehitada ja nüüd, kui oleme ise siin teisel pool, on meie kord anda tagasi seda, mis meile on antud.

Lõpetan selle pika postituse juba legendiks saanud fraasiga - keegi meist ei saa aidata kõiki, aga me kõik saame aidata kedagi.


Kommentaarid: 4

  • pOBrCyXqGgemEN08. mai

    lNGUYoAcRtiBXSe

  • JHDnjMVGAzip08. mai

    eKloPnOdjgAhDZEc

  • SdyGNjRLhrgHwFno15. mai

    SZcHbgQIOe

  • lsJrIaHjCX15. mai

    TQynGrwxaRuKSz

Lisa kommentaar

Email again: