apr
27

2. oktoober 2016 Rahvuslik käsitöö kui meie identiteedi oluline osaMaire Forsel

2. oktoober 2016

Rahvuslik käsitöö kui meie identiteedi oluline osa

Ilmselt olete kõik märganud, et aina enam räägitakse sellest, kui tähtis meile, eestlastele, on rahvuslik ja kultuuriline identiteet. Pea iga päev võib leida artikleid või sotsiaalmeedia postitusi, kus väljendatakse muret eestlaste kui rahvuse väljasuremise pärast – olgu siis põhimurena välja toodud madal sündivus, tööealise elanikkonna vähenemine või võõraste kultuuride sissetung. Mure on tegelikult üks – kui see kõik jätkub, kas siis sureme rahvusena välja? Me räägime eesti keele säilimisest ja meie kultuuri hoidmise tähtsusest, aga unustame sageli paraku ära, et ka siin on palju sellist, mida ise saaksime ära teha – kasvõi sellega, et teadvustame endile, millest meie rahvuslik identiteet koosneb ja kuidas me ise seda hoida saaksime.

Kui minu käest küsitaks, mida mina pean meie rahvusliku identiteedi oluliseks osaks, siis mainiksin kindlasti esimesena meie emakeelt, aga ka paljut muud, mis meid rahvusena ühendab ja teistest eristab – näiteks meie laulupeod, meie rahvuslik kultuur. Siit edasi mõeldes jõuan ma meie pärandkultuuri juurde, mille oluliseks osaks on rahvuslik käsitöö. Meil on oma mustrid, kujundid ja värvid ning need kannavad endas meie ajaloolist mälu, meie ühist kultuuripärandit. Kui sa eestlasena satud mõnel kaugel maal rahvahulgas nägema Muhu rahvariides neiut või kui keegi sulle Muhu pättides tänaval vastu jalutab, siis tead sa ilmselt ilma pikemalt mõtlemata, et see on killuke meie armsast Eestist. Kui selliselt riides neiu sulle Manhattanil vastu tuleks, oleksid ilmselt väga üllatunud, aga ei peaks teda sellegi poolest mitte indiaanlaseks, vaid sinu mõte liiguks esimesena Eestile. Ilmselt tunneksid ka veidike äratundmis- ja kohtumisrõõmu, sest selles vaatepildis oleks sinu jaoks midagi väga kodust ja sooja – see tuletaks sulle meelde, kust sa pärit oled. Seepärast ongi rahvuslik käsitöö oluline, ta on meie rahvusliku identiteedi oluline osa.

Oma haridusmaastikul oleme rahvusliku käsitöö olulisust juba ammu teadvustanud, nii et seda õpetatakse lausa kõrghariduse tasemel. Viljandi Kultuuriakadeemia on kool, kus õpetatakse rahvuslikku käsitööd ning kus selle eriala töökohaväljunditena on muuhulgas ära toodud ka ettevõtlus. See tähendab siis, et tudengid õpivad selles koolis täies teadmises, et nende tulevik võib olla seotud käsitööettevõtlusega. Sellest koolist tulevad välja professionaalsed käsitöömeistrid, kelle hulgast peaks saama täiendust meie käsitöömaailma tipptegijate read – inimesed, kes elatavad end käsitööettevõtlusega. Ja nüüd ma tahaksin avalikult küsida, kas ikka elatavad? Kas meil on mõnda rahvuslikku käsitööd tegevat ettevõtjat, kes kajastab ausalt kogu oma käibe, arvutab hindadesse kõik vajalikud maksud, maksab endale ainult ametlikku palka ja suudab sellele vaatamata kõik maha müüa ja veel ka kasumisse jääda? Mina sellist pole leidnud, aga oleksin väga tänulik kui keegi neist minuga ühendust võtaks ja oleks nõus mulle oma elust rääkima ja raamatupidamist näitama – ma tahaksin sellisest ettevõtjast kirjutada, et käsitööliste hulgas ei kaoks lootus oma tööga ausalt leiva teenimise võimalikusesse. Ma tahaksin näidata, et on võimalik ausa maksumaksjana teha ka rahvuslikku käsitööd ja inspireerida teisi seda eeskuju järgima. Nii et armas ettevõtja, kui sa oled olemas, siis palun võta minuga ühendust!

Kui nüüd minna palju kära tekitanud sõrmkinnaste teema juurde korraks tagasi, siis peaksid kõik käsitöömeistrid juba õpingute ajal saama teada, et kui neil on plaanis hakata ettevõtjana kuduma rahvuslikes mustrites kindaid, siis tuleb arvestada täna vaid miinimumpalgaga ja sellega, et kui sa oma kinnaste hinna sisse ausalt kõik maksud arvestad, siis suhtub suur üldsus sinusse kui liigkasuvõtjasse – sest kuidas teisiti kirjeldada olukorda, kus niivõrd suur hulk inimesi ei pea normaalseks, et üks käsitöömeister soovib kudumise eest miinimumpalka saada? Ei, nad ei arva, et meister peaks saama rohkem – nad arvavad, et meister peaks saama vähem. Või siis müüma mustalt, sest teist võimalust ju pole kui ühe paari värviliste kirikinnaste tegemiseks kulub 25 töötundi, millele tuleb miinimumpalga korral arvestada ainuüksi tööhinnaks 85 eurot ja 62 senti (tunnitasu arvutamisel võtsin arvesse, et täistööaeg on 168 tundi kuus).

Seega on meil probleem – ühelt poolt tahame, et rahvuslik käsitöö säiliks ja areneks, aga teisalt ei suuda me meistritele selle eest maksta. Ja meistrid ei saa seetõttu tegelda ausa ettevõtlusega, vaid peavad aina kombineerima, et leib lauale saada.

Kuna niisama kurtmisega tavaliselt väga palju ei saavuta, siis pakuksin välja mõned mõtted.

Esiteks – ettevõtjad, kes teevad tipptasemel rahvuslikku käsitööd, peaksid saama riigi silmis teatud eristaatuse kui meie rahvusliku pärandi olulised kandjad ja edasiarendajad. See tähendab seda, et riik peaks looma neile soodsama maksusüsteemi, sest oleme tänaseks ju ka ühes meile olulises riigiasutuses näinud, et ka riik ise ei suuda rahvuslike kirikinnaste eest miinimumpalga tasemel hinda maksta. Lahendus oleks maksuvaba miinimumi tõstmine rahvusliku käsitöö tegijatele ja sotsiaalmaksu põranda kehtestamine või litsentsitasude süsteem, kus käsitööettevõtja maksab igal kuul riigile teatud summa ja ülejäänu, mis teenida õnnestub, saaks juba maksuvabalt endale. See aitaks hinnad hoida veidigi madalamana. Käsitööettevõtjaks olemise eeldus oleks kehtestatud süsteemi järgimine – see tähendab, et ka näiteks meie rahvusmuuseum ei saaks osta käsitööd sisse teisiti kui ainult nendelt tegijatelt, kes on tunnustatud käsitööettevõtjad ja end sellise erisüsteemi osana registreerinud. Nii ei pääseks mustalt tegijad vähemalt riigiasutustes löögile ja meie rahvusliku käsitöö maine oleks paremini kaitstud. Ka soosiks see süsteem ausaid maksumaksjaid, sest teistelt enam ametlikult osta ei saaks. Muidugi peaks siis olema ka kindlad tootestandardid ja asjatundjatest koosnev komisjon, kes oskaks hinnata rahvusliku käsitöö tegija taset ja seda ei peaks isegi uuesti looma hakkama, sest Eesti Rahvakunsti- ja Käsitöö Liidus on kõik vajalikud pädevused juba olemas.

Teiseks – kui eeltoodud ettepanek tundub täitmiseks liiga keeruline, siis võiks kaaluda alustuseks kasvõi käsitöömeistri palga kehtestamist – nii nagu meil täna on kirjaniku- ja kunstnikupalk, millele on võimalik kandideerida. Ka kirjanik ja kunstnik on loomingulised töötajad, täpselt samuti nagu rahvusliku käsitöö tegija. Ma ausalt öeldes pean rahvuslikku käsitööd isegi rohkem toetamisvääriliseks kui kirjanike ja kunstnike tööd, sest tegemist, nagu juba öeldud, rahvusliku identiteedi olulise osaga ja see vajab säilitamist.

Kolmandaks – üleskutse kõigile käsitöömeistritele: Ära enam kunagi midagi mustalt müü ja arvuta juba täna oma hindadesse kõik maksud!

See viimane oli nali muidugi – kui ikka leib on vaja lauale saada, siis on selge, et prioriteedid on ammu paigas ja keegi ei eelistaks maksude maksmist toidule. Kartulikoorte söömise aeg on meil ju ammu möödas.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: