apr
27

29. jaanuar 2015-Mis on väikeettevõtja aususe hind?Maire Forsel

29. jaanuar 2015

Mis on väikeettevõtja aususe hind?

Täna tahaksin rääkida sellest, mis on ühe Eesti väikeettevõtja aususe hind. Fookusesse võtan maaelu ja selle toimimise ühe ausa väikeettevõtja pilgu läbi. See on sellise ettevõtja pilk, kes kala asemel eelistab õnge – et saaks ise kalu püüda :)

Niisiis – ma tegin aasta tagasi omale uue osaühingu, Leisi Lapikoja, mis asub saarel ja mis pikemas perspektiivis peaks tagama selle, et mul on leib laual ja ma ei pea käsi pikal minema valda toetusi taotlema. Ma ei karda tööd, töötan pigem 80 kui 40 tundi nädalas, et hoida oma kahte osaühingut elus ja olla sõltumatu teistest tööandjatest - olla ise see, kes otsustab ja vastutab. Ma ei olegi sellest vist varem avalikult rääkinud, et lapikoda on mul muuhulgas sotsiaalne eksperiment – ma tahan näha, kuidas toimib üks mikroettevõte maal, kes ei ole saanud asutamiseks ega arenemiseks mitte ühtegi toetust, kuid sellele vaatamata püüab ellu jääda. Ausalt öeldes sain ma igasugu erinevatest toetustest teada alles siis kui 8 aastat tagasi saarele kolisin – mäletan, et vaatasin hämminguga pealt, kuidas üks ja teine kirjutas projekte vasakule ja paremale ja suure osa oma tegevusest ainult toetuste peale püsti panigi – igal aastal aina uued meetmed, uued võimalused saada kusagilt raha. Ma ei olnud sellist asja mitte kunagi enne näinud. Ma olin tulnud suure linna suurest ettevõttest ja kogenud vaid seda, et raha saadakse siis, kui tehakse kõvasti tööd. Et raha tuleb klientidelt, kes tuleb ise leida – mitte Euroopa Liidu või Eesti maksumaksjalt. Oma naiivsuses olin alati arvanud, et nii elavad ja toimivad kõik ettevõtted – nii suured kui väikesed. Kuni kolisin maale elama ja nägin, et kusagil elatakse teistmoodi. Mu emal oli üks ütlemine, mida ta ikka ja jälle meile korrutas: „Vara tööle, hilja voodi – nii meil rikkus tuppa toodi!“ Sellise moraali najal olen mina üles kasvanud, nii et pole siis imestada, et ma pole harjunud, et raha kusagilt ilma tööta tuleb.

Aga nüüd siis minu eksperimendi juurde. Kõigepealt tahan öelda, et ma armastan Eestit ja tahan, et tal läheks hästi. Ma tahan anda oma panuse selleks, et Eesti riik hästi toimiks, mis tähendab, et tahan olla aus maksumaksja. On ju selge, et kõik inimesed ei suuda end ise ülal pidada ja selleks ongi üht hästi toimivat riiki vaja. Selleks aga on vaja ka hästi toimivat ettevõtlust – seadusi ja maksumäärasid, mis toetaksid ettevõtjat, kes tahab ausa tegevusega anda riigi toimimisse oma panuse. Oleme vast kõik kuulnud räägitavat Rootsist kui heaoluriigist – ja selle riigi kõrgetest maksudest. Ja sellest kõigest on jäänud paljudele ettekujutus, et tuleb kehtestada astmeline tulumaks, taastada ettevõtete tulumaks jne – sest Rootsis ju nii on ja vaadake, kui suured on toetused meie toetustega võrreldes. Ma kohe räägin teile, kuidas tegelikult on. Olen olnud ühe suure Rootsi firma raamatupidamise eest vastutav juba 15 aastat, seepärast oskan võrrelda ja seepärast kriibivad Eestis levivad valeväited ka väga kõrva. Viimati kuuldud valeväide oli näiteks see, kui peaminister ühes intervjuus väitis, et nii lihtne kui on Eestis käibedeklaratsiooni esitada, ei ole mitte üheski teises Euroopa riigis. Et mis mõttes? Ma olen Rootsis esitanud elektroonilisi käibedeklaratsioone 15 aastat ja kuni käesoleva aastani ei olnud ajaliselt ega keerukuselt mingit vahet, kas esitan seda Eestis või Rootsis – mõlema riigi blanketid olid väga sarnased, mõlemad vastavad ju EL-i seadustele ja täita tuli väga sarnaseid lahtreid. Kuni selle aastani, kus Eesti firmadelt nõutakse 1000-euroste arvete deklareerimist – sellist asja pole Rootsis kunagi olnud ja alates sellest aastast võtab Eestis käibedeklari esitamine seetõttu ka rohkem aega. Ja siis väidab peaminister, et kusagil mujal pole see nii lihtne? Lisan igaks juhuks juurde, et mul pole 1000-euroste arvete deklareerimise vastu midagi - leian isegi, et see on üks väga nutikas idee petturite vahelevõtmiseks, nii et las ta olla. Aga üks müüt on jälle juurde tekkinud peaministri suu läbi.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida – ma tahtsin rääkida peamiselt meil kehtestatud maksudest ja sellest, mis on ausa ettevõtluse hind. Kes minu lapikoja lehte jälginud, need teavad, millised on minu toodete hinnad. Olen sellega seoses näinud kaht tüüpi suhtumisi – neid, kes arvavad, et selline käsitöö peabki kallis olema, kuna mõistavad, et see on väga aeganõudev töö ja neid, kes minu kõrgete hindade peale minestavad ja lähevad ostavad diivanipatju kümne euro eest. Jah, need 10-eurosed ei ole küll nii peen käsitöö, aga selge on see, et 65-70-eurone padi on üsna eksklusiivne ost. Ma olen püüdnud samas igati vältida sularahas (loe: mustalt ja odavamalt) müümist, sest ma leian, et ma ei saa ehitada oma äri pettusele. Ma pean nägema, kas on võimalik ausalt makse makstes ellu jääda – sest ainult sellisel ettevõttel on pikas perspektiivis tulevikku. Aga kas te teate, kui palju ma maksan ühe 65-eurose padja eest riigile? See number on ei rohkem ega vähem kui 35 eurot! Kas te kujutate seda ette? Selle 35 euro sees on siis käibemaks ca 11 eurot + tööjõumaksud (kokku 38% palgale kulunud kogukulust). Arvutamisel arvestasin konkreetse padja peale kulunud tööajaga ja võtsin padja netohinnast enne maha ka materjalikulu. Ülejäänud summa rehkendasin ümber ausalt väljamakstavaks palgaks, arvestamata siinjuures, et on olemas veel kaudsed kulud – näiteks elekter jm, mille maksmiseks peaks ka midagi üle jääma. Kui teeksin masstoodangut, siis oleks kõik hästi – aga arvestage, et ma jõuan ühel tööpäeval enamasti valmis teha vaid ühe või paremal juhul poolteist sellist patja ja ma ei ole mingi aeglane tegija, ma olen püüdnud oma tegevusi võimalikult palju optimeerida. Numbritele otsa vaadates hakkan aga vahel väga kahtlema, kas üldse on võimalik sellisest väikesest loomeettevõtlusest ära elada. Ma muide ei tunne mitte ühtegi lapitöötegijat, kes täna niimoodi riigile makse maksaks – müüks reeglina ainult ülekandega, kajastaks kogu käibe, oleks käibemaksukohuslane ja võtaks teenitud tulu palgana välja. Julgen seda väita, sest ettevõtete makstud maksud on avalikud ja olen need üle kontrollinud – mitte ükski mulle teadaolev lapitöötegija täna niimoodi täie rauaga makse ei maksa. Rääkimata neist, kel pole firmatki ja ainult mustalt müüvad. Võimalusi on ju mitmeid ja eks peamine mure on ravikindlustus – aga kui oled pensionär, saad emapalka, oled mõne kooli hingekirjas või kasvatad vähemalt kolme kooliealist last, kellest üks alla 8 aasta, siis maksab riik sinu eest sotsmaksu ise ja sa ei peagi endale ametlikult palka maksma. Ütlen kohe ka ära, et ma saan neist inimestest aru – näen ju ise, milline hind tuleb oma tootele panna, et maksta ametlikult palka. Sellise õiglase hinna panemine on suur julgustükk. Samas on kurb sellest, et kõiki makse maksev väikeettevõtja selliste tegijatega konkureerida ei suuda. Nii tekibki küsimus – kas peaks see nii olema, et selline tilluke väikeettevõtlus on juba algselt üles ehitatud kombineerimisele ja maksude maksmise vältimisele? Kas poleks mitte targem, kui Eesti riigi valitsejad muudaksid maksusüsteemi nii, et ka mikroettevõtjad saaksid anda selle riigi toimimiseks oma ausa panuse? Et need väikeettevõtjad, kes ausalt makse maksavad, ei tunneks endal pidevalt nööri kõri ümber?

Aga nüüd mõned näited. Esiteks – sotsiaalmaks on Rootsis 31,42% neile, kes sündinud 1950-1988, 15,49% neile, kes sündinud 1989 ja hiljem ja 10,21% neile, kes sündinud 1938-1949. Eestis on sotsmaks 33% - näete vahet? Nüüd siis tulumaks, mis on suurim müüt. Ühesõnaga – Rootsis on tabelimaks (tabellskatt) – nii seda nimetatakse ja see tähendab, et üle Rootsi kehtivad erinevatele piirkondadele erinevad astmelised tabelid – üks aste igas tabelis on 500 sekki. Piirkondi on kokku 12. Võtan siin näiteks numbrid tabelist nr 30, millega ise olen kõige rohkem kokku puutunud. Palgatasemed on muidugi väga erinevad, aga võtan võrdluseks sellise palga, mis tänases Rootsis on küll väga madal, aga kuni selleni maksab rootslane eestlasest vähem makse - ehk siis 20.000 sekki bruto (ca 2100.- eurot). Sellise palga pealt makstav üksikisiku tulumaks on Rootsis 3993.- sekki, ehk siis protsentidena ca 19,5 % (meil teatavasti 20%). Kui võtta Eestis palga arvutamisel maha ka maksuvaba tulu, siis saab tulemuseks, et 20.000-sekise palga pealt maksab rootslane siiski tiba rohkem, aga tööandja poole pealt vaadates maksab rohkem ikkagi Eesti ettevõtja, sest sots maks on selle summa pealt Rootsis 6284.- sekki (noortele vaid 3098.- ja eakatele 2042.-) ning meie määra puhul oleks see kõigile 6600.- sekki. Kui võtta aluseks Eesti keskmine palk, nii umbes 1000.- eurot bruto (9300.- sek), siis sellise tulu pealt maksab rootslane tulumaksu 1219.- sekki (ca 12%). Eestlane maksab oma 1000-eurosest palgast tulumaksu 20% ehk 166.- eurot (1544.- sekki). Ma saan aru, et mõnes mõttes ma võrdlen siin mittevõrreldavaid suurusi, sest palgatasemed on nii erinevad – aga kui vaadata ettevõtja poole pealt, siis on meie palgatasemete juures palga kogukulu ühe väikeettevõtja jaoks ikkagi üüratult suur. Pole siis imestada, et minusugused pisikesed tegijad üritavad maksta endale miinimumpalka, et siis uue aasta alguses teenitu pigem dividendidena välja võtta. Kui on valida, kas maksta 1000-netose palga pealt riigile 611.- eurot palgamaksudena või 1000-eurose dividendimakse pealt 250.- eurot ettevõtte tulumaksu, siis on ju selge, kumba variandi väikeettevõtja valib. Sest tahe ellu jääda ja ise end ära elatada on suur. Jah, te lugesite õigesti – ka see on müüt, et ettevõtetel Eestis tulumaksukohustust ei ole! On küll, sest kasumi väljavõtmine on maksustatud – mis on ka loomulik ja täiesti ok. Tulumaksust pääseb vaid see kasum, mis ettevõttest välja võtmata jäetakse – et soodustada uusi investeeringuid. Muide, unustasin ühe tähtsa asja - toiduainete käibemaks on Rootsis 12%, meil 20%.

Ma imetlen neid inimesi, kes on suutnud minu pika jutu siiamaani lugeda. Ma olen teile selle eest tänulik, aga tahan ka hoiatada nende valimisloosungite eest, mis lubavad kehtestada 1000-eurose miinimumpalga. Ilmselt kujutate nüüd veidi paremini ette, mida see tähendaks minusugustele väikeettevõtjatele – me paneksime pillid kotti ja seaksime end töötukassa ukse taha järjekorda – õige küll, firma ainukese omaniku ja juhatuse liikmena ei laiene mulle töötuskindlustus, nii et töötukassa ukse taha tasub minna vaid ravikindlustuse, mitte töötuskindlustushüvitise pärast. Selle järjekorraga liituksid ka kõik need palgalised töötajad, kes täna väikeettevõtjate juures töötavad, sest nii suure palgahüppe tegemine tähendaks hindade järsku tõstmist ja kukutaks väga paljud ettevõtjad konkurentsist välja.

Ma ei unusta kunagi ühe kunagise rootslasest tööandja õpetust – suuri kliente võib olla, aga väikeseid peab olema! Sest kui ettevõttel on 1-2 suurt klienti ja üks neist ära kukub, on firma kohe pankroti äärel. Kui aga on nende paari suure kõrval väikesi sada, siis ühe pisikese kliendi ärakukkumine ei anna kuidagi tunda. Täpselt samuti on ka ettevõtete poolt vaadates – kui me tahame, et elu maal säiliks ja inimesed ise end ja oma naabreid pisikeste ettevõtetega ülal peaksid, siis tuleb meil toetada neid väikesi, et nad jääksid ellu! Pigem olgu maal 100 väikest kui üks suur ettevõte – sest on ju teada, mis juhtub ühes vallas, kus ainuke suur tööandja pillid kokku paneb, näeme neid juhtumeid uudistest iga päev.

Ma väga loodan, et seda postitust juhtuvad lugema ka tänased ja homsed poliitikud. Kui riigikokku kandideerija suudab selle jutu lõpuni lugeda, siis suudab ta ehk ka mõista, et mikroettevõtlus on Eesti riigile vajalik ja palgamaksud tuleks ümber vaadata. Ja siis ei tuleks ehk minusugustel maksta aususe eest sedavõrd kõrget hinda. Palun andke maainimestele see õng, et nad saaksid ise kala püüda!

Sellel FB-postitusel on üle 1400 laigi ja 1457 jagamist. People reached üle 125 000.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: