apr
27

1. veebruar 2015 Ettevõtlusloo järelmõjudMaire Forsel

1. veebruar 2015

Ettevõtlusloo järelmõjud

Ma olen sattunud karussellile, kuhu ma vabatahtlikult kunagi ei läheks, sest mul hakkab sellest alati pea ringi käima. Kirjutasin Eesti väikeettevõtjate murest oma lapikoja lehel neljapäeval, aimamata, et see lugu hakkab kohe pärast avaldamist oma elu elama ja veerema nagu lumepall. Siia lapikotta on paari päevaga lisandunud üle tuhande inimese ja kogu aeg tuleb juurde – seda vaadates meenub mulle, kuidas Jaan Tätte kord Raplas oma kontserdil küsis, et inimesed, kuidas teid ometi nii palju on? Kust te kõik tulete? :) Tahaksin täna täpselt samamoodi küsida, aga ennekõike tahaksin teid kõiki südamest tänada – jättes kõrvale paar imeväikest tõrvatilka suures meepotis, on tagasiside minu kirjutatule olnud väga positiivne. Ma olen südamest liigutatud. Ma saan tänukirju väga erinevatelt inimestelt, ettevõtjatelt nii maalt kui linnast. Kõik need inimesed on mulle rääkinud, kuidas neil läheb ja kui raske neil on oma ettevõttega ellu jääda. Nad on rääkinud, kuidas maksavad oma töötajatele nii suurt palka kui käive lubab, makstes samas iseendale vaid miinimumi.

Vabandan siinjuures ka kõigi nende inimeste ees, kellele ma pole jõudnud isiklikult vastata – kuna paljud küsimused nii privaatkirjades kui avalikus veebis korduvad, siis püüan vastata neile kõigile korraga.

Alustaksin kõige tähtsamast, ehk siis sellest, mis oli minu artikli peamine ja kõige suurem eesmärk – see ei ole hädaldamine selle pärast, et mikroettevõtja ei suuda oma tooteid müüa ega konkureerida. Nägin, et paljud olid ekslikult arvanud, justkui ma isegi olen oma toodete müümisega hädas – ei ole, mul on juba kujunemas oma imago ja ma müün oma asjad praktiliselt kohe ära kui neid FB-s näitan. Ma panin eile isegi oma Etsy poe kinni – see oli mul kuuks ajaks katseliselt avatud, aga nägin, et mul pole siiski vaja seal müüa. On olnud ka neid, kes ütlevad, et see polegi mingi ettevõtlus – nii väikest äri ei tasu pidada ja seda polegi vaja. On olnud neid, kes arvavad, et kui ei suuda paarilegi töötajale palka maksta, siis polegi sellisel ettevõtlusel mõtet. Kõik need, kes nii on väitnud, ei ole aru saanud, mis oli minu kirjutise laiem mõte – aga ma ei saa neile seda ka pahaks panna, sest mu niigi liialt pikaks veninud kirjatükis ei olnud ruumi selgitamaks, millisele taustale kogu mu jutt toetub. Nüüd aga palun, et püüaksite allolevaid ridu lugeda laiemas kontekstis – arvestades seda, millises maailmas me täna elame ja kuhupoole liigume.

Kui eile oli sadu inimesi, kes minu lugu jagades oma FB-seintel kirjutasid, et see peaks olema kõigile, eriti poliitikutele, kohustuslik lugemine, siis mina tahaksin siia lisada, et kohustuslik lugemine peaks olema ka Kaupo Vipi Globaalpohmelus või tema hilisemad samateemalised artiklid. Ma ei tea, kas Kaupo on tänaseks mõned oma raamatus välja toodud mõtted ümber hinnanud - teadus ju areneb ja uusi uuringuid tuleb pidevalt juurde - aga see ei vähenda selle raamatu väärtust. Kasvõi alustuseks, et anda oma mõtetele teistpidine suund. See teistpidine suund võtab arvesse olukorda, kus täna on terve maailm, mitte ainult Eesti. See teistpidine mõtteviis saab aru, et rääkides majandusest eelmise sajandi kategooriates, me anname endile hoogu liikumaks kuristiku, mitte elamisväärse maailma poole. Sest tööstusrevolutsioon on maailmas juba ära olnud ja seda enam kunagi sellisel kujul ei tule. Vähemalt seni mitte, kuni me pole leidnud midagi, mis asendaks taastumatuid energiaallikaid sellisel määral nagu me oleme neid harjunud tarbima. Kuni me ei tea, kas ja mida sellele asemele tuleb, ei saa me unistada ja oodata, millal majanduskasv jälle jõudsalt tagasi tuleb. Peale selle on maailma rahvaarv kasvanud sellise suurusjärguni, et kui kasv veelgi jätkub, siis ei jätku meil lihtsalt ressursse, et kõiki neid inimesi elus hoida. Õnneks on inimestele antud mõistus. Aga kahjuks ka ahnus ja mugavus. Me oleme kasvusõltuvad, nagu Kaupo Vipp tavatseb öelda. Muide, ärgem laskem end ootamatust bensiinihinna langusest pimestada – see on nagu kurat, kes tulnud meie juurde ingli kujul. Inimesed, maailm on muutunud! Selliseid aegu nagu eelmisel sajandil ei saa enam kunagi olema. Seega püüdkem mõelda uutes kategooriates.

Kindlasti on nüüd paljudel tekkinud küsimus, mis on kogu sellel jutul seost minu eelmise artikli ja väikeettevõtlusega? See seos on väga otsene ja kohe selgitan. Uutes kategooriates mõtlemine tähendab seda, et peame lülituma ümber tulemaks toime nappuseühiskonnas. Kui me räägime pidevalt tootmise, kasumi jm kasvust, siis ei ole me veel aru saanud, kuidas nappuseühiskonnas võimalikult valutult toime tulla. Majanduskasvu juurde kuulub ka linnastumine – et aga nappuseühiskonnas ellu jääda, tuleb püüda seda protsessi uuesti teistpidi keerata – sest mida rohkem elab maal selliseid inimesi, kes iseendaga toime tulevad, seda paremini me tulevikuühiskonnas hakkama saame. Ja see oligi minu jutu mõte – mikroettevõtluse eesmärk ei pea olema rikastumine, käibe ja kasumi kasv – selle eesmärk on muutunud maailmas toimetulemine. Need mikroettevõtjad ei pea kaugeltki olema vaid käsitöölised ja minu eelmine artikkel ei puudutanudki vaid neid, kuigi kirjeldasin olukorda käsitööettevõtte näitel. Samas on Eestis veel säilinud palju käsitööoskusi, mis aitavad meil kriisiolukorras toime tulla – neid oskusi ei ole nii suurel määral enam väga paljudes arenenud riikides. Seepärast on ka väike käsitööettevõtja oluline – olgu ta siis õmbleja, viltija, tisler või sepp. Nad kõik suudaksid juba täna oma tööga iseend ära elatada, kui vaid riik mõistaks, kui vajalikud nad on. Ja meenutagem – pigem olgu meil sada väikest kui üks suur.

On veel palju asju, mis mul jääb sellegi kirjutisega välja ütlemata, aga ehk panid need selgitused neid, kes eelmist lugu ei mõistnud, oma vaateid veidigi ümber hindama.

Olen lugenud viimastel päevadel paljude Eesti inimeste tagasisidet oma loole ja olen meie rahva üle uhke. Vabandust, kui see nüüd liialt pateetiliselt kõlas :) Nii teravmeelsed, nii targad, nii hea huumoritajuga ja mis peamine – nii siiralt Eestimaa tuleviku pärast südant valutavad! Ma olen teile kõigile nii tänulik!

Ma loodan, et Avo Üprus ei pahanda, et toon selle loo lõpetuseks välja lõigu tema kommentaarist ühel FB-seinal: „Ma olen mikroettevõtjate ja nende tegevuse soodustamise poolt juba enne selle väga põhjaliku ja mureliku kirja lugemist. Esiteks seetõttu, et nad on väga sarnased sotsiaalsete ettevõtjatega ja nende tegevusel on lisaks rahalisele ka muid lisaväärtusi“.

Need muud lisaväärtused on vastuseks kõigile neile, kes on imestanud, et kuidas küll üks nii kõrgelt haritud inimene ei suuda välja mõelda mõnd kasumlikumat äri. Ka kõrgharidusega inimestel on õigus omada hobisid ja pöörata nendega tegelemine ettevõtluseks, kui nad seda tahavad. Ka see, mis tunde annab inimesele tema igapäevane tegevus, on tähtis. Aga sellest pikemalt ehk mõni teine kord.

PS. Olen kirjade ja telefonikõnede tulva tõttu sunnitud oma lapikoja töö peatama vähemalt nädalaks, võib-olla ka kauemaks. Kui keegi tahab osta siin hetkel olemasolevaid asju, siis sellega jõuan tegeleda, aga kui soovite midagi tellida, siis kui vähegi võimalik, palun kirjutage mulle sellest millalgi hiljem. Ma arvasin, et torm minu artikli ümber möödub paari päevaga, aga näen nüüd, et see aina kestab ja ma ei oska prognoosida, millal see lõpeb. Vabandan veelkord ka kõigi nende ees, kellele ma pole jõudnud isiklikult vastata.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: