apr
27

15. oktoober 2015 Ettekanne Eesti Saarte Kogu üldkogulMaire Forsel

15. oktoober 2015

Ettekanne Eesti Saarte Kogu üldkogul

Allolev artikkel põhineb ettekandel, mille pidasin Eesti Saarte Kogu üldkogul 10. oktoobril 2015 Hiiumaal, Kõpus. Hoiatan, et lugu on väga pikk - sellegi poolest loodan, et suudate selle lõpuni lugeda ja kaasa mõelda :)

Ma räägin teile alustuseks ühe loo. Nimelt oli kord üks riik, mille nimi oli Eesti. Selles riigis elas veidi üle miljoni elaniku ja rahvaarv kahanes aasta aastalt. Need vähesed inimesed, kes veel alles olid jäänud, nurisesid selle üle, et lasteaiakohti napib, maal pannakse koolid kinni, hooldekodud jäävad kitsaks, töökohti ei ole ja üleüldse see riik ei hooli inimestest – ning nad kolisid Soome. Ettevõtjad nurisesid selle üle, et tööjõumaksud on liiga suured, töötajaid on raske leida ja riik ei saa ikka üldse aru, kellelt tuleb maksuraha ning jätsid parem maksud üldse maksmata. Eesti riik püüdis ellu jääda ja otsustas, et need vähesed inimesed, kes siin veel alles on, tuleb panna rohkem makse maksma, ettevõtteid tuleb rohkem kontrollida ja üleüldse – kui te ei hakka korralikult makse maksma, siis kontrollime teid veelgi rohkem! ... ja keegi ei tahtnudki siia riiki enam oma ettevõtet luua, selle asemel seati sammud hoopis Lätti ja Suurbritanniasse. Viimane eestlane, kes siit riigist lahkus, lõi ukse pauguga enda järel kinni, jõudes enne veel üle õla hüüda, et kas me sellist Eestit tahtsimegi?!

Ilmselt keegi meist ei tahaks oma riigile sellist saatust, aga mida siis teha, et seda ei juhtuks?

Ma tean, see kõlab triviaalselt, aga riik, see oleme meie. Mina ja sina, meie kõik. Järelikult oleme meie ka need, kellest sõltub, kas eelpoolkirjeldatud must stsenaarium kunagi rakendub või ei. Ma kirjutan seda lugu, sest ma näen, et asjad ei toimi nii nagu nad peaksid toimima, et me ei suhtu oma riiki nii nagu peaksime suhtuma. Ja see puudutab tõepoolest nii eraisikuid kui ettevõtteid, riigist rääkimata.

Ma olen viimasel aastal huviga jälginud, mis toimub mikroettevõtluses ja julgen väita, et maksude maksmisest hoidumine on saanud normiks. Kui olen ostnud eraisikuna mõnelt väiketootjalt kaupa, siis on viimaste aastate jooksul vaid üks neist küsinud, kas soovin ülekandearvet. Sest sularahas arveldamine on norm. Kui ma olen ise öelnud, et sooviksin maksta ülekandega, siis antakse mulle ettevõtte kontonumbri asemel ettevõtja erakonto number. Kui ma olen oma klientidele öelnud, et ma sularahaga ei arvelda, siis ikka on neid, kes tulevad siia sularaha näpus, sest nad on harjunud, et väikeselt kohalikult ettevõtjalt ostetakse sularaha eest. Ma ei hakka parem kirjeldama, milliseid võimalusi sularahaga arveldamine ettevõtjale annab.

Lihtsa vaevaga võib igaüks täna Krediidiinfo lehelt järele vaadata, kui palju laekub ühes kvartalis riigikassasse neilt kümnetelt tuhandetelt kõige väiksematelt, kes täna on sunnitud Eestis kehtivate kõrgete maksude tõttu kombineerima ja optimeerima, et kuidagi toime tulla. Kui hästi läheb, näete seal tööjõumakse, mis makstud miinimumpalga pealt, väga suurel osal ei ole seal sedagi ja ma pean silmas ettevõtteid, mis on nende isikute jaoks ainuke äritegevus. Ma ei räägi neist, kellel kliente napib – ma pean ennekõike silmas paljusid teenuseosutajaid, kellel on enamus aegu täis broneeritud või väiketootjaid, kes suudavad pea kogu oma toodangu maha müüa. Sageli on need mikroettevõtjad, kelle käive jääb vaid paari tuhande euro kanti kuus, kuid kes ometi osutavad teenuseid, mida me igapäevaeluks vajame. Ja nad on kohustatud olema käibemaksukohuslased, sest riigi arvates on juba 1300-eurone käive sedavõrd hea, et sealtmaalt tuleb ettevõtjal tööjõumaksudele lisaks hakata maksma ka käibemaksu.

Suur osa neist mikroettevõtjatest lahendavad enda jaoks ellujäämisprobleemi nii, et varjavad käivet ja paljude jaoks ongi taoline pettus ainus võimalus end ise ära elatada. Kui maksumaksja valulävi on kõrgete maksude näol ületatud, siis on ka kergem petta - see on justkui ettevõtja kättemaks riigile, kes teda sedavõrd ebaõiglaselt kohtleb.

Ma olen osalenud ettevõtluskursustel, kuhu on esinema kutsutud ettevõtjad, kes peaksid teistele eeskujuks olema, aga kui ma hiljem neid ettevõtteid kontrollin, siis selgub, et nad pole riigile peaaegu mitte ühtegi maksu maksnud. Samas on nende hulgas ettevõtjaid, kes soovitavad kasutada ära kõiki võimalusi toetuste saamiseks, sest nii olevat mõistlik. Ma olen jälginud erilise hoolega paari ettevõtet, kellel vanust juba 3-4 aastat ja kes on saanud nende aastate jooksul vähemalt 1-2 toetust – nad pole ikka veel käibemaksukohuslased, kuigi nende avalik tegutsemine annab aimu, et neil läheb müük väga hästi. Ja nad pole siiani maksnud mitte ühtegi maksu – ei riiklikke makse ega tööjõumakse. Üks või kaks välisreisi aastas terve perega annab aimu, et päris peost-suhu need mikroettevõtjad ei ela, lihtsalt oma riigi jaoks ei jää neil midagi üle. Ma julgen väita, et selline käitumine on saanud normiks.

Seega on meil probleem või õigem oleks öelda, et probleem on meie riigil, sest riik peab meie makstud maksuraha eest tagama meile terve rea teenuseid. Mõelgem sellele, et vähem kui kümne töötajaga ettevõtteid on Eestis Statistikaameti andmetel üle 90 protsendi kõigist ettevõtetest – kui maksudest hoidumine on norm, siis kujutage ette, milline hulk raha jääb riigil neilt väikestelt saamata!

Ei saa öelda, et riik seda kõike ei teaks ja passiivselt pealt vaataks. On ju viimastel aastatel käivitatud töötamise register ja kehtestatud 1000-euroste arvete deklareerimise kohustus. On kontrollitud sõiduautode kasutamist ja muudetud käibemaksu tagastamise korda samade sõiduautodega seotud kulude pealt. Riigi tulud on sellega seoses suurenenud, aga maksumaksjate mentaliteedi muutust ei paista sellegi poolest kusagilt. Ja polegi imestada, sest millal enne on ranged käsud ja keelud tekitanud soovi käskijale meele järele olla? Pigem tekitab liigne kontroll trotsi ja paneb välja mõtlema uusi skeeme, kuidas odavamalt (Loe: liigselt makse maksmata) läbi saada.

Seega tuleks teha midagi selleks, et riigis lokkavat maksumoraalitust vähendada. Selge on see, et normid ei muutu üleöö, aga teatud suunas nende kujunemiseks hoogu anda siiski saab. Ei saa öelda, et sellest poleks varem räägitud, sest väga põhjaliku maksumoraali puudutava artikli võib leida isegi 2009. aasta Riigikogu Toimetistest. Selles tuuakse välja, et üksikisikud on nõus makse tasuma seni, kuni usuvad, et maksukuulekus on sotsiaalne norm. Maksumoraali mõjutavat isiklike tõekspidamiste kõrval oluliselt ka see, kuidas riik maksumaksjat kohtleb. Ma leian, et meid kui ettevõtjaid koheldakse riigi poolt sageli kui kurjategijaid ja kui mitte päris nii karmilt, siis igal juhul nagu ulakaid lapsi, keda tuleb pidevalt kontrollida ja korrale kutsuda. Unustatakse ära aga asjaolu, et selliste meetmetega ühiskonnas kehtivaid norme ei muuda. Ka selgitustööga pole võimalik väga palju ära teha. Jah, on oluline selgitada, kuhu lähevad maksud ja milliseid teenuseid me selle eest saame, aga teiste maade kogemused näitavad, et ainult sellega veel levinud maksumoraali ei mõjuta.

Kenti ülikooli õppejõud, filosoofiadoktor Kristoffer Ahlström, on ühes oma raamatus toonud näite Ameerika Ühendriikide Minnesota osariigi maksuametist. Nimelt jõuti seal kogemustele toetudes järeldusele, et ei ole kasu sellest, kui rääkida kodanikele, kuhu nende makstud makse kasutatakse ja kui vajalik see kellelegi on – hoopis rohkem soodustab ausat maksumaksmist see, kui lihtsalt informeerida kodanikke, et kümnest Minnesota maksumaksjast üheksa on juba oma kohuse täitnud. Sama efekti on täheldatud ka alkoholi tarbimise või suitsetamisega – pole väga palju kasu, kui näidata tudengitele pilte sellest, mida alkohol maksaga või tubakasuits kopsudega teeb. Palju rohkem on kasu sellest, kui tudengid teavad, et valdav osa kaastudengitest ei tarbi alkoholi ega suitseta. Mida vähem inimesi ühiskonnas suitsetab, seda rohkem inimesi suitsetamise maha jätavad – mida rohkem on ühiskonnas ausaid maksumaksjaid, seda rohkem on neid, kellel tekib soov ausalt makse maksta. Seega me peame püüdma seda efekti kuidagi saavutada ja siin saab teatud võtetega riik maksumaksjaid mõjutada.

Kuidas siis vähendada maksupettusi?

Jalgratast polegi vaja leiutada, sest eeskuju on naaberriikide näol täiesti olemas. Üks võimalustest on vähendada mikroettevõtjatele kehtivaid makse, et neil tekiks võimalus anda riigikassasse oma aus panus. Siin tahaksin järjekordselt tuua eeskujuks Lätit, kes oskas juba viis aastat tagasi leida viisi mikroettevõtluse elavdamiseks ja sellega seoses ka riigikassasse laekumiste suurendamiseks. Pangem tähele, et maksumäärade vähendamisega on võimalik maksulaekumisi suurendada, sest ausaid maksumaksjaid tekib lihtsalt sedavõrd rohkem.

Tahaksin siinjuures kummutada ühe Eestis levinud müüdi nagu oleks Lätis mikroettevõtete käibemaksumäär 9% - see ei ole käibemaks vaid käibepõhine maks, mis sisaldab sotsiaalmaksu, üksikisiku tulumaksu ja äririski maksu iga palgatud töötaja pealt. 69,4% sellest üheksast protsendist läheb kohustuslike sotsiaalkindlustusmaksude tasumiseks. Käibemaks on mikroettevõtjatele ikka 21% (teatud teenustel või kaupadel 12% või 0%) ning käibemaksukohuslaseks tuleb hakata kui aastane käive ületab 50.000 eurot.

Mikroettevõtja soodussüsteemiga on õigus liituda siis kui ettevõtte käive jääb alla 7000 euro ning 9%ne maks kehtib esimesed kolm aastat kui käive ei ületa selle aja jooksul 100.000 eurot. 1. jaanuarist hakkab Läti mikroettevõtja maksma 13% käibepõhist maksu kui aastane käive jääb 7000,01 ja 100.000 euro vahele. Kui käive ületab 100.000 eurot, kohaldatakse 20% maksu sellele osale, mis ületab nimetatud käibe. Ettevõte maksab mikroettevõtja maksu neli korda aastas igale kvartalile järgnevaks 15. kuupäevaks.

Kummutaksin veel ka teise müüdi, mille kohaselt see 9%ne maks tekitavat olukorra, kus mikroettevõtja loob aina uusi ettevõtteid, et seda esimesteks tegevusaastateks kehtestatud soodustust saada – see pole nii, sest üks füüsiline isik saab seda soodustust kasutada vaid ühe korra. Et mikroettevõtja soodussüsteemiga liituda, peavad lisaks teatud käibe piiresse jäämisele olema täidetud ka järgmised tingimused:

* Kõik ettevõtte osanikud on ainult füüsilised isikud;

* Juhatuse liikmete töökoht on ainult samas mikroettevõttes;

* Mikroettevõtja töötajate arv ei ületa viit inimest ühe kvartali kohta;

* Mikroettevõtja netotöötasu ei ületa 720 eurot kuus

* Töötajatele ei kehti samaaegselt riigis kehtestatud tulumaksuvaba miinimum ja nad peavad andma allkirja, et on nõus mikroettevõtja soodussüsteemiga liituma;

* Kui sissetulek mikroettevõtja töötaja kohta ületab 720 eurot kuus, kohaldatakse tulumaksu määra 20% sellele osale, mis ületab nimetatud tulu;

* Kui mikroettevõtte töötajate arv ületab 5 inimest ühe kvartali kohta, lisandub 9%-le veel 2% iga lisatöötaja kohta.

Mikroettevõtjate soodussüsteemi viis Läti sisse 2010. aasta majanduskriisi ajal, et motiveerida töö kaotanuid asutama oma ettevõtteid. 2010. aastal oli selliseid ettevõtteid Lätis alla kolme tuhande, 2013. aastal juba üle 33.000 ettevõtte. 2011. aastal laekus mikroettevõtetelt 9% maksu ligi 9 miljonit latti (12,8 milj EUR), 2013. aastal oli see juba üle 28 miljoni lati (39,8 milj EUR). Kuna Läti selle soodussüsteemiga jätkab, võib järeldada, et see on end ära tasunud. Veelgi enam – hetkel kavandatakse Lätis eeltoodud maksumäärade vähendamist, millest võib järeldada, et meie naaberriigis on mõistetud, et targalt kavandatud maksude vähendamine toob kaasa maksuraha laekumise suurenemise. Sest maksumaksja valulävi pole ületatud.

Toon võrdlusena välja ühe numbrilise näite. Kui Lätis müüb mikroettevõtja oma kaupu 2000 euro eest kuus ja ettevõtte juhatuse liige maksab endale sellest 720 eurot netotöötasuna, siis maksab Läti ettevõtja riigile 180 eurot – kui Eesti ettevõtja suudab müüa oma teenust või toodet 2000 euro eest, siis makstes omale 720 eurot netotöötasu, maksab ta riigile 759 eurot (km 333.-, sotsmaks 284.-, üksikisiku tulumaks 142.-). Seega polegi imestada, et nii paljud Eestis oma käibed pigem kajastamata jätavad.

Maksumoraali mõjutamiseks on lisaks maksude alandamisele ka teisi võimalusi. Me teame ka Eestis, et neis sektorites, kus tellijateks/ostjateks on eraisikud, lokkab maksupettus enim. Et kaotada ostjate huvi mustalt maksmise vastu, on Rootsi kehtestanud nn RUT- ja ROT-toetuse ehk maksusoodustused eraisikutele teatud teenuste ostmisel. RUT (Rengöring, underhåll och tvätt) ja ROT (Reperation, ombyggnad och tillbyggnad) on lühendid, millest esimene tähendab „Puhastus, hooldus, pesu“, mille alla käib näiteks koristus- ja lapsehoiuteenus ja teine on „Renoveerimine, ümberehitus, juurdeehitus“. Igale eraisikule, kes tellib taolisi teenuseid, maksab riik aastas kinni kuni 50.000 SEKi ulatuses arveid. Kui abielupaaril on kinnistu kaasomandis ja eramu ümberehitus läheb näiteks maksma 200.000 SEKi, siis katab pool ehituse arvest riik, mõlema abikaasa kohta 50.000 SEK. Selleks pole vaja teha muud kui anda ehitajale oma isikukood ja loomulikult pead olema ka riigis maksumaksja, et sinu makstud maksud saadava soodustuse kataksid. Ehitaja esitab eraisikutest tellijale arve vaid sajale tuhandele Rootsi kroonile ja ülejäänu saab riigilt. Maksumaksja ei pea isegi ootama aasta lõppu, et seda summat tuludeklaratsioonis tagasi taotleda. Selle meetmega lootis Rootsi riik tekitada rohkem ausaid maksumaksjaid ja see saavutati tekitades olukord, kus eraisikul kadus huvi musta tööjõudu palgata.

Rootsi maksuamet viib igal teisel aastal läbi uuringu vaheldumisi eraisikute ja ettevõtjatega. Viimane uuring, kus vastajateks olid eraisikud, viidi läbi aastal 2012 ja kui võrrelda seda varasema, 2006. aastal läbi viidud uuringuga, on näha, et toimunud on üks oluline muutus – kuue aasta jooksul on Rootsis suudetud tagada see, et ausaid maksumaksjaid on tunduvalt rohkem. Kui 2006. aasta uuring näitas, et 19% vastanutest olid valmis riiki petma, siis 2012. aasta uuringus oli see protsent vaid 6% ning neid, kes väitsid, et nende jaoks on OK, et keegi teine riigis maksupettusega tegeleb, oli vaid 4%. RUT- ja ROT-toetus viidi sisse pärast 2006. aasta uuringut ja nagu näha, on see oma eesmärgi täitnud.

Kuna maksupettused ja nn oü-tamine on Eestis nii levinud, siis on ilmselge, et kõrgete tööjõumaksude näol on maksumaksja valulävi ammu ületatud. Kui on näha, et väga suur osa mikroettevõtjatest makse üldse ei maksa, siis tuleks mõelda, mida teha, et nad neid maksma hakkaksid. Eelpoolkirjeldatud Läti ja Rootsi näited võiksid panna meid mõtlema, et range kontrollimise asemel on ka palju teisi võimalusi. Pigem panna need väikesed midagigi maksma, kui et nad aasta aasta järel üldse midagi ei maksa. Kui kehtestada süsteem, mis paneb väikese alustava ettevõtja natukenegi riigikassasse panustama, siis ka see hakkaks tasapisi muutma meie maksumoraali. Sest uskuge mind, neid inimesi, kes tahaksid olla ausad ettevõtjad, aga täna seda olla ei saa, polegi nii vähe.

Seega on vaja näha numbrite taga ka inimest ja tema käitumismustreid. Rootsi uuringute näitel näeme, et ühiskonnas välja kujunenud normidel on maksupettustele suur mõju, kuid normid muutuvad alles siis, kui riik on suutnud kehtestada norme soovitud suunas mõjutava maksusüsteemi. Viimane aeg oleks meie riigil hakata targaks peremeheks ja investeerida neisse meetmetesse, mis juba lähiaastatel maksude näol end ära tasuksid ning tagaksid samas, et Eesti inimestest tühjaks ei jookseks.

Lugu ilmus veidi lühendatult ajalehes Äripäev.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: