apr
27

8. veebruar 2016 Leisi Lapikoja toimetulekustMaire Forsel

8. veebruar 2016

Leisi Lapikoja toimetulekust

Lubasin anda teile aru, kuidas lapikoja aasta on alanud ja siit see lugu nüüd tuleb. Hoiatan ette, et jutt tuleb pikk, nii et varuge endale aega. Igaks juhuks mainin ka, et kui seda juhtuvad lugema mõned suuremad ettevõtjad, kelle arvates 2000.- eurot kuukäivet polegi mingi ettevõtlus, siis neile soovitaksin see lugu üldse lugemata jätta :) Kirjutan oma tegemistest mõeldes kõigile pisikestele ettevõtjatele, kes lapikoja lehte jälgivad ja ka neile, kellel plaanis oma äri alustada, aga pole unistamisest veel kaugemale jõudnud.

Täpselt aasta tagasi kirjutasin loo ausast ettevõtlusest, tõstatades küsimuse, kas aus ettevõtlus on väikesel tegijal Eestis üldse võimalik. Täna tean, et on, aga selle hind on endiselt äärmiselt kõrge. Et jutt ei tuleks lihtsalt üks ümmargune faktideta sõnamulin, toon siinjuures halastamatult lagedale ka Leisi Lapikoja selle aasta esimese kuu numbrid. Teen seda selleks, et saaksite vaadata ja võrrelda. Et teised pisikesed praegused ja tulevased tegijad saaksid piiluda seda lugedes ka iseenda rahakotti ja mõelda, kas tema tegevus või unistus üldse ettevõtluse hulka kvalifitseerub või kas oma tegevusalal see ausalt üldse võimalik võiks olla. Kirjutan kõigepealt endast ja siis natuke ka teistest.

Niisiis – jaanuar 2016, minu kõige esimene kuu, mil olen täielikult lapikoja palgal ja muu ettevõtluse või palgatööga enam ei tegele. Olin teinud omale terveks käesolevaks aastaks eelarve ja pannud sinna jaanuari müügiks kõigest 1000 eurot (neto). Ei julgenud rohkem loota, sest jõulud ja aastavahetus on teatavasti suurte väljaminekute aeg ja mõtlesin, et ostjaid tuleb aasta alguses kindlasti vähem. Selles ma õnneks eksisin – jaanuarikuu müük tuli 2524.- eurot + käibemaks. Kokku müüsin 51 patja, mis on jätkuvalt korrelatsioonis patjade tegemise kiirusega, ehk siis müük sõltub siiani sellest, kui palju teha jõuame, mitte sellest, kui edukalt müüa suudan. Olin eelmisel aastal teatavasti otsustanud, et kui jõuan 2000-eurose netokäibeni, siis julgen 100% lapikojale pühenduda ja selleni jõudsin eelmisel aastal oma põhitöö kõrvalt kahel kuul. Nüüd siis aga oli esimene kuu täiesti ilma põhitööta ja müük hüppas üle kahe tuhande. Kui netomüük on 2524.- eurot, siis puhtalt rahana laekub neist arvetest kontole 3029.- eurot – tundub väikese tegija kohta täitsa hästi, eks ole? Kahjuks pole sellest pärast materjalide ja teenuste ostu ning maksude tasumist kuigi palju järel, aga räägin kohe lähemalt. Jälgisin kuu jooksul väga pingsalt rahade liikumist, sest kui müük hüppab järsult üles, tekib kohe ka rohkem kulusid. Oli vaja hoolega vaadata ja planeerida, et kangaid ja muid materjale võimalikult soodsalt osta, aga soodsalt ostmine tähendab muuhulgas hulgiostu ja sinna mul kõige rohkem raha kaduski. Ainuüksi kangaid ja niite ostsin jaanuaris umbes 700 euro eest ja kõike veel tagavaraks osta ei jõudnudki - hetkel on otsas absoluutselt kõik sisupadjad ja pakendeid tuleb ka hakata üsna kohe juurde vaatama. Rääkimata kangastest, mida ikka veel on natuke puudu, et kõiki veebruari tellimusi täita. Suuruselt järgmine väljaminek on töötasu ja maksud – hakkasin maksma endale miinimumpalka, mis netona on sel aastal 378.- eurot – tööjõumaksud sellelt summalt on ca 194.- eurot. Miinimumpalga jätan endale senikauaks kuni lapikoda on mulle mu investeeringud suutnud tagasi maksta – selleks läheb vähemalt kaks aastat, kuna summa on suur. Täna selgus ka maksmisele kuuluva käibemaksu summa, mis on 404.- eurot, seega jaanuari eest on kõik maksud kokku 598.- eurot, mis tähendab, et riik saab minu töö eest rohkem kui ma ise. Olen väga hoolas jälgima, et kõik kohustused, mille olen võtnud, ka rahaliselt kaetud saaksid, seepärast püüan alati vajaliku summa kontol reservis hoida. Arvestatav summa kulus ka õmblusteenuse ostmiseks ja autoritasudeks – kokku 372.- eurot. Sel kuul tegin palju selliseid patju, kus kunstniku kavandeid ei kasutanud, seetõttu jäi autoritasu ka väiksemaks kui sellise müügi puhul ehk tavapärane. Õmblusteenuse eest maksan alates jaanuarist 6.- eurot/tund – seda pole palju, aga on siiski rohkem kui siin saarel kuuldavasti õmblustööstustes õmblejad saavad. Kehtivat miinimumpalka ma oma abilistele maksta ei suudaks, see oleks mulle kui ettevõtjale alandav. Seega kehtib miinimumpalk siin lapikojas vaid mulle endale, aga mul on ka võimalus iga kell natuke investeeringuid tagasi võtta, kui ettevõtte rahaline seis vähegi võimaldab.

Kuna lapikojal autot ei ole, aga sõita tuleb üsna palju, siis lahendasin selle olukorra nii, et minu teine osaühing osutab lapikojale igal kuul transporditeenust. Lisaks sellele osutan oma teisest osaühingust ka raamatupidamisteenust ja nende kahe teenuse hinnaks panin 500.- eurot kuus (koos käibemaksuga). See on siis summa, mis katab ilusti nii auto liisingu kui ka kütusekulu ja korvab mulle raamatupidamiseks kulutatud aja. Väiksemaid väljaminekuid oli lapikojal veel (elekter 93.-, mikrolaineahi 75.- jm), aga need summad polnud märkimisväärsed. Kui nüüd keegi seda lugedes mõttes kaasa arvutas, siis ilmselt taipas, et jaanuari suhteliselt kopsakast müügist ei jäänud suurt midagi järele. Jaanuari alguses oli lapikoja kontol 545.- eurot ja kuu lõpus 884.- - plussis seega üsna vähe. Olen oma varasemas elus suure tootmisettevõtte raamatupidamist nähes õppinud, et kasvaval ettevõttel on likviidsusprobleemid kerged tulema, seepärast püüan olla võimalikult ettevaatlik. Põhimõte teenuste ja materjalide ostul on – nii palju kui vajalik, kuid nii vähe kui võimalik. Mul on sihikul paar uut masinat, mille jaoks pean raha koguma, nii et laiutada siin millegagi pole. Masinaid on aga vaja selleks, et vähendada teatud operatsioonidel käsitöö mahtu – mida rohkem masinate näol abilisi, seda kasumlikumalt saab toota.

Nüüd jõudsingi oma jutuga käsitöö juurde ja tahan rääkida millestki, mis mind väga hämmastab. Olen nimelt huviga jälginud, milliseid ettevõtteid meile TV-s ja mujal eeskujuks tuuakse – enamasti on tegemist loomeettevõtjatega, aga on ka pisikesi tootmisettevõtteid ja muud. Need lood on väga innustavad ja neid vaadates-kuulates tekib tõesti tahtmine ka ise midagi ette võtta ning eks osaliselt innustamiseks need ju tehtud ongi. Aga teate, mul on üks uus harjumus tekkinud – ma nimelt vaatan alati kohe järele, kui palju need tublid ettevõtjad on meie riigile makse maksnud ja teate, see pilt on üsnagi masendav. Vaadates selle toreda klantspildi taha, on näha, et miski ei klapi – 3-4 aastat vana ettevõte pole suutnud veel nii palju käivet saavutada, et oleks käibemaksukohuslane – see näitaja on hakanud mulle ettevõtete edukuse hindamisel hoopis olulisemana tunduma kui tööjõumaksude suurus (julgelt pooled ei maksa üldse mingeid makse). Miks siis just käibemaksukohuslus on see, mis silma hakkab? Nimelt on selle järgi lihtne rehkendada, et mikroettevõtte käive jääb ühes kuus keskmiselt alla 1300.- euro, aga mida saab täna 1300 euro eest? Saab ühe miinimumpalga, natuke materjale või toorainet, veidi transpordikulude katmist ja otsas see raha ongi. Alles äsja jäi mulle silma üks käsitööettevõtja, kes sai auhinna – ma ei ütle, mille eest, sest ei taha, et teda ära tuntaks. See käsitööettevõtja müüb enda sõnul keskmiselt ühe eseme tööpäevas, nende esemete hind jääb keskmiselt 50-100 euro vahele/tk. Arvestades, et ühes kuus on vähemalt 20 tööpäeva, peaks selle ettevõtte kuumüük olema keskmiselt 1000-2000 eurot kuus – seega kõikuma üsna käibemaksukohusluse piirimail või seda juba ületama, aga üle nelja aasta vana ettevõte pole sinna oma käibega veel jõudnud. Või pole tahtnud (saanud) jõuda. Sama lugu on päris mitme ettevõttega – lihtsa vaevaga saab Facebooki lehe, kodulehtede või etsy.com põhjal hinnata, kui palju tegelikult müüakse, aga ametlik käive seda ei näita. Mida ma nüüd tahan sellega öelda? Aga loomulikult jätkuvalt seda, et maksude maksmisest püütakse hoiduda, sest need on siin riigis väikese tegija jaoks liiga kõrged. Nüüd võib paljudel tekkida küsimus, aga mis sest? Mis see meie asi on? Ma küsiksin seepeale vastu, et kes siis tegelikult peaks meie riiki ülal pidama? Kas tõesti ainult need ca 70 suurettevõtet, kelle taskust maksuameti peadirektori sõnul tuleb lõviosa meie maksulaekumisest? Helm ütleb, et see on suur asi, kui inimesed end ise ülal suudavad pidada – absoluutselt nõus ja see ongi paljude pisikeste ettevõtjate põhieesmärk. Aga siin on ka teine aspekt – nimelt kandub selline maksumoraal põlvest põlve edasi. Meie lapsed näevad, et äri käibki nii, et pistame aga raha oma tasku ja raamatupidamises ei kajasta, sest maksude maksmine on rumalus. Ometi tahavad needsamad väikesed ettevõtjad, et meil oleksid siledad asfaltteed, päästeamet ja arstiabi toimiks ning väikesed maakoolid jääksid alles. See ei saa ju iialgi toimima, kui me ise seda kinni ei maksa! Väga palju tuuakse meile eeskujuks Rootsit, kus on palju arenenum sotsiaalsüsteem. Rootsiga seoses räägitakse, et meie siin ei teevat efektiivset tööd, seepärast olevat Eestil ka raha vähem ja toetused väiksemad. Minu versioon on hoopis teistsugune. Olles palju aastaid lähedalt näinud, kui ausalt rootslased maksude maksmisesse suhtuvad, siis kahju küll öelda, aga küsimus on maksumoraalis. Ja kuni meil lokkab varimajandus, lokkab ka maksumoraalitus ja see jätkub põlvest-põlve, kui riik selle mõjutamiseks midagi ette ei võta. Ette võtta saab aga nii mõndagi, aga see on juba ühe teise loo teema. Ütlen vaid niipalju, et kuni me ei suuda aru saada, et meie kõik, ka kõige pisemad, peame ise oma riiki ülal pidama, seni me jäämegi kiruma, et toetused väikesed ja elu paha. Kriitika kehtib esmajärjekorras muidugi poliitikute kohta, kelle võimuses on teha tarku otsuseid, et lokkavat maksumoraalitust vähendada (maksude vähendamise näol), aga see kehtib ka meie, ettevõtjate kohta. Kõlab ehk tobedalt, aga olgem meiegi ausamad, sest vaid nii saame Eesti elu paremaks luua! Kõrged maksud ei peaks andma meile õigustust riiki petta, need peaksid andma meile põhjuse õiglasema maksusüsteemi eest võidelda.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: