apr
27

21. veebruar 2015 Mure Eestimaa pärastMaire Forsel

21. veebruar 2015

Mure Eestimaa pärast

Ma olen Eestimaa pärast väga mures. Hetkel, kui neid ridu kirjutan, on laupäeva hommik ja ma olen seda vaba päeva kaua oodanud, et saaks minna lapikotta ja tegelda oma hobiga. Ja ometi ma istun siin ja jälle kirjutan, sest mure närib hinge ja ma ei oska seda olukorda enda jaoks mitte kuidagi teisiti leevendada, kui mõtteid endast välja kirjutades.

Ma olen oma lapikoja Facebooki lehel rääkinud viimasel ajal palju väikeettevõtlusest ja sellest, miks seda Eestile vaja on. Ilmselt olete märganud, et mainin sellega seoses alati ka riigi julgeolekut. Ma ei tea, kui paljud teist on seda tõsiselt võtnud, aga täna, kui valimised on juba alanud, on see tegelikult küsimus number üks – keda valida, et meil oleks selles hullumeelses maailmas võimalikult turvaline? Kes on need, kes oskavad meie riiki võimalikult kindlal käel läbi juhtida neist võimalikest kriisidest, mille kõrvad juba paistavad siitsamast idapiiri tagant ja globaalsemalt kogu maailmast?

Kas märkasite hiljuti meediast läbi käinud uudist, et Rootsi välisministeerium on venelaste survele vastu tulnud ja lubanud, et nende lennukid sõjaväeõppuste raames Ämari lennuväljal ei maandu? Või meedias pikalt püsinud teemat Soome välisministri Erkki Tuomioja väljaütlemistest, millest paistab selgelt välja soov Kremlile meeldida? Kas olete mõelnud, miks üks või teine poliitik käitub nii nagu käitub?

Ma loen praegu Ukraina-Valgevene juurtega endise saksa keele õpetaja ja ajakirjaniku Svetlana Aleksijevitši raamatut „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp.“ ja tunnen, et mida lehekülg edasi, seda selgemalt koorub minu nägemuses pilt sellest, kuidas ühte globaalsesse liivakasti on sattunud mängima mõned hästi kasvatatud lapsed ja siis see üks suurem ja tugevam, kelle ainsaks eesmärgiks on kõigi teiste ehitatud liivalossid purustada ja ehitada asemele uus ja võimsam, sibulakujuliste tornidega moodustis. See suurte musklitega poiss on üles kasvanud hoopis teises keskkonnas – ta ei tea midagi sellest, mida tähendab ausus või eetilisus, aga ta teab, et hästi kasvatatud lapsed ei oska temasuguse musklimehega midagi peale hakata ning kartuses haiget saada püüavad pigem teha näo, et peavad temast kui kõvast mehest lugu. Ja halvimal juhul lasevad need viksid lapsed lihtsalt jalga.

Rootslased on üles kasvanud turvalises keskkonnas ja põlvkonnast põlvkonda teadnud, et võimalus aina paremale elule tuleb siis, kui kõvasti tööd vihtuda. Vanas kapitalismis üles kasvanud inimestel on turumajandus veres, enamus neist ei suudaks ette kujutada, et ühiskond võiks toimida kuidagi teisiti. Aga kas teate, et ühe lihtsa vene inimese jaoks võib olla isegi kõvasti tööd tegev inimene fašist? Sest nõukogude ühiskonnas üles kasvanud vene inimese jaoks oli raha midagi halba ja räpast – ideaalne elu ei koosne ju töötegemisest, vaid selles, et on üks suur üllas idee ja eesmärk, mille nimel elada. Et oleks palju raamatuid, mida lugeda; palju vaba aega, et sõpradega köögilaua ääres filosofeerida ja palju viina, mis aitaks seda paha maailma kuidagi paremini mõista. Sest elu eesmärk ei saa ju ometi olla rahateenimine. Pigem saab see olla impeeriumi taastamine.

Venelased peavad Lääne inimesi naiivseteks ja selle juures on kõige hullem see, et neil on õigus. Ma olen teinud rootslastega koostööd üle kahekümne aasta, aga ma ei suuda ikka veel harjuda sellega, et paljude rootslastega tuleb käituda nagu väikeste lastega. Õnneks on mul ka koolieelse pedagoogika diplom ja uskuge või mitte, aga neid teadmisi, mida kunagi lasteaiakasvatajaks õppides omandasin, on mul hilisemas tööelus vaja läinud hoopis täiskasvanud rootslastega suhtlemisel. Ma ei taha sellega kedagi halvustada – ma räägin nii, nagu minu kogemus on. Ennekõike puudutab see ausat kriitikat, mida ei tohi mingil juhul teha nii, et teine haiget saaks. Just nii nagu pahandust teinud lapsele, tuleb ka täiskasvanud rootslasele tema tehtud vigadest rääkida nii, et ta tunneks, et mis sest, et tegi vea, ikkagi on ta tubli laps. See nõuab ühelt nõukogude ühiskonnas üles kasvanud inimeselt suurt kannatust. Kui rootslane on üles kasvanud selliste lasteraamatutega, kus ideaaliks helge lapsepõlv ja tublid täiskasvanud, kes ka lastele juba maast madalast sisendavad, et kui oled tubli ja töökas ja korralik, siis saad võimaluse õnnelikule elule, siis vene muinasjuttudest me tunneme Tobuke Ivani ja kuldkalakest ja seda, et suur raha saabub siis kui hüüda valjul häälel „Havi käsul, minu soovil...!“. Kui rootslane on üles kasvanud nn kirjutamata seaduse 'Jantelageni' vaimus, mis muuhulgas ütleb, et sa ei tohi ennast kellestki paremaks pidada ega üldse uskuda, et sa oled väärt rohkem kui teised, siis vene inimene on kasvanud täpselt vastupidise mentaliteedi tingimustes – alates koolides üles riputatud autahvlist ja lõpetades Töökangelase medalitega. Ja nüüd oleme siis olukorras, kus need kaks täiesti erineva mentaliteediga maailma üritavad kuidagi siin globaalses ühiskonnas toime tulla. Musklimees näitab liivakasti ääres endiselt ähvardavalt rusikat ja naerab valjult kui valgetes põlvikutes, kammitud juuste ja puhaste kleidikestega tüdrukud ning silutud seitlisoenguga poisid värisedes liivakasti äärest pagevad.

Ja siin vahepeal oleme meie, eestlased, kellel siiani veres oskus tulla toime kapitalismi tingimustes ning mälu, mis ei lase unustada ei nõukogudeaegset mentaliteeti ega ka seda, kui kehvasti tegelikult läheb ühel riigil, kui seal töörabamine au sees ei ole. Ja juba täna me peame suutma valida, kes on need inimesed, kelle käe all meie riik lähema nelja aasta jooksul kõige paremini toimib. Ma ütlen ausalt, et ma ei tea seda, aga olen sellegi poolest juba valinud. Südametunnistuse ja sisetunde järgi.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: