apr
27

16. veebruar 2016 Minu esimene ämmMaire Forsel

16. veebruar 2016

Minu esimene ämm

Ma räägin teile täna ühe veidi isiklikumat sorti loo. Olin nimelt väga noor kui mehele läksin, kõigest 18, ja kohe peale keskkooli sündis ka minu esimene tütar. Selle abieluga kaasnes ka väga ämmalik ämm – noh, teate ju küll neid hirmujutte ämmadest, eks ole :D Olude sunnil kolisime titega mehe vanematekoju ja püha taevas, kuidas ma oma ämma alguses kartsin! Ta muudkui kamandas ja korraldas meie kõigi elu. Olin ju alles laps ja vaene nagu kirikurott, pealegi ei osanud ma absoluutselt süüa teha. Ämm aga oli selline kärts-mürts, kes hetkekski paigal ei seisnud – suur aed ja ilma ühegi umbrohulibleta peenrad, igasuvine heinategu, maasikakompottide vaaritamine ja sügisene kurgitegu, õunamoosidest rääkimata. Keldririiulid olid alati maast laeni purke ja pudeleid täis. Ega seda kõike ära tarbida ei jõutudki, kevadel sai siis kõik allesjäänud moosid kokku keeratud ja neist üht teist asja tehtud – ma igaks juhuks ei ütle, mida ;) Peale selle pidas ämm ka pea kogu elu lambaid, kudus ja heegeldas.

Kuna mina olin peres ainuke, kes tööl ei käinud, siis pidin mõistagi tervele perele õhtuks süüa tegema – ämmale, äiale, mehe venna perele ja meile endile. Mäletan, et kui oli vaja teha kella viieks ühepajatoitu, siis alustasin vähemalt kella ühe paiku, lihtsalt nii lõputult kaua aega läks juurviljade koorimiseks.

Kui ämm töölt koju jõudis, siis suvisel ajal kihutas ta kohe välja tööle, nädalavahetustel samuti ainult üks töö ja töö. Mäletan, et kord tulid meile külalised, minu sugulased, ja tema ütles vaid ukselt tere ja tormas aga jälle oma toimetusi tegema. Mul oli jube piinlik sugulaste ees, aga täna saan ma sellest väga hästi aru. Esiteks olid need ju minu külalised ja teiseks – kui oled ikka omale päevaks mingid tööd plaaninud, siis ei taha tõesti lasta kellelgi neid plaane ootamatult segada. Tookord ei saanud ma sellest aru, aga täna olen ise täpselt samasugune :D Ja ma üldse ei imesta, kui selle tööpisiku just oma esimeselt ämmalt pärisin.

Meenub ka üks naljakas lugu, mis tol päeval polnud muidugi kaugeltki naljakas, vaid üsna traagiline. Nimelt ei olnud tookord majas veel dušši ja õhtune pesemine käis nii, et pottide ja kannudega tehti puupliidil kuuma vett ja siis suures kausis pesti. Oli sügisene aeg ja ämm toimetas nagu ikka köögis, lõikudes õunakompoti jaoks õunu. Kuna mul laps hakkas ära väsima, aga köök oli ainuke soe koht, kus pesta sai, siis ütles ämm, et tulgu me vahepeal pesema, küll ta pärast oma kompotid valmis teeb. Nii siis läksingi lapsega ja katsusime kähku teha, et väsinud ämm saaks tulla tagasi oma toimetusi lõpetama. Oli tal ju järgmisel päeval vaja vara tõusta ja tööle minna. Võtsime potist kuuma vee ja lasime kraanist külma peale ja kui siis kõige lõpuks hakkasime hambaid pesema, siis pidin jala pealt minestama – vesi, millega pesime, oli magus! Ma olin võtnud vett valest potist ja kasutanud ära kogu õunte jaoks valmis keedetud siirupi! Mäletan, et ämm ei öelnud juhtunust kuuldes mitte ühtegi sõna – jättis köögis kõik pooleli ja läks pahameelest nohisedes oma tuppa. See oli mulle, kes ma nagunii teda pelgasin, lihtsalt kirjeldamatult õudne hetk.

Me kutsume teda perekonnanime järgi Tunnelivanaemaks, tegelikult on tema nimi Linda. Täna saab ta 80 aastaseks ja on kogu elu olnud mulle ja minu lastele turvatalaks selle kõige paremas mõttes. Sealt saadik kui ämma juurest omaette elama kolisime, on ta alati saatnud meile maalt kartuleid, porgandeid, kurke, tomateid, hoidistest rääkimata – absoluutselt kõike, mida ta seal ise kasvatab. Ja mitte midagi ei muutunud kui ta poeg mind maha jättis, tema hoolitses minu ja mu laste eest ikka edasi. Mul on täna kolmas kooselu ja päris armas on mõelda, et ta on isegi kõigile mu meestele jõuluks sokke kudunud :) Ta lihtsalt oli ja on meie pere jaoks alati olemas – turvatala, kes kunagi selga ei keera ega jalga ei lase :)

Pildil oleva padja tellisid mu tütred vanaemale juubeliks. Rääkisime kunstnik Hege Runnelile, milline vanaema on ja selle jutu põhjal said padjale vanaema ja lammas heinakuhja otsa istuma ja kuduma. Ja porgandipeenar, mida nähes ma otsustasin, et ei tee neile ümber musta mulda, vaid panen nad muru sisse kasvama – nii naljapärast, kuna see oli ämmale omal ajal auasi ja eluküsimus, et peenrad alati rohitud oleksid ;)

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: