apr
27

28. juuli 2016 Populismi ohtudestMaire Forsel

28. juuli 2016

Populismi ohtudest

Olen alati imestanud, miks nii vähe räägitakse otsedemokraatia ja populismi ohtudest. Vaatamata sellele, et kuulusin kunagi roheliste erakonda, kelle arsenali kuulus otsedemokraatia propageerimine, ei ole ma kunagi arvanud, et otsedemokraatia on kõige parem viis olulisi otsuseid langetada. Otsedemokraatia oleks justkui paljude jaoks vaikimisi normaalne ja hea valitsemisvorm, aga selle paradoks seisneb selles, et need, kellel lastakse otsustada, ei ole kõik vaikimisi targad ja informeeritud. Ükskõik kui hästi ka ei püüaks, ei ole võimalik panna suuremat osa rahvast mõistma tema tehtud otsuste sisu ja tagajärgi. Tagajärgedega peavad pärast tegelema need, kellel rohkem tarkust ja kogemust. Seetõttu tundub meritokraatia mulle tunduvalt õiglasem ja isegi demokraatlikum kui otsedemokraatia – sest pole midagi hullemat sellest, kui sinu elu ja saatuse üle otsustab harimatu, kergelt manipuleeritav rahvamass.

Lihtne inimene loodab näha lihtsaid lahendusi ja usub pimesi enesekindla ning karismaatilise poliitiku lubadusi. „Saagem jälle oma maa peremeesteks!”; „Võtame võimu ja paneme oma maa õitsema!”; „Me paneme majanduse kasvama!” ja muud sellelaadsed lubadused, mida võis kuulda nii Brexiti kampaania ajal ja mida kuuleme täna pea iga päev Donald Trumpi käreda ja kähiseva hääle läbi. „Teeme Ameerika uuesti suureks!”, lubab Trump ja rahvas aplodeerib. Kuidas seda suurust ja majanduslikku edu saavutada, sellest ei räägi keegi ja kuidas saakski – ei mahu ju selliste loosungite sisse pikad selgitused sellest, et maailm on muutunud ja uus olukord vajaks hoopis uusi lähenemisi. Selle asemel pakutakse vana ja turvalist, aga jäetakse rääkimata, et muutunud maailmas see vana enam ei toimi. Mitte kuidagi ei ole võimalik minna tagasi eelmisesse sajandisse ja tekitada uut tööstusrevolutsiooni. Näiteks. Pole võimalik lubada kõigile tööd, kui olukord maailmas on hoopis vastupidine – vähemharitute töökohad kaovad ja asenduvad väga spetsiifilisi oskusi nõudvate töökohtadega. Seega ei saa mitte kuidagi võimalikuks vaesema elanikkonna elujärje järsk paranemine – et see juhtuks, tuleks esmajärjekorras keskenduda nende inimeste ümberõppele ja harimisele, aga arvestades uute töökohtade kõrgeid nõudmisi ei pruugi see olla võimalik. Vähemalt mitte nii suures mahus kui vaja oleks. Nii peakski olema päevselge, et pudrumägede ja piimajõgede lubamine olukorras, kus instrumendid nende tekitamiseks kaovad, on tühipaljas populism.

Miks ma sellest kõigest kirjutan? Sest olukord, mis maailmas on tekkinud, mõjutab meid kõiki ka siin väikesel Eestimaal ja see teeb väga murelikuks. Lugesin hiljuti ajaloolase ja antropoloogi Tobias Stone'i artiklit, milles ta räägib ajaloo tsüklilisusest ja toob välja paralleele täna tekkinud olukorra ja maailmasõdade ning katastroofide eelsete olukordade vahel. Näidetes, mida ta toob, on täna tekkinud olukorrale hirmutavalt palju sarnasusi. Ilmuvad karismaatilised juhid, kes panevad rahva kõigepealt tundma, et nad on oma maa ja saatuse üle kontrolli kaotanud, misjärel hakatakse otsima süüdlasi ja õhutatakse viha ning pahameelt valitseva klassi vastu. Ja siis kuulutavad need karismaatilised juhid valjuhäälselt, et nemad annavad selle maa rahvale uuesti tagasi, nemad ongi meie päästjad. Stone toob välja, et Putini, Brexiti ja Trumpi retoorika pole midagi uut, just samamoodi on käitunud Hitler, Mussolini, Stalin, Mugabe ja paljud teised. Ja me teame, kuhu see tookord viis. Mugabe on siin vast parim näide, kuna ta küttis üles rahvuslikku viha ja sisendas inimestele, et valge minoriteet, kes omas maad ja tegeles põllumajandusega, on diskrimineerijad ja maa tuleb neilt uuesti enda kätte võtta. Asi lõppes sellega, et maa saadi küll tagasi, aga harimatu ja tööharjumuseta rahvas ei osanud sellega midagi peale hakata. Tulemuseks oli näljahäda.

Positiivne on ajaloo tsüklilisuse puhul vaid see, et pärast suuri sõdu ja katastroofe on inimkond mõnda aega jälle tugevam. Toimub puhastus ja rahvaarvu vähenemine, mil ellu jäävad targemad ja tugevamad. Meie siin Eestis peaksime endalt küsima, kuidas lähenev vältimatu kriis üle elada? Ja ma jõuan jälle nagu rikkiläinud plaat sama küsimuseni – riik valmistub küll koostöös NATOga võimalikuks ohuks, aga ei tee suuremat selleks, et meie, kes me siin maal elame, saaksime ohuolukorraks valmistuda. Eile avaldati Statistikaameti aruanne, millest selgus, et jätkuvalt koondub rahvas maalt linna, täpsemalt Tallinna ja Harjumaale. Linnastumisprotsessi ei ole võimalik kunagi päris ümber pöörata, aga riik saaks teha nii mõndagi selleks, et maale kolimine uuesti atraktiivseks muuta – et maale saaks kolida vähemalt need, kes seda soovivad, aga selleks täna majanduslikel põhjustel võimalust ei näe. Sest sõja korral pole varsti paljudel linnainimestel enam kohta, kuhu minna ja see teeb nad väga abituks. Kujutage ette olukorda, kus pole ei vett, elektrit ega kütet ja sellises olukorras on sajad tuhanded paneelmajade elanikud. Mõtlemise koht meie poliitikutele.

Soovitan lisaks lugeda eelpool nimetatud Tobias Stone'i artiklit:

https://medium.com/@theonlytoby/history-tells-us-what-will-happen-next-with-brexit-trump-a3fefd154714#.s5zimaymx


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: