apr
27

11. august 2017 Ma tahan teada, kelle raha kulutatakse. Mitte midagi sellest ei muutu.Maire Forsel

11. august 2017

Ma tahan teada, kelle raha kulutatakse. Mitte midagi sellest ei muutu.*

Otsustasin sel aastal Arvamusfestivalile mitte minna, sest lihtsalt ei jaksanud. Kulgen selle asemel rahulikult oma lapikojas ja kuulan otseülekandeid. Ka Vikerraadios on täna pea terve päeva teemaks Arvamusfestival ja kuulasin just Margitta Otsmaa juhitud Uudis+, kus küsiti rahvalt, mida nad sellest festivalist arvavad. Oleks vist olnud parem kui ma poleks seda kuulanud.

„Kelle raha kulutatakse? Ma tahan teada, kui palju läheb selle ürituse korraldamisele maksumaksja raha! Täiesti mõttetu üritus, mitte midagi sellest ei muutu! Seal ei kuulata rahva arvamusi, vaid püütakse rahvale valitsejate arvamusi pähe määrida! Las koerad hauguvad! Puhas tsirkus! Festival on kujunenud teatud inimeste enesenäitamisele ja oma mõtetute arvamuste avaldamisele (kirjapilt muutmata ja ma tean, et mõttetu kirjutatakse kahe t-ga). Erakonnad on selle ürituse kaaperdanud!” Ja nii edasi, ja nii edasi...

Istuvad inimesed kenal suvepäeval oma kodudes ja paiskavad meie tubadesse raadio kaudu sellist negatiivsust, et tuleb tahtmine raadio kinni keerata. Tegelikult ma eile-üleeile tegingi omale raadiovaba päeva. Kui olen väsinud, siis ei jaksa midagi kuulata ja töötan vaikuses, et energiat kokku hoida. Aga Arvamusfestivalist tahaks siiski natukenegi osa saada ja siis tuleb ära taluda ka kõik kaasnev, mis sealt raadiost kuulda on.

Inimesed, kes Arvamusfestivalist niimoodi räägivad pole seal ilmselt kunagi ise käinud. Või kui mõni ongi käinud, siis ilmselt läksid seal peetud vestlused kauge kaarega nende arusaamise tasemest üle, sest kui sa 160 debati hulgast ei suuda leida mitte ühtegi, mis sind huvitab, siis ilmselt sind ei huvitagi mitte miski. Mina tunnen end sellel festivalil hästi just ennekõike sellepärast, et minust targemate ja huvitavamate inimeste kontsentratsioon on nii suur, et pigem tekib raskusi valikutega, aga kindlasti mitte ei ole mul seal igav. Ja mis tähendab, et erakonnad on selle ürituse kaaperdanud? Arvamusfestival sellepärast just tore ongi, et seal on nii palju erinevaid debatte – erakondi, kes oma debatiga osalevad on nende 160 hulgas alla kümne! Mismoodi nad siis kaaperdanud on? Ja miks ei peaks tahtma kuulata, mida erakonnad arvavad? Poliitikud teevad iga päev otsuseid, mis mõjutavad meie elu, aga ärme neil midagi arvata luba ja ärgu keegi lubagu neid Arvamusfestivalile, kus rahvas saab neile otse näost-näkku küsimusi esitada? Kui poliitikud tõesti juba nii närvidele käivad, et debatt nendega talumatu tundub, saab valida teaduse või kultuuri või hariduse või kogukonna või mis iganes teemad. Eelmisel aastal sattusime mehega puht juhuslikult ühte pisikesse varjualusesse, kus toimus debatt teemal „Kas meile on vaja soomeugrilist pärandit?” Vestlusringis olid Kärt Summatavet, Rein Sikk, Aivar Ruukel, Annela Laaneots ja Natalia Ermakov, kuulajate hulgas mitu tuntud teadlast, kes samuti sõna sekka ütlesid. See oli nii huvitav, et ma oleksin võinud neid sinna ladiseva vihma kätte tundideks kuulama jäädagi. Analoogseid näiteid võiksin tuua mitmeid, sest nagu öeldud – pigem on raske valida, mida võtta, mida jätta, sest huvitavat on nii palju.

Ma nüüd mõtlen siin, et need inimesed, kes kõike ja kõiki kritiseerivad, ise milleski osalemata, on ühed äärmiselt õnnetud inimesed. Peab vist jube raske olema kui pidevalt teeb muret, kas sinu pensioni või palga pealt makstavad maksud ikka lähevad õigesse kohta ja kui käib närvidele, et korraldatakse mingi arvamusfestival, millel pole käegakatsutavat materiaalset tulemust. Sest tahaks ju kogu aeg midagi saada, eks ole. Et needsamad inimesed heidavad poliitikutele ette nende kasuahnust, samas ise ka kogu aeg kõigest kasu oodates, seda nad ei pane tähelegi. Ja sellest, et peale materiaalse kasu on ka teisi kasusid, ei tea nad ilmselt midagi. Inimesed, kes on pärit ühiskonnast, kus väga hoolega tuli sõnu valida ja kõigest rääkida ei tohtinud, kritiseerivad nüüd neid, kes korraldavad ürituse, kus ometi kord saab rääkida nii palju kui kulub. Inimesed, kes pidevalt kurdavad, et tänapäeval istutakse vaid sotsiaalmeedias ja näost-näkku suhtlemist enam ei ole, kritiseerivad nüüd neid, kes lähevad Arvamusfestivalile näost-näkku suhtlema. Arvamusfestivali eesmärk on arendada arvamuskultuuri ja kodanikuharidust, mitte võtta vastu seadusi, et homme alampalk tuhande euro peale ja kõigile tasuta bussisõit üle Eesti ja üleüldse kõik olgu tasuta, sest meie ju maksame makse! Oeh... Palun vabandust, läksin veidi hoogu :)

• Iroonia :)


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: