apr
27

30. detsember 2016 AastalõpumõtisklusMaire Forsel

30. detsember 2016

Aastalõpumõtisklus

Mõtlesin täna, 2016. aasta eelviimasel päeval, kas mul on veel midagi, mis sel aastal tegemist vajaks – mõni lõpuni mõtlemata mõte, välja ütlemata arvamus või tegu, mis tegemata jäänud. Aastale tagasi mõeldes tundub, nagu kõik oleks kulgenud üsna rahulikus rütmis – töö ja meelelahutus on argipäevas justkui kokku sulanud, nii et päris tavapärast tunnet, mis palgatööl käies tekkida võib, pole olnudki. Sisemine sund tööd teha ja kohustusi täita, seda küll, aga mitte mingit taolist tunnet, et pead kellegi teise sunnile või ettekirjutustele alluma – see ongi minu arvates peamine ettevõtja eelis. Vabadus! Ise otsustada, mida ja kuidas, ise planeerida oma päevi, minna ja tulla kellegi käest luba küsimata, töötada kui on jaksu ja puhata kui tunned selleks vajadust – selle kõige nimel olen ma valmis isegi sissetulekutes kaotama.

Päris muretsemata pole ma muidugi olnud, seda pean ma veel õppima. Aga õnneks pole olnud aasta jooksul mitte ühtegi hetke, mil pole tellimusi ja tellimused tähendavad teatavasti kindlat sissetulekut. Enamuse aastast on mul olnud tellimusi 1000-2000 euro eest ja alati nii, et kui miski saab valmis, tulevad kohe uued tellimused asemele, nii et tööpuuduse pärast pole ma pidanud muretsema. On olnud vaid üks mure – kuidas jõuda kõike nii, et kujuneks mulle endale normaalne tunnihind ja kuu käive tuleks selline, millega kõik kohustused saaks kaetud. See on minu hinnangul loomeettevõtluse peamine mure – kusagil tuleb hindadele siiski ülemine piir ette, aga ettevõtjana pead sa suutma teha töid sedavõrd efektiivselt ja kiiresti, et tekiks mingi arvestatav käive. Tellimuste rohkus ei pruugi tagada ka täistööajaga töötades toimetulekut kui ei julge õiglast hinda küsida. Kuna võtsin millalgi aasta keskel suuna keerulisematele eritellimustele, siis ongi kõige raskem olnud neile hinna panemine – enam-vähem ma ju tean kui palju miski aega võiks võtta, aga kliendilt tellimust vastu võttes ei tea ma kunagi päris täpselt, millise pildi kunstnik joonistab. Nii ongi juhtunud, et mõne tööga hävin ikka üsna korralikult – need on enamasti tööd, kus peal mitu inimest ja palju väikesi detaile. Ühe padjaga juhtus sel aastal isegi nii, et minu arvestatud tööaeg oli otsas enne kui üldse padja tegemisega alustada sain, sest kavandi kokkuleppimine, kunstniku ja kliendiga suhtlemine võttis lihtsalt niivõrd palju aega ja kokkulepitud hind oli nii väike, et ma ei julgenud lõpuks isegi kokku arvestada, milliseks mu tööaeg tegelikult kujunes. Aga eks need ongi õppetunnid, mis tuleb ära õppida ja tundub, et olen õppinud, sest just nüüd aasta lõpus oli julgust jääda endale kindlaks ja mitte nõustuda tegema töid, mis minu arvestuste järgi oleksid jälle kujunenud alla omahinna töödeks.

Kui enne oma põhitööst loobumist olin arvestanud, et lapikoja käive peaks olema vähemalt 2000.- eurot kuus (24000.- aastas), siis sel aastal andsin oma eesmärkides üsna palju järele. Kuna mu käed ei kannata hommikust õhtuni rabamist, siis otsustasin, et nii palju käivet pole vajagi ja lepin vähemaga, peaasi, et omadega välja tuleks. Peale selle jõudsin arusaamisele, et ma tahan siin olla ja kulgeda üksinda, mistõttu viskasin peast mõtte kedagi endale appi paluda – ka see mõjutas käivet, aga oli minu teadlik otsus, sest jõudsin järeldusele, et loomingulist tööd tehes pean ma saama olla üksinda. Tuletasin endale meelde, et lapikoda asutades ei olnud mul plaanis rajada õmblustööstust, vaid teha üks elustiiliettevõte, kus end ennekõike just ise hästi tunneksin. Ja elustiiliettevõte ei ole suurele rahateenimisele suunatud, selles tuleb alati käibepiir ette, eriti kui tegutsed üksinda. Nii kujunes lapikoja aastaseks käibeks 18059.- eurot, ehk ca 1505.- eurot kuus (ilma käibemaksuta) ja ma tulin sellega välja. Pean siiski lisama, et lapikoda ei ole minu ainus ettevõte – mul on ka teine osaühing, mille kaudu osutan tõlketeenuseid ja käin esinemas ja selle käibeks kujunes 5885.- eurot, nii et tegelik käive, mida üksinda teha suutsin, oli 23944.- eurot. Seda on täpselt nii palju, et tulen omadega välja, kuigi kasumisse jäämiseks sellistest käivetest siiski ei piisa. Nimelt veavad amortisatsioonid ettevõtted ikkagi miinusesse, eriti just lapikojas, kus on arvel nii hoone kui ka masinad. Raha jagub kõigi kulutuste katmiseks, aga kasumisse jõudmiseks jääb käibest ikkagi puudu – kes tekkepõhist raamatupidamist oskavad, need saavad aru, millest räägin. Lisan veel, et mitte ühtegi musta müüki neis firmades ei olnud – kõik, mis müüsin, on raamatupidamises kajastatud, nii et see ongi minu suutlikkuse üsna ülemine piir tänaste hindade juures, rohkem ma ajaliselt üksi ei jõuakski. Seega tuleb kasumisse jõudmiseks hindu tõsta ja kahe disaini puhul olen ka uued hinnad juba ära otsustanud – foto järgi tehtud pulmapadjad hakkavad uuest aastast maksma 90.- euro asemel 110.- ja klassifotode järgi tehtud õpetajapadjad varasema 10.- euro asemel 12.- eurot õpilase kohta. Hindade tõusu põhjus on ka see, et tahan Hegele nende eest rohkem maksta, sest fotode järgi tehtud patjadelt ootavad kliendid aina enam sarnasust ja selle tõttu tuleb ka kunstnikul rohkem pingutada.

Kui ma paar aastat tagasi arvasin, et mikroettevõtja peamine probleem on kõrged tööjõumaksud, siis kogemuste lisandudes ja mitmete mikroettevõtjate aruandeid analüüsides olen jõudnud järeldusele, et maksud ei ole mitte alati kõige suurem probleem. Ma arvan, et peamine probleem on paljudel siiski suutmatus saavutada käivet, mis kõik kulud kataks ja maksude probleem tuleb alles teisena. Sest mõelge – kui teha üksinda näiteks 1500-2000 eurot käivet kuus, siis nendes valdkondades, kus materjalikulu on ca 10% käibest või teenuste puhul lausa olematu, saaks üksiktegija maksta endale täiesti normaalset palka, ametlikult ja musta müüki tegemata. Ometi ma näen, et mitmete osaühingute kuukäibed jäävad 300 ja 1300 euro vahele, vaatamata sellele, et neil mitte mingit muud töötasu kusagilt ei tiksu. 1300 euroga saab veel kuidagi hakkama, aga 300-500 euroga ei saa ju maksta endale isegi mitte miinimumpalka. Need ettevõtted, kelle aruandeid olen analüüsinud, tegutsevad peamiselt käsitööga seotud valdkondades ja just seal on minu arvates hinnad kõige rohkem sassis – tuleb ju paljudel konkureerida hobitegijatega, kellel pole isegi ettevõtet ja hind, mille hobitegijad oma toodetele panevad, on enamasti alla igasugust ametliku ettevõtja toimetuleku piiri. Et sellistes konkurentsitingimustes ellu jääda, tulebki püüda leida see oma nišš – midagi, milles oled eriti hea ja teha midagi, mis sellest suurest massist eristuks. Ma tean, et see eristumise jutt ajab paaril inimesel alati karva turri, aga ma räägin seda seni kuni keegi on suutnud tõestada vastupidist. Näidake mulle üht käsitööettevõtjat, kes suudab teha kuus 2000 eurot käivet, võttes vastu pea kõik tellimused ja tehes kõike seda läbisegi, mida teevad tuhanded hobitegijad ja ma võtan oma sõnad tagasi. Seega – sul peab olema parim kvaliteet, sa pead oskama arvutada ja julgema panna oma toodetele selline hind, millega ilma susserdamata kõik kulud katta suudad ja sul peab olema toode, mis paistab silma, nii et just seda osta tahetakse. Ja siis ongi võimalik ka tänaste maksude juures mikroettevõtjana toime tulla. Ning kui Eesti-sisesest müügist ei piisa, tuleb vaadata väljapoole. Maailm on lahti, kasutage seda võimalust!

Nende mõtetega tõmbaksingi möödunud aasta kokku. Uueks aastaks soovin teile kõigile julgust elada oma unistuste elu. Ärge kartke elada! Olge avatud ja uudishimulikud, optimistlikud ja realistlikud ühteaegu ja te näete, kuidas asjad sujuvad! Olge julged end väärtustama ja te näete, kuidas ka teised teid väärtustama hakkavad :) Kõike head ja olge te ikka hoitud!


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: