apr
27

19. aprill 2016 Olen ikka see, kes olenMaire Forsel

19. aprill 2016

Olen ikka see, kes olen

Seda lugu siin ajendas mind kirjutama üks kommentaar minu eile avaldatud loole. Selles kommentaaris öeldi: „Ai kuidas lähevad asjad käest kui muidu toredaid asju (patju ) tootev proua ühtäkki hoopis valesse suunda ehk poliitika poole kiikama hakkab.”

Ajendatuna sellest kommentaarist ma otsustasin, et pean end teile lähemalt tutvustama, sest ma ei ole hakanud poliitika poole kiikama täna, vaid juba alates sellest ajast, mil Eesti veel vabagi polnud.

Kõigepealt tahan öelda, et olen saanud sõna otseses mõttes paduisamaalise kasvatuse ja ma räägin nüüd, miks see kasvatus oli nii äärmuslikult isamaaline. Minu ema pere on pärit Saaremaalt, Laugu külast. Vanaisa Mihkel Hiiuväin oli laevakapten ja vedas oma laevaga kaupa Saaremaa ja mandri vahel. Peres oli kuus tütart, kellest üks minu ema Elli. Septembris 1944 jõudsid meie pereni kuuldused, et nad tahetakse Siberisse küüditada. Enne seda oldi juba mõnda aega hirmu all elatud, peidetud end öösel kogu perega kartulivagude vahele ja vanaisa Mihkel oli korra ka kinni võetud ja viidud Kuressaare lossi, kus teda ootas mahalaskmine. Mingi ime läbi õnnestus vanaisal sealt põgeneda ja kui siis septembris 1944 saadi teada, et nüüd tullakse järele ja viiakse Siberisse, ei jäänud perel muud üle kui Rootsi põgeneda. Vanaisa laevaga põgenes Laugu rannast umbes 200 inimest – kõik selle teadmisega, et minnakse vaid ajutiselt ja kohe kui venelane väljas, tullakse tagasi. Keegi ei osanud tol ajal arvata, et võõrsile ollakse sunnitud jääma mitmekümneks aastaks ja et vanaisa-vanaema oma kodutalu ja isamaad enam kunagi ei näegi.

Meie pere traagika seisnes aga ka selles, et minu ema, kes tol ajal oli vaid 15-aastane, jäi olude sunnil üksinda Eestisse maha. Ta oli Hiiumaal last hoidmas ja pidi minema selle perega, et siis Rootsis saab oma perega kokku, aga lapse asi, ta hakkas muretsema ja kippus koju – ja jäi täpselt ühe päeva hiljaks. Koju jõudes oli talu tühi. Ema on rääkinud, kuidas ta istus tee äärde maha ja nuttis ja kuidas naabrinaine olevat mööda läinud ja küsinud, et mida sina, Elli, veel siin teed, teised läksid juba ammu Rootsi. Ema jäi alguses koos oma tädiga, kes oli jäetud loomade ja majapidamise eest hoolitsema, koju elama, aga kui hakkasid liikuma kuuldused, et ta karistuseks üksinda Siberisse saadetakse, põgenes ta saarelt sugulase juurde Haapsallu, et teda üles ei leitaks. Niimoodi üksinda, ilma ema-isa ja õdedeta, mu ema sellest ajast saadik elaski ja sellest traumast, mida perest lahutamine talle põhjustas, ei saanud ta kunagi üle. Mäletan, et kui millalgi oli juba võimalik Rootsi helistada, siis emal oli alati tavaks tellida kaugekõne, kui mõnel õdedest oli sünnipäev – ja kui see kõne siis saabus ja ta telefonis oma õe häält kuulis, ei suutnud ta rääkida mitte ühtegi sõna, vaid ainult nuttis telefoni otsas. Nii pidime meie õega alati ema asemel rääkima, sest ta lihtsalt ei saanud sõnagi suust. Oma ema ja isa ta enam ei näinudki. Sugulased on rääkinud, et kui nad Rootsi jõudsid, siis oli lootus minu ema veel kord elusana näha nii väike, et vanaema olevat igal aastal pistnud potti ühe lilleseemne ja öelnud, et kui see lill hakkab õitsema, siis on mu tütar elus ja terve – see oli justkui ainuke pidepunkt, millele toetuda.

Mäletan oma lapsepõlvest, et mul oli kombeks ajalugu valju häälega õppida, et paremini meelde jääks ja kuidas siis ema käis toas edasi-tagasi ja korrutas, et no küll ikka valetavad lastele, no küll ikka valetavad. Selle tõttu oli ajalugu minu jaoks ka kõige raskem aine üldse – kuidas sa õpid asja, millest tead, et see kõik on vale? Õhtuti kuulas ema Ameerika Häält, mis tuli nii halva kvaliteediga, et see vilin, mis raadios taustaks oli, on mulle alatiseks mällu sööbinud. Ja kogu elu on ema meile rääkinud, et ükskord, kui olete täiskasvanud, siis abiellute rootslastega ja saate siit vanglast minema.

Ma hakkasin rootsi keelt õppima aastal 1982 ja olin seetõttu kahtlaste nimekirjas, keda kontrolliti. Üht meie rootsi keele grupi noormeest taheti värvata KGB-agendiks, et ta välja nuhiks, miks me seda keelt õpime, aga ta ei suutnud sellele teele minna ja valis vabasurma. Sellised olid ajad.

Millalgi aastal 1990, kui piirid olid vabamaks läinud ja küllakutsetega juba välismaale sõita sai, hakkasin aktiivselt Rootsi vahet sõitma ja seal koosolekutel esinema ja Eestist rääkima. Töötasin 1990ndate alguses tõlgi ja rootsi keele õpetajana ja kogu selle aja tegelesin aktiivselt Eestimaa tutvustamise ja eestlaste aitamisega. Ostsin Eestist kokku Eesti-Rootsi märke ja hakkasin neid iga kord pärast enda esinemist müüma – selle raha eest ostsime ühele alustavale talunikule isegi saekaatri, mis minu mäletamist mööda maksis umbes 20000 Rootsi krooni. Talunik sai selle mõistagi tasuta. Ma vahendasin humanitaarabi aastaid, selle eest pennigi tasu saamata. Tegin koostööd Rapla Taluliiduga ja kui alguses tõime kasutatud põllumajandusmasinaid veoautodega, siis lõpuks juba tellisime selleks eraldi laeva, nii mastaapseks kujunes see töö. Mu garaaž oli mingil ajal maast laeni riideabi täis ja vallast saadud suurte perede nimekiri näpus sorteerisime koos õe ja sõbrannaga seal õhtu õhtusse peredele abipakke ja käisime siis nädalavahetustel neid mööda maakonda laiali jagamas.

Olen esinenud mitmetel kordadel Rootsi erinevate linnade keskväljakul nn laupäevastel poliitkoosolekutel ja mõnel korral ka raadios – ikka selleks, et rääkida okupatsioonist ja eestlaste vabaduseihast ja leida juurde toetajaid, sest ajad olid tookord tõepoolest rasked. Mul on kahju, et ma ei kirjutanud tol ajal oma mälestusi üles, sest sellest kõigest võiks terve raamatu kokku panna.

Kui Estonia läks põhja, muutus minu jaoks kõik. Olin tol ajal rootsi keele õpetaja, aga põhisissetulek tuli siiski tõlkimisest ja pärast Estonia katastroofi tühistasid rootslased kõik oma sõidud ja ma jäin päevapealt ilma sissetulekuta. Olin jäänud just lastega üksi, mistõttu võtsin vastu ühe vastloodud Eesti-Rootsi ühisfirma tööpakkumise ja nii minust tasapisi raamatupidaja saigi.

2006. aasta lõpus, kui Rapla ja Tallinna vahet tööle uhamine oli lõplikult ära tüüdanud, otsustasin oma Rapla maja maha müüa ja kolida Põhja-Rootsi, kus elab minu vanem tütar. Tütar oli mulle isegi majad välja vaadanud, mida osta võiksin, aga ma ei suutnud minna. Ma ei suutnud ette kujutada, et elan võõral maal, vaatamata sellele, et Rootsi on mulle juba ammu sama hästi kui teiseks koduks saanud. Mu süda on lihtsalt Eestimaa küljes nii tugevasti kinni. Nii ostsingi maja Saaremaale ja otsustasin, et proovin uut elu alustada siin ja kui see ei toimi, siis on mul vähemalt Eestis suvila, kuhu tulla ja küll ma sinna Rootsi jõuan minna kui siin toime ei tule. Aga ma tulin toime.

Tulles nüüd tagasi süüdistuse juurde, justkui ma oleksin hakanud umbes eile poliitikat tegema ja justkui see mulle ei sobivat, siis avaldan veel midagi, mida ilmselt paljud minust ei tea. Nimelt olen olnud üsna korralikult poliitikas sees aastatel 2007-2012, kui olin Erakond Eestimaa Rohelised liige. Olin selle erakonna juhatuses ja olin selle erakonna finantsjuht. Just huvi poliitika vastu oli see, miks läksin aastal 2008 Tartu Ülikooli sotsioloogiat õppima. Erakonda kuulumine oli minu jaoks väga õpetlik aeg – ma õppisin, et mitte midagi, mida ajakirjandus poliitikutest kirjutab, et saa võtta 100% tõena, sest tõde võib olla kusagil absoluutselt mujal. Püüan endale seda iga kord meelde tuletada, kui ajakirjandusest poliitikute kohta midagi loen ja kui vähegi võimalik, end ise faktidega kurssi viia, mitte uskuda pimesi seda, mida klikimeedia on avaldanud. Ja ma õppisin, et igas erakonnas on neid, kes töötavad südamega selle nimel, et Eesti elu edeneks ja ka neid, kes teevad poliitilist karjääri vaid karjääri enda ja isikliku heaolu pärast. Mitte üheski erakonnas ei ole ainult altruistid või ainult egoistid.

Ja täna mul puudub oma kindel poliitiline eelistus. Kui homme oleksid valimised, ma ei teaks, keda valida. Ja ma sooviksin täna vaid üht – et erakonnad suudaksid teha rohkem otsuseid erakonnaüleselt, sest tänane maailm on nii kiiresti muutuv, et minu arvates ei ole võimalik terve valimisperioodi vältel oma programmist kümne küünega kinni hoida. Kui muutub maailm, peavad ka poliitikud suutma nende muutustega kiiresti kohaneda.

Ja ühte tahan veel öelda – ärge kunagi arvake, et ma töötan millegagi Eestimaa vastu või et ma ei muretse Eesti rahva käekäigu pärast. Eestimaa on tugevalt minu südames – nii tugevalt, et ma olen Eestimaa heaolu väga paljudel kordadel enda isiklikust heaolust ettepoole seadnud ja teen seda kindlasti ka edaspidi.

Juuresoleval pildil on minu vanaisa laev Luise, millega meie pere ja veel paarsada saarlast 1944. aastal Rootsi põgenesid ja aknalaualt paistab foto, millel minu vanaisa ja vanaema – Mihkel ja Pauliine Hiiuväin.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: