apr
27

16. september 2015 Aeg maksta arveidMaire Forsel

16. september 2015

Aeg maksta arveid

Käes on arvete tasumise aeg.

Ma ei taha kirjutada järjekordset arvamuslugu pagulaskriisist, sest neid on juba niigi palju. Inimesed on väsinud sel teemal vaidlemast, sest need vaidlused pole kuhugi viinud. Kõik see, millega täna pagulastega seoses silmitsi seisame, on ju vaid loomulik tagajärg aastatepikkustele protsessidele, milles me kõik oleme osalised olnud – nii sina, kes sa oled pagulaste aitamise poolt, kui ka sina, kes sa oled selle vastu. Me kõik, kes me tänases heaoluühiskonnas elame, oleme osalised selles suures globaalses protsessis, mis paiskab segi maailma rahvad ja paneb enda koha eest siin päikese all võitlema. Sest meid on liiga palju ja ressursse lihtsalt ei jätku.

Paarkümmend aastat tagasi, kui tegin Stockholmi Ülikooli juures rootsi keele eksamit, oli üks eksamiküsimustest selline: Kas maakera suudab inimesi toita? Ma vastasin, et täna veel suudab ja see oli õige vastus. Vaid paarkümmend aastat tagasi oli meid planeedil Maa ca 5,6 miljardit, tänaseks on see number juba paari miljardi võrra kasvanud. Veel paarkümmend aastat ja see arv on kahekordistunud. Kui ma vastaksin samale eksamiküsimusele paarikümne aasta pärast, siis oleks 'jah' vale vastus. Täna saame veel kuidagi toime, aga kui rikkus ja ressursid on ebaühtlaselt jaotunud, siis tekitab see rahulolematust nende seas, kellele seda kõike ei jätku. Me teame, et on riike, kes piiravad sündivust, samas kui teised on oma rahvaarvu kahanemise pärast mures. Piiratakse, sest ressurssi ei jätku ja samas teisal muretsetakse rahvaarvu vähenemise pärast, sest töökäsi napib. Aga on ka üks oluline erinevus rikkasse ja vaesesse riiki sündinute vahel – nimelt on iga laps, kes sündinud heaoluühiskonda, palju suuremaks ohuks planeedi Maa tulevikule. Sest rikas laps tarbib vaeses ühiskonnas sündinud lapsega võrreldes kordades rohkem maailma nappe ressursse - alustades ühekordsetest beebimähkmetest, mis ei kõdune ega mädane ja lõpetades nendesamade mähkmetega kui see inimene kord oma elu lõpus hooldekodus lamab. Seepärast on meil, kes me elame Euroopas, ka kordades suurem vastutus. See vastutus saadab meid sünnist surmani ja tähendab kõige lihtsamalt öeldes seda, et enne kui poest uue kilekoti järele haarame, me mõtleksime, kas seda ikka on vaja või saab ka teisiti. See vastutus tähendab kõigi elamisväärset keskkonda hoidvate ja säilitavate reeglite järgimist, alustades sellest, et me vähem tarbiksime ja lõpetades prügi sorteerimisega. Sest iga üksiku inimese käitumine loeb. Te ütlete, et on juba hilja ja meist ei sõltu midagi? Teatud mõttes küll, kuid see ei tähenda, et peaksime oma raiskava käitumisega allakäigutrepil olevale ühiskonnale veelgi hoogu juurde andma.

Maailm on muutunud ja selliseid aegu, nagu eelmisel sajandil, ei tule enam kunagi tagasi. Lõputut kasvu ei ole olemas ja tõusule järgneb paratamatult alati langus. See languse protsess on juba alanud ja väljendub rahvaste suurenenud liikumises piirkondadest, kus napib ressursse, piirkondadesse, kus ressursse täna veel jagub. Sest vaesus ja nälg põhjustab kriise ja sõdu ja paneb rahvaid parema poole liikuma. See on ellujäämisinstinkt. Evolutsioon, mille käigus jäävad ellu tugevamad ja targemad. Ja evolutsiooni vastu ei ole võimalik võidelda, sellega tuleb vaid kohaneda. Tarbimisühiskonna pidu on läbi, nüüd on käes aeg maksta arveid.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: