apr
27

13. mail 2017 Kui maailm kukub kokkuMaire Forsel

13. mail 2017

Kui maailm kukub kokku

Seekordsel emadepäeval pühendan ma oma loo kõigile emadele, kes on pidanud kogema hirmsaimat, mis ühe emaga juhtuda saab – ta on kaotanud oma lapse. See hetk, mil saad teada, et su last ei ole enam, on hetk, mil aeg peatub ja kogu su eksistents kaotab hetkega mõtte. Sa tahaksid teha selle hetke olematuks, aga ei saa. Sa tahad surra, aga sedagi ei lasta. Sa tahad, et sind poleks kunagi siia ilma sündinudki ja ometi oled sa olemas ja pead kuidagi edasi elama. Elama edasi teadmisega, et sa ei suutnud oma kallist kullatükki kõige hullemast hoida. Elama ja tundma end kogu elu süüdi milleski, milles sa süüdi ei ole.

Sel külmal kevadel juhtus ühe perekonnaga hirmsaim, mis üldse juhtuda saab – nende kallis pisipoeg suri. Ema, kes oli lapsega üksinda kodus ja teinud kõike nagu tavaliselt, jäi ühe saatusliku silmapilgu tõttu oma kõige kallimast ilma. Hetk, mida ei oleks saanud ära hoida sel lihtsal põhjusel, et selliseid õnnetusi lihtsalt ei juhtu. Mitte kunagi. Ja ometi see juhtus.

Ma kirjutan seda lugu, sest tahan teile rääkida ühe naise hingesuurusest. Ühe teise ema, kes kümme aastat tagasi pidi läbi elama sarnase hetke kaotades õnnetuses lausa kaks last. Kui peres on lein, siis juhtub sageli, et sõbrad ja tuttavad ei oska olla. Nad ei julge minna lapse kaotanud pere juurde, sest nad ei tea, mida öelda ja kuidas lohutada. See kõik tundub lihtsalt liiga raske. Aga see suure hingega ema, kes ise oli sama läbi elanud, oskas tunda teise ema valu ja teadis hetkega, mida tuleb teha – ta võttis kätte ja sõitis selle leinava perekonna juurde. Ei, ta ei tundnud neid inimesi, nad polnud kunagi varem kohtunud ega ela isegi samas maakonnas, aga ta sai sellest õnnetusest teada ja tahtis aidata. Selle imelise naise nimi on Maarja Sepp – ema, kes minu jaoks on Ema suure algustähega. Maarja jõudis selle leinava pere juurde õnnetusejärgsel päeval. Noor ema, kes eelmisel päeval oli kaotanud kõige kallima oma elus, ei olnud pärast õnnetust lausunud mitte ühtegi sõna. Alles siis kui Maarja temaga rääkima hakkas, suutis ta tasapisi esimesed sõnad öelda. Maarja käis selle perekonna juures rohkem kui üks kord ja käis ka lapse matustel, et olla nende jaoks olemas. Ta oli inimene, kelle lähedalolust oli sellel leinaval perekonnal kõige rohkem abi. Võõras, aga ometi nii oma.

Maarja ema Epp Petrov elab Saaremaal ja kui ma sellest loost kuulsin, siis oli mu esimene impulss sõita Epu juurde ja teda lihtsalt kallistada. Ja tänada teda, et ta on kasvatanud nii imelise tütre. Mind hoidis tagasi vaid hirm, et jätan endast imeliku mulje, kuna me ei tunne teineteist ja kuidas ma nii nüüd lähen... Aga just selliste hirmude pärast jätame me tegemata palju ilusaid tegusid. Tahaksime tänada ja kiita, aga ei julge. Või olla kellelegi toeks, aga ei tea, kas ikka sobib. Maarja lugu näitab, et saab ka teisiti. Saab olla olemas ja julgeda olla toeks ka täiesti võõrale inimesele. Paradoksaalsel kombel võime elu kõige raskematel hetkedel kogeda kõige suuremat hingesoojust ja kõige isetumaid tegusid – Maarja on selle parimaks näiteks.

Aitäh teile, imelised emad, kes te kasvatate imelisi lapsi ja seisate nagu kaljud teiste emade kõrval just sellel hetkel kui näete neid murdumas! Tänu teile jääb alatiseks alles usk, lootus ja armastus <3


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: