apr
27

8. aprill 2016 Kaklus lammutab, mitte ei ehitaMaire Forsel

8. aprill 2016

Kaklus lammutab, mitte ei ehita

Viimastel kuudel on avalik ruum paksult täis viha ja negatiivsust. Ükskõik, kas avada mõni veebileht või vaadata oma Facebooki-seina – igalt poolt vaatab vastu keegi, kes võtnud oma südameasjaks Eesti riigi „päästmise” – pagulaste eest, teistsuguse seksuaalse orientatsiooniga inimeste eest, Euroopa Liidu eest, Venemaa eest, meid mürgitada tahtva meditsiinitööstuse eest, rumalate poliitikute eest...

See „päästmine” näeb paljude jaoks välja nii, et nopitakse netiavarustest järjekordne uudisnupp või arvamuslugu ja tulistatakse siis selle pihta mürginooli nii vürtsikalt kui sõnavara vähegi võimaldab. Kusjuures vahet üldse ei ole, kas kirjutatakse kellestki, kes midagi hästi või halvasti teinud – kui uudis on positiivne, siis leiab kindlasti mõni vandenõuteoreetik, et selle taga on tegelikult midagi muud, kellegi omakasu näiteks. Ja kaasanoogutajaid ning tagantkiitjaid leidub alati rohkesti. Väljendid nagu „nagunii mitte midagi ei muutu”, „nagunii midagi ei tehta”, „nagunii keegi ei kuula” on saanud paljude inimeste igapäevase elu osaks.

Selles vaenlase otsimise ja nägemise võidujooksus oleme unustanud, et üksteisega kaklemine ja kellegi pidev süüdistamine lammutab, mitte ei ehita. Lammutab sedasama Eestimaad, mida me veel paarkümmend aastat tagasi olime nõus lausa kartulikoorte söömise hinnaga ühiselt üles ehitama. Paradoksaalsel kombel tekitab tänane eestluse eest võitlemine soovitule täpselt vastupidise tulemuse – meie iseseisva riigi nõrgenemise ja hääbumise. Sest eestlaseks olemine algab vastutuse tajumisest. Arusaamisest, et igaüks meist, kes me siin pisikesel maalapil elame, vastutame isiklikult meie riigi heaolu ja kestma jäämise eest. Ja selleks, et oma riigi eest vastutada, ei ole vaja olla president või peaminister, piisab täiesti ka tavakodanik olemisest.

Ma toon ühe lihtsa näite. Maal elavad kaks üksikema – ühel neist kolm ja teisel viis last, mõlemad töötud, mõlemal oma maja, auto ja maatükk. Kolme lapsega üksikema istub hommikust õhtuni Facebookis ja jagab kõike, mille abil saab vähegi näidata, kui kehv elu meil Eestis ikka on. Eriti vihane on ta pagulaste peale, nii et ta ei jäta jagamata mitte ühtegi negatiivse alatooniga artiklit, kus pagulaste tekitatud probleemidest välismeedias kirjutatakse. Meie peaministrit nimetab ta poisikeseks ja praegust valitsust kasuahneteks, kel eesmärgiks vaid oma taskute täistoppimine. Tema maalapil kasvavad suvel vaid põllulilled, sest maha ta midagi ei külva – kui söögiraha pole, siis helistab laste isale ja kui kõnekaardil raha pole, siis laenab helistamiseks naabrinaise telefoni.

Ja siis see teine ema, viie lapsega töötu blogija, kelle kirjutistest ei leia mitte ühtegi negatiivse alatooniga postitust selle riigi pihta, kus ta elab. Ta otsib aktiivselt tööd ja elab toetustest ning raha otse loomulikult napib. Aga ta kasvatab kogu talve kartuli ja muud juurikad ise. Korjab koos lastega seeni ja marju ja teeb neid sisse, vahel küpsetab tuttavatele müügiks mõne tordigi. Kõik ta päevad on hommikust õhtuni täis lastega toimetamist ja majapidamisega tegelemist.

Kumb neist üksikemadest tegelikult meie kestmajäämise eest vastutab – kas see, kes päevast päeva netiavarustes Eestimaad pagulaste ja nõrkade poliitikute käest päästa püüab või see, kes hommikust õhtuni aktiivselt tegutseb, et lastele leib lauale saada? Need näited on mõlemad elust võetud ja inimesed tänases Eestis reaalselt olemas. Meie oma inimesed.

Aga vastutus meie riigi eest ei puuduta vaid iseenda ja oma laste ülalpidamist, meil tuleb ülal pidada ka neid, kes ise end kas halva tervise või mõne muu põhjuse tõttu ülal pidada ei suuda. Kas oled kunagi mõelnud, et neist maksudest, mida sa ise või sinu tööandja sinu palgalt maksab, peetakse ülal kõiki puuetega inimesi? Või mõtled sa nii, et sinu maksud lähevad vaid poliitikute taskute täistoppimiseks ja seetõttu sa arvad, et maksude maksmine on mõttetu? Kui me tunneme kaasa omastehooldajate raskele elule ja kirume riiki, et see ikka veel piisavalt nende olukorra parandamiseks ei pinguta ning samas leiame, et sellele riigile pole küll mõtet ausalt makse maksta, siis kas te ei leia, et siin on loogikaviga? Selliselt käitudes oleme ju meie ise need, kes neidsamu omastehooldajaid aidata ei taha. Te ütlete nüüd kindlasti, et te ei usalda riiki. Ma saan sellest hästi aru, sest meil on tõesti päris mitu poliitikut, kes usalduse kaotamise nimel kõvasti pingutanud. Aga mida vähem inimesi riiki usaldab, seda suurem oht on, et see riik ei jää püsima.

Oma 24. veebruari kõnes ütles Kaitseväe juhataja, kindralleitnant Riho Terras, et usaldus riigi ja rahva vahel on parim kaitse ohtude vastu. Loodan südamest, et sellest saavad aru nii poliitikud kui ka rahvas. Veel ei ole hilja oma suhtumist muuta ja hakata tegelikult, mitte vaid sõnades, oma riigi eest vastutama. Igaühest meist sõltub, kas meie riik jääb tänastes keerulistes oludes kestma või jätkame vastastikku kraaklemist kuni keegi meile endilegi märkamatult selle riigi ära on kaaperdanud.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: