apr
27

12. veebruar 2015 Ära kunagi loobu unistamast!Maire Forsel

12. veebruar 2015

Ära kunagi loobu unistamast!

Ma räägin teile täna ühe loo.

Kunagi, kui olin vaid 20-aastane, hakkasin käima Tallinnas keeltekoolis – rootsi keelt õppimas. Mu emapoolne suguvõsa elas Rootsis, aga saatuse vingerpusside tõttu oli mu ema jäänud üksinda Eestisse – sellest siis minu keelehuvi just rootsi keele vastu. Kuna 1980-ndatel hakkasid välismaalased julgema rohkem Eestisse sõita, siis tulid ka meie sugulased meile aeg-ajalt külla. Mäletan, et kui seisin sadamas ja ootasin lilled pihus laeva saabumist (lilled olid tolles hetkes ju kohustuslik komponent :) ), piilusin silmanurgast giide, kes nimesildid rinnas oma gruppe ootasid. Seisin seal ja unistasin, et tahaks ka kunagi rootsi keelt nii hästi osata, et saaks samamoodi nimesilt rinnas oma gruppe oodata ja tõlgi ning giidi tööd teha. Kuna kõik meie tädipojad eesti keelt väga hästi ei osanud, siis mõtlesin, et õpin ise parem rootsi keele selgeks. Aga kusagil tagakuklas tiksus kogu aeg unistus, et äkki hakkangi kunagi seda keelt nii palju oskama, et saan sellega tööd teha.

Nii sõitsingi mitu aastat rongiga Rapla ja Tallinna vahet – kaks korda nädalas. Ja väga palju kordi kuulsin oma ema ütlevat, et mis sa vaevad ennast, sul pole nagunii selle keelega midagi siin Eestis peale hakata – oli ju veel nõukogudeaeg ja piirid kinni. Aga ma ei kuulanud teda, sest mul oli unistus.

Läks mööda vaid mõni aasta, kui seisin sealsamas sadamas nimesilt rinnas ja ootasin oma gruppe... ja mitte ainult – ma hakkasin ka rootsi keele õpetajaks, kuna huvi selle keele vastu oli sedavõrd suur. Ja kogu elu on kõik mu töökohad olnud seotud just sellega, et oskan rootsi keelt.

Sarnaseid kogemusi on minu elus veel mitmeid.

Olen saanud viimastel päevadel kirju murelikelt inimestelt, kes paluvad, et ennast hoiaksin – et ei raiskaks end, kuna nagunii polevat lootust. Ma olen südamest liigutatud, et minu pärast nii palju muretsetakse, aga ärge palun kunagi öelge mulle, et lootust ei ole! Ma olen selleks lihtsalt liiga vana ja elukogenud, et seda uskuda ;)

Sellel pildil on päevatekk, mille heegeldasin rongis – kui seda vaatate, siis püüdke ette kujutada, mitu korda ma rootsi keele tundidesse pidin sõitma, et see päevatekk silm-silma haaval valmis teha. Just nii kaua võttiski mul aega, et rootsi keel selgeks saada. Ärge teiegi kunagi kaotage lootust ega loobuge oma unistustest!

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: