apr
27

14. veebruar 2017 Esinemine rahvusvahelisel käsitöö- ja kultuuri päevalMaire Forsel

14. veebruar 2017

Esinemine rahvusvahelisel käsitöö- ja kultuuri päeval

Esinesin täna Põlvas rahvusvahelisel käsitöö- ja kultuuri päeval. Kohale sõitsin sinna juba eile, sest Saaremaalt on ikka jupp maad minna ja hommikul poleks mitte kuidagi jõudnud. Ja teate, mis mind selle pika sõidu ajal ehmatas? Käänulised ja mägised teed :D Otse loomulikult ei sõitnud ma mööda Lõuna-Eesti kuppelmaastikku esimest korda, Otepää kant on koht, kus vanasti talvel pea igal nädalavahetusel ringi uhasin, sest käisin seal slaalomit sõitmas. Aga ma ei olnud mitte kunagi sõitnud seda teed, mis jääb Otepää ja Põlva vahele. Kui eile õhtul seal pimedas sõitsin ja paaril korral tee sõna otseses mõttes ees püsti oli, siis mõtlesin, et jõuaks juba ometi kohale ja õnneks saan tagasi sõita valges. Täna siis tagasi sõites ajas mind lausa naerma kui naiivne ma olin olnud – eile pimedas ei näinud ma neid sügavikke, mis tee kõrval olid, aga täna valges ma ju nägin ja teate, see oli vahepeal ikka täitsa hirmus. Ma nimelt kardan kohutavalt kõrgust ja kui tee on kitsas ja kurviline ja see kurv keerab kohe kui oled künka otsa jõudnud ja see tuleb sulle veel ootamatult ka, sest enne üles jõudmist ju ei näe, kuhu tee keerab, siis on see ühele saarlasele ikka paras katsumus :D Alles pärast Otepääd sain kuuenda käigu sisse panna, enne võtsin rahulikult ja ainus eesmärk oli stabiilselt teel püsida. Lase veel saarlane Kagu-Eestisse lahti, eks ole :D

Aga see polnud veel kõik. Mul oli vaja kusagil tankida ja esimest sobivat tanklat nägin Karksi-Nuias, aga kui te arvate, et sinna sisse keerasin, siis nii see ei läinud – selle asemel püüdsin vaadata tanklast teises suunas ja mööduda sellest nii kiiresti kui võimalik, sest kui ma midagi kardan rohkem kui kõrgust, siis on need ämblikud ja seal tankla kõrval seisis maailma kõige suurem ämblik! Huhh, ma ei saa aru, kuidas minusugused foobikud sealt iga päev mööda sõidavad – minu jaoks pole vahet, kas see elukas on päris või plastmassist või mingist muust materjalist – see välimus on nii jube, et üle ühe sekundi ma seda elukat vaadata ei suuda. Kujutage nüüd ette kui palju kliente see Alexela tankla seal ämbliku kõrval kaotab! Ärilises mõttes ei ole see üldse hea idee niukest elukat oma äri kõrvale lubada. Ma ausalt ei usu, et ma olen esimene ja viimane, kes nii reageerib – raudselt on minusuguseid veel, kes võimalusel mujale tankima lähevad, kuna see vaatepilt seal tankla kõrval on nii hirmus, nii hirmus :D Vot sellised elamused seekord.

Aga üritus oli tore ja loodan, et ka minu ettekanne meeldis. Autoriõigustele pühendasin pool oma ettekandest, sest mida aeg edasi, seda rohkem ma kogen, et see on teema, millest ülearu palju ei teata. Nii ma siis olengi hakanud aina rohkem just sellest rääkima.

Siin postituse juures olev pilt on tehtud täna Põlvas – seal olid käsitöölised oma toodetega väljas ja neist Raili Riitsaare tikitud Seto mustritest ei suutnud ma kuidagi peatumata mööda minna. Nii palju ilu, nii palju soojust ja ajalugu ja värve ja rõõmu on neis. Ma armastan värve! Mul tekkis sellega seoses üks uus unistus – nimelt ma tahaksin nii väga endale sellise tikandiga ääristatud jakki või tuunikat või pontšot. Mis sest, et elan saarel ja siin on hoopis teised mustrid, aga need seto mustrid on nii vastupandamatult ilusad. Kunagi kui esimest korda Põhja-Rootsis käisin, siis otsisin kohta, kust saaks osta saami rahvuslikke riideid – mitte kusagilt ei leidnud. Mäletan, et leidsin ühe suveniiripoe Jokkmokis ja seal oli vaid paar nahast vesti ja mõned tavalised kootud kampsunid ja ometi asub Jokkmokk just saamide aladel. Ma läksin sinna kindlas lootuses, et kusagil keegi midagi rahvuslikku müüb, aga tutkit – mitte ühtegi rahvuslikku rõivaeset. Tean seal põhjas vaid üht firmat, kes teeb püstise ninaga saapaid/susse – nende susside fänn olen juba ammu, nii et üks paar on mul lapikojas ja teine kodus. Need on ainukesed ajaloohõnguga tooted, mida olen sealt Põhja-Rootsist leidnud. Tabasin end täna mõttelt kui õnnelikud me siin Eestis oleme, et meil on nii palju rahvusliku käsitöö tegijaid. Mida rohkem ma Eesti Rahvakunsti- ja Käsitöö Liidu kaudu üritustel käin, seda enam ma mõistan kui tugevalt me suudame oma käsitöö kaudu hoida oma rahvuslikku identiteeti. See on lihtsalt suurepärane, et meil on ERKL ja kõik need liidud ja MTÜd, kus tegutsevad entusiastlikud käsitöölised, kes meie identiteeti elus hoiavad. Läänemaailmas ei ole see üldse tavaline, aga miskipärast tundub mulle, et masstoodang ja lääneliku kauba pealetung ei suuda meie riigis küll sellist laastamistööd teha nagu see näiteks Rootsis on juhtunud, et rahvuslikku käsitööd otsi või tikutulega taga ja siis ka ei pruugi leida. Meiega nii ei lähe, selles olen päris kindel :)

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: