apr
27

26. mai 2016 Unistuste eluMaire Forsel

26. mai 2016

Unistuste elu

Korjasin eile õhtul aianurgast piibelehti ja avastasin ühtäkki, et elan oma unistuste elu :) See on selline elu, et ärkan hommikul mitte kella peale, vaid siis, kui uni ära läheb. Magan lahtise aknaga, nii et esimesteks äratajateks on tegelikult linnud, aga neid ma kuulen kuidagi läbi une juba varavalges ja see ei sega mul edasi magamast. Ärkama hakkan millalgi siis kui kuulen autosid mööda sõitmas – siis saan aru, et hommik on käes, sest inimesed on hakanud tööle minema. Ja kui köögist hakkab magamistuppa kohvi ja praemuna lõhna imbuma, siis tean, et nüüd võib ärgata :) Kohvitan hommikuti täpselt nii kaua kui ise tahan. Pikad rahulikud hommikud, mil kõigepealt lappan läbi hommikused uudised, siis vormistan veebis mõne paki saatmise ja vaatan rahulikult läbi tellimuste kausta, et mida siis päeva jooksul ette võtta. Vahel tõstan mõne tellimuse ümber vastavalt sellele, mida parasjagu praktilisem teha oleks. Umbes kümne paiku lähen lapikotta.

Eile näiteks panin üht abielupaari padjale – olin korra juba näod valmis teinud, aga kuna mehel ei olnud juukseid, vaid kerge siilipea ja habemetüükad, siis esimesel katsel sellega ebaõnnestusin. Olin püüdnud teha juuste- ja habemepiirkonna näoga erinevast kangast ja see jättis lõpptulemusena mulje, et tal ongi juuksed ja habe. Nii siis alustasin selle tellimusega uuesti ja võtsin nägude jaoks ühe teise kanga ning habemetüükad ja siilika tegin hoopis niidiga – lõpptulemus jäi väga hea. Olin selle padja tegemisega nii hoos, et ei raatsinud vahepeal isegi lõunale minna, nii et lõunasöök venis õhtu peale kui padi valmis oli ja tellijale fotod ära saadetud.

Padja tegemise kõrvale oli eile miskipärast väga palju suhtlemist – muuhulgas kunstniku ja ühe tellijaga, kellega juba mitu päeva püüame padjapiltides kokkuleppele jõuda. Tulemas on nimelt üks suur tellimus, nii vähemalt poole kuu jagu tööd, mistõttu hoian siin praegu hinge kinni, et teisi uusi tellimusi ei tuleks enne kui selle suure tellimusega kõik otsustatud on. Asi selles, et kui selle vastu võtan, siis võib juhtuda, et pean mõnedest väiksematest tellimustest ära ütlema ja senikaua kuni see suur tellimus kindel ei ole, ei julgegi midagi muud lähiajaks planeerida. Loodan väga, et järgmise nädala alguseks on otsused tehtud ja mul oma lähima paari kuu tööplaan suuremas osas paika pandud.

Täna sõidan Haapsallu esinema – armsasse kodusesse Haapsallu. See linnake on nimelt osa minu lapsepõlvest, kus ikka koolivaheaegadel käisime. Metsa tänaval on üks maja, mille aed oli kunagi nii ilus, et sellest isegi kohalikus lehes kirjutati. Seal elasid meie sugulased, kellel endal lapsi polnud ja kes meid alati pikisilmi külla ootasid. Need Haapsalus olemised on jätnud nii minule kui mu kaksikõele hinge nii sügava jälje, et iga kord kui seal käime, peame ikka seda Metsa tänava maja piiluma minema. Täna elavad seal vist ühed eakad inimesed, kellel aiast jõud enam üle ei käi, nii et varasemast hiilgusest pole enam midagi järel, aga meile on seal kõik ikka nii armas. Need lilled, mis tädi Naima ajal aeda istutatud, on ikka sealsamas. Ja kuslapuu veranda ukse kõrval. Seal verandal me suviti magasime ja pistsime oma väikesi käsi ja jalgu kardina alt möödujatele vaatamiseks – meie arvates oli see jube naljakas :D Lossipargis käisime ronimas, meres ujumas, mänguasjade poest aina uusi värviraamatuid ostmas ja plastmassist piimanõuga linnast lahtist kalja toomas. Ah, sellest Haapsalu lapsepõlvest võiks terve romaani kirjutada :) Hiljuti selgus, et me mõlemad õega oleme salamisi unistanud, kuidas me ühel päeval sealt Haapsalu maja uksest sisse astume ja täitsa võhivõõrastele inimestele teatame: „Tere, ma tahaksin teie maja ära osta!”. Oleks ma väga rikas, siis ilmselt saaks see unistus ka teoks – küsija suu pihta ju ei lööda, eks ole :) *

Aga see Haapsalus esinemine, see tuli nagu välk selgest taevast ja on järjekordseks tõestuseks, et küsida tasub alati. Nimelt kirjutati mulle alles üleeile õhtul ja küsiti, kas ma saaksin esinema tulla. Mu kalender on mais igasugu tegemistest pungil ja nii oli ka tänase peal kirjas esinemine hoopis Kihelkonnal, aga eile selgus, et see lükatakse septembri lõppu. Nii siis juhtuski, et olin tänase päeva esinema minekuks planeerinud, aga Kihelkonna asemel saab see olema hoopis Haapsalus.

Näh, kuidas ma piibelehtede korjamise juurest nüüd ühtäkki Haapsallu jõudsin? Õige jah, tahtsin ju heietada selle üle, et elan praegu oma unistuste elu :) Aga tõepoolest elangi ja olen õnnelik – nii õnnelik, et peaks vist muretsema hakkama :D

• Kevadel 2017 juhtus ime – Haapsalu maja pandi müüki ja minu kaksikõel õnnestus see ära osta.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: