apr
27

28. mai 2015 Juhtimine on keerukas kunstMaire Forsel

28. mai 2015

Juhtimine on keerukas kunst

Meil siin Leisis on ärevad ajad. Vaadates seda kõike, mis siin toimub ja eriti seda, kuidas meie väikese saare ajalehtedes on siinset kriisi esitatud, meenuvad mulle varalahkunud näitleja Mauri Rausi sõnad: „Provintsi hai on pealinna kilu“. See on selline tore ütlemine, mida saab kasutada ka ümberpööratult – pealinna kilu on provintsi hai. Selles pisikeses lauses on tegelikult hästi palju sisu ja ma võin iseennast näiteks tuues rääkida, kuidas see toimib.

Ma kolisin Leisi 8 aastat tagasi, tundmata siin mitte ühtegi inimest. Ma elasin varem küll Raplas, mis pole ka teab mis suur linnake, aga olin töötanud 12 aastat pealinnas, reisinud üsna palju välismaal ja arvasin end olevat üsna suure silmaringiga ja tark inimene. Tagantjärele mõeldes on mul väga häbi tunnistada, et ma siiralt arvasin, et maal ei ole eriti palju neid, kellega mul oleks midagi ühist – ma arvasin, et ma ei leia siin mitte ühtegi mõttekaaslast ja et siin ei ole eriti selliseid inimesi, kellega mul oleks just intellektuaalsel tasandil huvitav suhelda. Aga oi kuidas ma eksisin ja oi kui häbi mul nüüd on, kui sellele tagasi mõtlen! Õnneks möödus mul maaellu sisseelamise periood kiiresti ja üsna kiiresti hakkasin enda ümber nägema äärmiselt huvitavaid ja suure sisuga inimesi. See, et maal elavad ainult matsid, on laialt levinud müüt – tegelikult elab matse nii maal kui linnas ja see, kui inimene matsina käitub, ei sõltu niiväga omandatud haridusest, kuivõrd just lastetoast. Sarnast suhtumist olen oma elus näinud palju kordi – millalgi Raplas elades, veel nõukaajal, kolis sinna üks perekond pealinnast, kes julges isegi valjuhäälselt välja öelda, et nemad tulid meile kultuuri tooma. Kusjuures tegelikult tõidki, nad lihtsalt ei osanud alguses arvata, et ka maal on kultuur juba ammu ees ootamas. Mats on hoopis see, kes teisi matsiks peab – seda olen oma kogemuse varal õppinud.

Kujutagem nüüd ette, et väikesesse maakohta saabub suurest linnast üks juht täpselt samasuguste eelarvamustega, nagu mina tookord Leisi kolides. Selles inimeses, kes siia saabub, ei ole tegelikult mitte mingit pahatahtlikkust – küll aga on suur soov midagi ära teha, ennast tõestada ja olla tubli. On palju häid mõtteid, on palju ideid ja energiat ning tunne, et haaraks nüüd kohe härjal sarvist ja hakkaks tegutsema. Ja on natuke eelarvamusi nende suhtes, kes siin ees ootamas. Siit tulebki esimene viga, sest ega me ise sageli enda eelarvamuslikke suhtumisi ei märka, küll aga märkavad neid teised. Inimsuhted on hirmus keerulised ja kui kuhugi kollektiivi saabub uus juht, siis on kõigi ootused suured, aga sama suured on ka hirmud ja eelarvamused – nii tulijal, kui neil, kes ees ootamas. Olen ise kunagi kogenud, mis juhtub, kui uus töötaja juba esimesest päevast alates hakkab asju ümber korraldama – teadmata tausta, tavasid ja kombeid võib uues kollektiivis liigse agarusega väga palju viltu minna. Ja ma ei pea siin silmas, et kõik tavad ja kombed peaksid säilima – absoluutselt mitte! Ma pean silmas seda, et muutusi saab sisse viia alles siis, kui olemasolevat on põhjalikult tundma õpitud. Seepärast teeb tark juht nii, et ta võtab endale kõigepealt sisseelamiseks aja – ta vaatab ja kuulab ja õpib tundma kogu süsteemi ning alles siis, kui süsteem selge, hakkab tasapisi enda kavandatud muutustega pihta. Kui ollakse veel eriti tark juht, siis viiakse muutused läbi nii, nagu need polekski tema kui uustulnuka algatatud, vaid hoopis nii, et alluvad tunneksid, et nemad ise on neid muutusi algatanud ja tahtnud. See on tegelikult väga lihtne, tuleb vaid tunda veidi juhtimispsühholoogiat, mis pole õnneks mingi raketiteadus.

Ja on veel üks asi, mida ükski juht ei tohiks unustada – austus inimeste vastu! See austus peab tulema inimese enda seest, sest kui seda seal pole, siis paistab see kahjuks välja. Isegi kui juhina tunned, et ei suuda mõnda alluvat austada, siis välja näidata ei tohiks seda mitte mingil juhul. Sest kõik suhted on kahepoolsed – kui alluvad tajuvad, et neid ei austata, siis on juhil endal ka väga raske teiste austust pälvida. Austus teiste vastu saab aga alguse austusest iseenda vastu – kui oled sisemiselt väärikas, siis paistad ka teistele väärikana ja kõigil on lihtsam sind austada. Seega kui juht tahab õnnestuda, siis võib see osutuda väga lihtsaks, kui ta sellest lihtsast asjast aru saab ja tegeleb ennekõike iseenda tunnetega. Tasakaalus ja endast lugu pidav inimene külvab enda ümber tasakaalu ja lugupidamist. Tark juht ei pisenda oma käitumisega teisi, vaid püüab neid ülendada.

Kollektiive on väga erinevaid, sest valdkondi on väga erinevaid – õpetajate kollektiiv on väärikas kollektiiv, mis koosneb enamasti tugevatest ja tarkadest isiksustest. Kusagil suurtööstuses, kus on koos palju hariduseta lihttöölisi, võib olla väga tavaline, et juht suhtub neisse kui alamasse klassi – koolis nii ei saa. Mida intelligentsemad on sinu alluvad, seda intelligentsem, väärikam ja tasakaalukam pead sa juhina olema. Ma töötasin kunagi mandril ühes gümnaasiumis, kus peeti direktorist väga lugu – kui siis see inimene oma teel edasi liikus ja koolile uut direktorit otsima hakati, ei sobinud ei üks ega teine. Minu mäletamist mööda ebaõnnestusid seal järjest kaks direktorit, kellest üks sõna otseses mõttes söödi õpetajate poolt välja, sest ta polnud piisavalt tasemel suurt kooli juhtima. Kuni tuli inimene, kes tänaseni seda kooli juhib ja kellest tõepoolest peavad lugu nii õpetajad, lapsed kui lapsevanemad.

Igas kollektiivis on omad sikud ja lambad, nii nagu elus ikka. Niisamuti on ka kooliperes üsna kirju seltskond ja sageli juhtub tõesti, et mõne õpetaja või koolitöötaja käitumine ei tundu kooli sobivat. Eks meil kõigil on oma taluvuse piirid ja kui juht näeb, et keegi kogu kollektiivile või lausa lastele halvasti mõjub, siis tuleb vahel teha ka karme otsuseid. Küll aga tuleks nende otsustega olla ettevaatlik, kui see puudutab mõnda pädevat õpetajat – eriti veel, kui see õpetaja on saavutanud oma töös lausa vabariigi tasemel häid tulemusi. Jah, liigne rangus võib õppeedukust hoopis pärssida ja lisaks mõjuda mõnele lapsele traumeerivalt, aga minul on lapsevanemana olnud oma lastele sel puhul alati üks selgitus – ma olen oma lastele öelnud, et inimesed ongi erinevad ja kui te kord suureks saate, siis arvestage, et teil tuleb hakkama saada kõigi nende inimestega, kellega kokku juhtute. Ma olen oma lastele rääkinud, et jah, kui õpetaja solvab või alandab, siis see pole õige käitumine, aga õppige sellest, et ka selliseid inimesi on olemas ja nendegagi tuleb meil elus toime tulla. See ongi elu. Nii on sageli võimalik halb olukord heaks pöörata, või kui mitte just heaks, siis igal juhul endale õpetlikuks kogemuseks.

Ma kirjutan seda kõike, sest mul on valus pealt vaadata, kuidas ühe kooli pedagooge ja üht vallajuhti meedias avalikult materdatakse. Ma pean Leisi kooli õpetajatest väga lugu, niisamuti nagu ma pean lugu ka Leisi vallavanemast. Me elame väikeses vallas, kus on väga tugev kool ja väga tugev vallavalitsus – kui te vaatate Eestis või kasvõi kogu maailmas avatud pilguga ringi ja näete, kuidas mujal asjad toimivad, siis loodetavasti mõistate, et siin väikeses Leisi vallas on asjad siiani toiminud väga hästi. Sest asjadel ongi kombeks hästi minna, kui koos on palju tublisid ja tarku inimesi. Ja neid siin tõesti on! Leisi koolis tekkinud probleem ei ole tekitatud mitte ühegi koolivälise inimese poolt, kõige vähem vallavanema poolt – see probleem on tekkinud puhtalt inimestevahelistest keerukatest suhetest ja sellest, et õpetajate väärikust on südamepõhjani riivatud.

Mitte keegi pole siin elus kilu ega hai - on lihtsalt inimesed kõigi oma vooruste ja puudustega.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: