apr
27

1. mail 2017 Ise otsustame ja ise teeme, ei mingit plaanimajandust enamMaire Forsel

1. mail 2017

Ise otsustame ja ise teeme, ei mingit plaanimajandust enam

Kuidas teil töörahva püha ka möödub? Meil siin Saaremaal on lõpuks ometi selline ilm, et on selgelt aru saada – kevad on käes :) Juba hommikul oli varjus +10 ja päikese käes hakkas kampsuniga lausa palav. Mõeldes viimaste päevade tormide ja lumesaju peale tundub see kõik lausa uskumatu. Otsustasin pärast väga töörohket aprilli täna aja maha võtta ja teha lapikojas väikest kevadkoristust, sest kui on palju tööd, siis ilmub siia tavaliselt mingi nähtamatu kratt, kes keerab kõik kangavirnad tagurpidi ja puistab põrandale niite ja kõike muud, mis maa külgetõmbejõule kergesti allub. Kuidas sellega oligi, et koristatud ümbrus aitab tunda ka sisemist korrastatust? No midagi sellist, ilu peab me ümber igatahes olema :)

Tube koristades meenus üks 1. mai palju aastaid tagasi. Aasta oli vist 1991, sest Eesti ei olnud veel vaba ja ma olin ühe järjekordse grupiga Rootsis Umeå linnas kui nägin ühtäkki midagi väga kummalist – mööda teed tuli vastu autode paraad, punalipud küljes. Selline vaatepilt ehmatas ikka väga ära, sest tulnud nõukogude ühiskonnast, oli mul ettekujutus, et üheski lääneriigis 1. maid ei tähistata, ammugi siis veel punalippudega. Aga tähistati ja kuidas veel! Demonstrandid kogunesid Umeå keskväljakule ja hakkasid pidama sütitavaid kõnesid sellest kui hea on sotsialism ja kommunism ja kui paha on kapitalism ja et Rootsi on väga valel teel. Ma ei uskunud oma kõrvu. Needsamad korraldajad, puhastverd rootslased, müüsid sealsamas ka brožüüre, milles ülistati leninismi-marksismi ideid. Astusin ligi ja küsisin, et kas nad saavad ise ikka aru, mida nad ülistavad. Seepeale sain pika loengu sellest kui hea on elada Nõukogude Liidus, kus raha pole jumal ja inimesed on kõik võrdsed. Nähes, et mulle tema jutt ei meeldi, ulatas ta minu poole ühe brožüüri ja ütles, et ostku ma see ära ja lugegu, küll ma siis aru saan, see maksab vaid 10.- Rootsi krooni. Vastasin talle seepeale, et tead mis, mul ei ole seda kümmet krooni, sest ma tulen sealtsamast Nõukogude Liidust ja olen seepärast nii vaene, et isegi nii väikest asja ei saa endale lubada. Tegelikult oli see muidugi väike liialdus, sest mingi taskuraha meile alati Rootsis anti, aga need kroonid kulusid otse loomulikult ära palju vajalikumatele asjadele kui mingi kommunismipropaganda. Noormehel vajus nägu igal juhul pikaks kui nende sõnadega tema juurest lahkusin – kuna räägin vabalt rootsi keelt, siis ei tulnud ta ju selle peale, kellele tegelikult „head” nõukogude elu maha üritab müüa. 1991 oli Eestis teatavasti veel ekstreemselt vaene aeg, isegi leiva- ja piimasabad ulatusid poeustest välja, rääkimata muust igapäevaeluks vajalikust. Nii juhtub kui majandust ei reguleeri vaba turg, vaid parteijuhtide viisaastaku plaanid.

Mõtlesin täna kõigele sellele lapikojas toimetades – et nüüd ongi nii, et ise otsustame ja ise teeme ja keegi ei kirjuta enam tobedaid viisaastaku plaane ette. Mõtlesin ka sellele, et maal elamine on tõeline luksus ja kui tänulik ma olen, et saan endale seda luksust lubada. Tegelikult saavad seda kõik, kes tahavad, lihtsalt alati ei usuta, et see võimalik on ja ei leita seda oma niidiotsa üles, mida mööda edasi liikuda. Nii piirduvadki paljud vaid unistusega ja on kurvad iga kord kui pärast mõnusat nädalavahetust maakodus peavad jälle linna tagasi sõitma. Kuigi paljud ei peaks kui neil oleks rohkem julgust ja usku endasse. Ja mõned ei julgegi paremast elust enam unistada, sest ei usu, et see võimalik võiks olla. Ma nii väga tahaksin inimestesse süstida lootust ja optimismi. Julgustada ja innustada neid, kes maal elades kas töötuna või väikese palga peal vireldes lahendust ei leia. Rääkida neile, et mina, kes ma olen naine ja 50+ ja elan maal, olengi just see kõige suuremasse riskigruppi kuuluv, kes tööst ilma jäädes enam tööd ei peaks leidma – nii nad ju räägivad. No ok, mul on hea haridus, aga ikkagi – sellele haridusele pole siin maal ju rakendust. Ja ometi on mul tööd ülepea ja ma olen oma eluga rahul, et mitte öelda lausa õnnelik. Nii mul tekkiski mõte, et peaksin oma lugu rohkem rääkima, et selle toel näidata – ka maal on võimalik. Kui tahad seda lugu kuulda, siis kutsu mind külla!

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: