apr
27

12. september 2017 Kummutan mõne müüdi rootslaste kohtaMaire Forsel

12. september 2017

Kummutan mõne müüdi rootslaste kohta

Sõitsin sel nädalal läbi Soome Põhja-Rootsi ja võtsin endale eesmärgiks selle pika teekonna jooksul vaadata, kui palju neid puupõlde siis Soomes-Rootsis ka on. Teate ju küll seda juttu, mida Eestis aetakse, et Lääne-Euroopas ei ole enam looduslikku ja loomulikult kasvavat metsa ja kõik on vaid puupõllud. Sõitsin kokku 870 km, viimase jupi küll kahjuks pimedas, aga hiljem vaatasin ka selle viimase otsa üle ja teate, mis – ma ei näinud mitte ühtegi! Terve see tee on väga hõredalt asustatud, nii et sa praktiliselt mitmesaja kilomeetri ulatuses mitte midagi peale metsade ei näegi. Ma ei tea, kas keegi üldse on ise sellist vaatlust läbi viinud või räägivad kõik vaid kusagilt kuuldu või loetu põhjal, aga jah, mitte ühtegi puupõldu ehk siis sellist igavat metsa, kus kuusk või mänd oleks sirgetesse ridadesse istutatud, ma ei näinud. Mitte ühtegi! Vaatasin kohe hoolega, et millised need metsad siis on ja kokkuvõtlikult võib öelda, et tavalised liigirikkad metsad. Ja ma ausalt öeldes ei imestagi, sest hea peremees hooldab oma metsi nii, et teeb harvendusraiet ega lase sellel üle kasvada nagu Eestis aastakümnete jooksul paljude metsadega on juhtunud. Kindlasti on kunagi tehtud ka lageraideid ja jäetud püsti mõned seemnepuud, mille tulemusel siis täna ilusaid metsakeskkondi näemegi. Ütlen veel, et ma ei välista, et kusagil Soomes või Rootsis on ka nn puupõllud, aga neid ei ole sel juhul nii palju, et mul oleks õnnestunud neist ühtegi selle 870 kilomeetri jooksul näha.

Seevastu mäletan üht puupõldu oma lapsepõlvest. See asus Rapla maakonnas, paar-kolm kilomeetrit Raplast Ingliste poole vasakul pool tee ääres, üsna Kalda bussipeatuse lähedal. Seal olid kuused istutatud sirgetesse ridadesse nagu oleks keegi joonlauaga joone ette tõmmanud. Ma olin alles laps, aga mäletan, et mets oli juba üsna kõrge, ikka korralikud suured kuused kasvasid seal ridades, nii et ma ei teagi, kas need olid istutatud nõukogude algusajal või hoopis esimese Eesti ajal. Me käisime seal vanatädi ja tema pealinna sõbrannaga kuuseriisikaid korjamas. Jagasime read ära, nii et igaüks võttis ühe reavahe ja hakkasime siis mööda neid minema. Mäletan, et kuuskede read olid üksteisele nii lähedal, et liikusime seeni korjates käpuli, sest püsti ei mahtunud tõusma. Täna tean, et sellist metsa nimetatakse puupõlluks.

Ma ei tea, kust igasugu müüdid alguse saavad, aga kuidagi nad tekivad ja ega minu praegune kirjutiski nende levikut pidurda. Vahel tuleb lihtsalt tahtmine sekkuda ja näidata, et asjad, mida usutakse, ei ole sageli faktidega tõestatavad. Tegelikult tahtsin selle looga ära klaarida hoopis ühe teise müüdi, mida viimasel ajal Eestis olen kahetsusväärselt isegi selliste inimeste suust kuulnud, keda keskmisest intelligentsemaks pean – nimelt, et Rootsis on inimesed nii looduskaugeks muutunud, et kui Eestisse satuvad, siis imestavad kui näevad, et keegi metsas marju julgeb suhu pista.

Tegelik elu näitab siiski hoopis midagi muud, nii et kui keegi siit Euroopa rahvastest on põlised kütid ja korilased, siis need on rootslased. Igal sügisel, täpsemalt septembris, kaovad Rootsi mehed nädalaks metsa põdrajahti pidama. Nendest meeskolleegidest, kes minul paarikümne aasta jooksul on olnud, on üle poole igal sügisel Põhja-Rootsi põdrajahile sõitnud. Ma ise sõidan enamasti just septembris Rootsis elava tütre juurde, et olla seal kui pereisa nädalaks metsa jahti pidama läheb. Ja sealiha sööb mu vanema tütre pere vaid korra aastas – siis kui Eestis käib. Sest igal sügisel täidetakse sügavkülmik värske põdralihaga, nii et poest see pere liha iial ei osta. Lisaks on alati sügavkülmas ka pereisa püütud prisked lõhed.

Rootsi metsad on täis seeni, mustikaid, murakaid, pohli ja neid inimesi, kes igal sügisel oma sügavkülmad marju täis nopivad, on ikka väga palju. Ka moosi keetmine on tavaline, eriti pohlamoosi, mida Rootsis on kombeks liha kõrvale süüa. Muidugi ei tee seda kõik ligi kümme miljonit Rootsi elanikku, nii nagu ka Eestis ei torma igal suvel 1,4 miljonit inimest metsadesse marjule, aga harjumus ise marju ja seeni korjata, on väga levinud. Ka see on tavaline, et kui elatakse looduse rüpes, siis teenitakse omale marjakorjamisega lisa. Tean näiteks üht Põhja-Rootsis elavat loomeettevõtjat, kes igal suvel liitrite viisi murakaid korjab ja kokkuostu viib.

Rootslane on väga praktiline inimene ja samas ka väga keskkonnateadlik. Puhas toit oma maa metsast ja veekogudest on talle oluline, ta tõesti oskab seda väärtustada. Nii et kui keegi kunagi peaks veel ütlema, et rootslased on maalähedasest elust võõrdunud, siis ärge uskuge seda. Mulle endale meenub sellega seoses üks teine müüt varasest lapsepõlvest – nimelt, et Rootsi on nii puhas maa, et seal polevat isegi lautades kärbseid. Mu ema uskus seda vist päris siiralt ja kuna olin kodust sellise teadmise kaasa saanud, siis vaatasin esimest korda Rootsis lauta sattudes imestusega, et näe, isegi Rootsis on kärbseid!

Siin postituse juures on pilt ühe Rootsi pere sügavkülmast, pildistatud 12.09.2017 – kõik need marjad on korjanud rootslasest pereisa kui metsas jahil käis ja see on vaid üks sahtlitäis, teistes sahtlites on veel hulganisti mustikaid ja murakaid. Kui mõni eestlane usub, et Rootsis inimesed nii eluvõõrad on, et enam isegi metsas marjul ei käi, siis tuleb kahjuks tunnistada, et eluvõõras on hoopis see, kes taolist müüti usub.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: