apr
27

20. jaanuar 2015-Lilled kodututeleMaire Forsel

20. jaanuar 2015

Lilled kodututele

Teate seda ütlemist, et ega ilu ei anna patta panna? Selline praktiliste ja kahe jalaga maapeal elavate eestlaste ütlemine :) Mulle meenub see alati, kui hakkan kahtlema, kas teen ikka õiget asja – selles mõttes, et ma tunnen, et kui midagi teen, siis peaks see olema kuidagi mõtestatud, sellest peaks kellelegi kasu olema ja siinjuures ei pea ma silmas mitte rahalist kasu, vaid midagi muud. Nii mõtlengi vahel, et milleks diivanipadjad? Täitsa vabalt saab ju ilma nendeta ka ära elada, et need pole ju mingid eluliselt vajalikud asjad. Niimoodi mõeldes võin hakata oma tegemistes väga kahtlema ja tunda, et tuleks leida midagi muud, midagi olulisemat ja inimestele vajalikumat. Mõtlen nii ja siis äkki ütleb miski minus: Stopp! Sa oled unustanud ühe olulise asja! Ja siis meenub mulle alati üks lugu. Nimelt kunagi, veidi rohkem kui kümmekond aastat tagasi, kui olin Raplasse suure aiaga maja ostnud, tabas mind suvelillede vaimustus. Ma polnud kunagi varem suvelilli ette kasvatanud ja nii ei teadnud ma, kui palju peaks neid külvama, et minu 2000-ruutmeetrises aias neid ikka rohkesti oleks. Ostsin siis kokku erinevaid sorte ja muudkui külvasin, pikeerisin, istutasin. Kõige pikem lillepeenar mu aias oli 25 meetrit ja olin üsna kindel, et küll ma need lilled kõik kuhugi ära mahutan - aga oi kui valesti ma arvasin! Mul oli üle tuhande lilletaime ja oma aeda suutsin mahutada neist vaid pooled. Mõtlesin siis, mida teha ja otsustasin need kellelegi ära kinkida. Aga kellele? Ja siis meenus mulle üks kodutute varjupaik Tallinnas, kus olin hiljuti käinud – ilus uus renoveeritud maja, aed ümber, aga aias mitte ühtegi lille, lihtsalt lage maa. Võtsin siis varjupaiga juhatajaga ühendust ja küsisin, kas nad tahaksid oma aeda lilli – muidugi tahtsid :) Nii rändasidki nii umbes 500-600 lilletaime minu kasvuhoonest sinna kodutute varjupaika. Ja nüüd tuleb see, millest tegelikult rääkida tahtsin :) Nimelt sain hiljem teada, et paar kodutut meest läksid nende lillede pärast kaklema – et kes ikka neid nüüd istutada ja kasta saab. Kas te kujutate seda ette? Kodutud mehed, kes elanud tänaval, kellel on alkoholiprobleem ja kes oma halvimatel päevadel näevad välja teadagi kuidas – ja ühtäkki on nad vaimustunud lilledest ja nende eest hoolitsemisest ja lähevad lillede pärast kaklema!? Ja iga kord kui mulle see lugu meenub, meenub mulle üks hoopis teine ütlemine – nimelt, et ilu päästab maailma! Ja kui mulle see meenub, siis saan aru, et see, mida ma siin lapikojas meisterdan, ei olegi ehk nii mõttetu. Sest inimene ei ela ju vaid selleks, et kõht oleks täis ja katus peakohal – meile on vaja midagi rohkemat, selleks me inimesed olemegi. Katsun seda nüüd mitte unustada ja teen ikka patju edasi :)

PS. Pildil on üks nurgake minu Rapla kodu aiast – samast suvest, kui lillerohkusega hädas olin.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: