apr
27

12. detsember 2016 Pööra oma kadedus imetluseksMaire Forsel

12. detsember 2016

Pööra oma kadedus imetluseks

Elus on hetki, mil usk inimeste aususesse ja headusesse lööb kõikuma ja just praegu on minu elus selline hetk, mil tunnen end sügavalt õnnetuna. Põhjusi selleks on mitu, aga räägin täna vaid ühest. Ma tean, et on inimesi, kes mind mingil põhjusel ei salli ja ma tean, et nad ei julge mulle tulla otse ütlema, et kuule Maire, jutt sinu aususest või sellest, et aus ettevõtlus on võimalik, on jama – sa oled ise selline ja selline ja selline. Need on inimesed, kes on mind vaikse vihaga kõrvalt piielnud ja kasutanud juhust, et anonüümses kommentaariumis niiöelda ära panna. „Said nüüd sa igavene kekutis! Muud sul ei ole kui mina ja mina ja mina! Mina eristun ja mina olen kõigist parem!” (umbkaudne tsiteering ühe kunagise arvamusloo kommentaariumist). Ma olen ikka arvanud, et kui keegi suhtub halvasti, siis sellepärast, et mina olen ka temale midagi halba teinud – näiteks on ta end ära tundnud mõnes minu arvamusloos kui räägin ausast maksumaksmisest. Jah, ma olen kasutanud elust võetud näiteid, aga mitte kunagi nimetanud ühtegi nime – see on ju elementaarne. Nüüd aga sain teada kahest inimesest, kes suhtuvad minusse halvasti ilma ühegi konkreetse põhjuseta. Ma lihtsalt käin neile närvidele. Ühe neist ma blokeerisin ka FBs ära, sest kui keegi käitub minuga asja ees, teist taga inetult, siis ei pea ma seda vähemalt oma isiklikul FB-seinal taluma.

Aga hämmastas ja kurvastas hoopis see, et kõigi nende suhtumiste kaudu sain teada, et on päriselt olemas inimesi, kes kannavad endas nii tugevat nõukaaja mentaliteeti, et kui neil läheb äris halvasti, siis on selles süüdi kas valitsus, kes pigistab mikroettevõtjat liiga kõrgete maksudega; kohalik kogukond, kus loevad vaid sissetöötatud isiklikud suhted ja kus on võimatu seetõttu ettevõtjana läbi lüüa; tellijad, kes ei suuda sinu tööd väärtustada, vaatamata sellele, et oled ise vastava töö või toote suhtes hinna kokku leppinud ning kõige tipuks on süüdi mingid ametnikud, kes ei jagavat toetusi neile, kes on üle 50 aasta vanad.

Ühesõnaga – oleks küll ettevõtja, teeks ja toimetaks, aga kõik aina takistavad seda, mistõttu polegi võimalik läbi lüüa. Ja selline suhtumine on inimesel vaatamata sellele, et ta ettevõttel on FB-leht, ta oskab inglise keelt ja suudab teha tooteid, mida võib vabalt müüa nö asukohavabalt üle interneti kasvõi teise maailma otsa. See on just see, mida silmas pean kui räägin, et inimesed ei oska turumajanduses elada. See oli nõukaajal kui oli hädavajalik omada kontakte, et midagi saada või kusagil läbi lüüa. Loomulikult on ka tänapäeval sotsiaalne võrgustik oluline, aga nõukaaegne sahkermahker ei ole mitte see, millele üks mikroettevõtja peaks või saaks oma tegevust rajada. Maailm on lahti, aga selleks, et seal maailmas läbi lüüa, tuleb ennekõike aru saada, et läbi lööb see, kes on avatud ja sõbralik – mitte ettevõtja ei pea end klientidega suheldes ilmtingimata alati hästi tundma, vaid kliendid peavad sinuga suheldes tundma end mugavalt. Seda muidugi juhul kui sa ei taha neist klientidest lahti saada – aga see on väikeses Eestis natuke ohtlik, sest kõik tunnevad kõiki ja enda kui tegija mainet on väga lihtne ära rikkuda.

Mulle on öeldud, et kui ma nii valjult ausast ettevõtlusest räägin, ju siis on mul hoopis midagi varjata – kummalisel kombel mõtlen ma ise teiste suhtes sageli samamoodi. Alles hiljuti oli juhtum, kus üks ettevõtja jagas minu lugu, lisades sinna juurde kommentaari, millega ilmselgelt tahtis näidata, et tema on ka aus – sest kes siis ei ole, kõik on ju. Sellised kommentaarid tekitavad ka minus mõnikord kahtlusi ja et neid kummutada, ma süvenen aeg-ajalt mõnesse juhtumisse veidi põhjalikumalt. Selle süvenemise ja aruannete analüüsi tulemusena jõuan enamasti järeldusele, et kõik ei ole päris nii nagu välja tahetakse näidata – otse öeldes on tegelikult mõnikord asjad isegi väga pahasti. Nii pahasti, et viimase 4-5 aasta numbritele otsa vaadates saaks ka ettevõtluskauge inimene aru, et sellise käibega pole aus ettevõtlus üldse võimalik. Ärge saage minust valesti aru – ma ei taha mitte kuidagi halvustada neid inimesi, kes siiralt püüavad ja kellel lihtsalt ei õnnestu, sest kõik ei saagi õnnestuda. Ma räägin inimesest, kes käib kommentaarides teist tegijat halvustamas ja kes püüab endast jätta mulje, et ta on üks kõvemaid tegijaid enda valdkonnas, kui ainult teised talle pidevalt takistusi ei teeks.

Selliseid suhtumisi nähes saan aru, et ega enne palju ei muutu kui on toimunud põlvkonnavahetus. Meil loodi Kuressaares hiljuti üks tore klubi, kuhu kuuluvad kas saarele tagasi pöördunud või mujalt siia kolinud inimesed. Ma olen seal seltskonnas üks vanemaid, aga mitte see pole oluline – ma tahan rääkida kui erinevad on need mujalt tulnud ja ilma näinud inimesed. Keskmine vanus on seal ehk veidi üle kolmekümne ja enamus neist inimestest on ettevõtjad – hakkajad globaalse vaatega noored, kellel ei tuleks pähegi enda ebaõnnestumises süüdistada kohalikku võimu või mingeid väljakujunenud suhteid, mis ei lase neil ettevõtlusmaastikul läbi lüüa. Selles seltskonnas on väiketootjaid, kunstnikke, muusikuid, IT-ettevõtjaid – väga kirju seltskond. Need on inimesed, kes tegelikult kujundavad meie riigi tulevikku. Inimesed, kes saavad aru, et sellises riigis nagu Eesti on paljude teiste maadega võrreldes ülilihtne oma ettevõttega alustada. Aga võtmesõnaks on siin positiivne ellusuhtumine – usk sellesse, et selles valdkonnas, millega tegeldakse, on võimalik läbi lüüa iseenda oskustele ja tarkusele tuginedes. Mul on nii hea meel, et siia saarele aina rohkem selliseid positiivse ellusuhtumisega noori tuleb ja rõõmustan alati kui näen, et kellelgi hästi läheb.

Negatiivse suhtumisega pahatahtlikele pessimistidele tahaks aga öelda nii nagu ühel mu pimedal sõbrannal on kombeks öelda: „Kui tunned kellegi suhtes negatiivseid tundeid, siis on suure tõenäosusega põhjus selles, et sind närib kadedus. Pööra oma kadedus imetluseks ja sa näed, kuidas maailm sulle avaneb!”


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: