apr
27

19. mai 2015 Tagasivaade ausa ettevõtluse looleMaire Forsel

19. mai 2015

Tagasivaade ausa ettevõtluse loole

29. jaanuaril kirjutasin Leisi Lapikoja seinal ausa ettevõtluse hinnast ja väikeettevõtjate muredest – tänaseks on seda lugu siin Facebookis lugemas käinud üle 125 000 FB kasutaja ning seda on jagatud otse lapikoja lehelt 1457 korda, lisaks veel lumepalliefektina jagajate kontodelt edasi. Taoline suur huvi selle teema vastu tuli mulle väga ootamatult ja suure üllatusena. Ilmselt paigutus see lugu just õigesse ajahetke, kuna valimised olid tulemas ja kõigi huvi poliitika vastu suur. Lisaks veel valimiseelne lootus, et ehk nüüd on võimalik kaasa rääkida ja midagi selles suunas ära teha, et olukord muutuks.

Vaadates tagasi artiklile järgnenud sündmustele (mitme minu loo avaldamine pea kõigis suuremates väljaannetes, raadiodebatt tollase rahandusministri Maris Lauriga, esinemine ETV Ringvaates jm), siis meenub sellest ajast üks valdav tunne – meil lastakse kaasa rääkida ja meid kuulatakse huviga. Tekkis lootus, et nüüd tõesti – nüüd tõesti on käes see aeg, kus poliitikud on nii väikeettevõtjate kui ka maapiirkondade elanike olukorrast tõsiselt huvitatud ja kohe-kohe kui võimule saavad, hakatakse astuma konkreetseid samme olukorra parandamiseks. Käis ju isegi peaminister Taavi Rõivas lapikoja lehel selgitusi jagamas, lisaks võis lugeda mitmete kandideerivate poliitikute kommentaare, kui minu esimest lugu neile jagati. Toon välja mõned juhuvalikul nopitud tsitaadid artiklijärgsest kommunikatsioonist:

„Nõus, et tööjõumaksud on Eestis liiga kõrged. Sotsiaalmaksu ning töötuskindlustusmakse langetamine ei ole Reformierakonna plaanides juhuslikult. Olen paljude ettevõtjatega kohtumisel saanud kinnituse, et just tööjõumaksude langetamine on neile kõige olulisem. Kui tööjõumaksude langetamisega koos tõstame oluliselt ka tulumaksuvaba miinimumi, on maksukoorem väiksem nii tööinimeste kui ettevõtete jaoks.“ (Taavi Rõivas)

„Jah. Ei ole mõistlik nii palju maksu koguda, et see pärast suure bürokraatiaga toetustena tagasi jagada.“ (Siim Kiisler)

„Miinimumpalga tõusu me ei luba, alaealistele sotsmaksuvabastust aga küll (niikuinii on sotsiaalkindlustusega kaetud), no ja siis see väiksemapalgaliste tulumaksuvabastus ning sotsiaalmaksu lagi. Ehk siis tööjõumaksude vähendamine. Uute tuludeklaratsioonide puhul oli meie nõudmine juba koalitsioonis olles, et rohkem peab olema pöördmaksustamist ning muudatused tuleb infosüstemiks enne riigil endal lihtsustamiseks ära tellida. Edastan Raivo Aegile, ta saab ehk pikemalt vastata.“ (Liisa Pakosta)

Need olid vaid mõned nopped. Tolleaegses valimiseelses kommunikatsioonis paistsid eriti silma Reformierakonna ja IRL-i poliitikud ja täiesti vait tundusid olevat Keskerakonna liikmed. Hoiatasin ju oma loo lõpus 1000-eurose miinimumpalga lubajate eest ja see oli just Keskerakonna lubadus, millega madalapalgaliste hääli püüda.

Mis sellest kõigest siis tänaseks on saanud? Kõige lühem vastus on, et mitte midagi. Või peab keegi 1%-st sotsiaalmaksu alandamist vajalikuks teoks, mis ettevõtlust elavdada aitaks? Lihtne arvutus näitab, et 1000-brutose kuupalga pealt tekib kokkuhoid 10.- eurot. Kui ettevõttel on 100 töötajat, keskmise brutopalgaga 1000.- eurot, on kokkuhoid tööandjale 1000.- eurot kuus – kas sellega saaks samasse ettevõttesse ühegi uue inimese palgata? Ei saaks, vähemalt selle palgatasemega küll mitte. Niisiis täiesti mõttetu maksualandus ja mina oleksin nõus selle 10.- eurot küll riigile jätma.

See 1% sotsiaalmaksu alandamist on õigupoolest üldse ainuke soodustus, mida mina täna väikeettevõtjale näen. Ettevõtluse elavdamise asemel leiutatakse hoopis skeeme, kuidas teatud elanikegruppidele tulumaksutagastusi sisse viia ja lubatakse aina uusi toetusi (ka ettevõtjatele) – kas riigijuhid kujutavad ette, et nii peakski toimima turumajandus? Kas turumajandus ei tähendanud mitte seda, et suurem osa inimesi paneb ise oma oskused kasumit teenima? Või on ettevõtluse eesmärgid tänases ühiskonnas muutunud? Suurem osa koalitsioonileppest koosneb üldsõnalisest jutust, millest jäävad kõrvu ebamäärased lausejupid nagu „jätkame struktuurseid reforme“ või „edendame horisontaalset koostööd“. Haldusreformist rääkides tegeldakse jätkuvalt tagajärgede, mitte põhjustega – et kuidas ikka avalikke teenuseid paremini osutada ja praktilisemalt raha jagada ning kokku hoida. Aga kust see raha peaks tulema, sellest koalitsioonilepe vaikib. Ma tuletan meelde – raha tuleb riigile ainult ja ainult ettevõtlusest! Ka mikroettevõtlusest! Mitte mingeid haldusreforme ei oleks vaja kui riik sellest aru saaks, et pigem olgu sada väikest kui üks suur - kui riik mõistaks, miks oleks vaja sisse viia maksuerisused maapiirkondade ettevõtjatele. Kui üldse keegi otsustajatest mõistaks, miks on vaja luua tingimused, et maale koliks rohkem inimesi!

Mida meie, mikroettevõtjad, peaksime nüüd tegema? Jääma riigi patriootideks ja maksma hambad ristis üle poole käibest jätkuvalt maksudeks? Või registreerima oma firma Suurbritanniasse või Lätti, kuna seal on sisse viidud just need maksusoodustused, millest enne valimisi niiväga unistasime? Muide, statistika näitab, et alandades ettevõtjate makse, maksulaekumised riigikassasse hoopis suurenevad – paradoksaalne, eks ole, aga see on tänane Läti kogemus. Sarnast kogemust on võtta mujaltki ja see kinnitab vaid üht – inimestel on oma valulävi, milleni ta maksab ausalt makse – kui see valulävi ületatakse, hakkab inimene petma. Täna võib vaid kahetsusega tõdeda, et Eesti on valinud jätkuvalt selle tee, mis ausat väikeettevõtlust ei soodusta. Professionaalsed projektikirjutajad ja mustalt tegutsejad solgivad jätkuvalt turgu ja aus ettevõtja on kahevahel – minna või jääda? Südametunnistuse küsimus, kuniks seda südametunnistust jätkub. Eks aeg näitab.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: