apr
27

15. august 2017 Tagaverel esinemasMaire Forsel

15. august 2017

Tagaverel esinemas

Eile oli hirmus emotsionaalne päev. Käisin nimelt matustel ja kuigi lahkunu ei olnud mulle väga lähedane inimene, ajas kogu see matusetseremoonia mind jubedalt nutma. Lihtsalt nii valus oli vaadata, et üks ema matab juba oma teise poja. Emad ei peaks oma lapsi matma. Nii ma siis seal vesistasingi vahelduva eduga üsna mitu tundi, nii et kui lõpuks koju jõudsin, siis olin surmväsinud. Silmad kipitasid ja olin emotsionaalselt täiesti läbi, aga olime ju välja kuulutanud minu esinemise Tagaverel, nii et pidin oma jõuriismed kokku korjama ja Tagaverele sõitma.

Mulle väga meeldib esineda, aga eile olin sinna sõites ikka päris murelik, sest kartsin, et olen liiga uimane ja tõsine ja kõik läheb untsu. Kohapeal õnneks selgus, et see oli mul täiesti asjatu kartus. Tundsin, kuidas tuju iga lisandunud osaleja saabudes aina paremaks läks ja lõpuks tegin enda ettekande sellise hooga ära, et kaks tundi läks lausa lennates ja seda mitte ainult minu jaoks, vaid tõesti tundus, et inimestel ei hakanudki igav :) Kaks tundi on ju väga pikk aeg paigal istuda, aga aeg-ajalt tekkinud naerupahvakud ja igalt poolt vastu vaatavad särasilmad andsid mulle teada, et keegi polegi veel tukkuma jäänud ja võin rahus edasi rääkida. Ohh kuidas mulle meeldivad sellised esinemised!

Kui lõpetasin, siis küsis üks naine tagareast, ega ma äkki saare volikogusse ei kandideeri ja kui ma siis seepeale häbelikult piiksatasin, et kandideerin küll, siis teatas ta vapralt, et tema valib igatahes minu! No isver, see oli lihtsalt nii armas :) Ma vist ütlesin seepeale, et oleksin tänulik küll, sest jube mark oleks kui ainult kümme häält saan :D See valimiste värk on mulle nii võõras ja natuke isegi hirmutav, nii et ma pole julgenud isegi neid visiitkaarte veel kellelegi jagada, mis mulle valimiste puhuks tehti. Ei ole minus veel seda õiget poliitikut või õigupoolest poliitiku hing ilmselt on, aga kõik see väline tilulilu ja iseenda promomine, see ei köida kohe mitte. Antagu mulle sisulist tööd ja ma olen kohe sõiduvees, aga see muu kaasnev, seda tuleb vist aastaid harjutada enne kui ära harjun.

Aga eilsest veel – seesama inimene, kes mind valida lubas, tuli enne äraminekut minu juurde ja ütles, et ta kohe peab mind kallistama, sest ma nii väga meeldin talle – no lihtsalt nii liigutav, et <3 Kui ma poleks päeval oma pisarate varu ära tarvitanud, siis oleksin ilmselt meeleliigutusest vesistama hakanud, aga no mul polnud enam midagi järel selleks päevaks.

Aga see polnud veel kõik – ma sain igasugu kingitusi ka. Siin postituse juures oleva foto autor on Karolin Kruuse. Ta kinkis mulle selle foto ja lisaks veel ühe taruvaigukuulikese, mis pärit Palsu talust, Haapsu külast. Selle kuulikese ma poetasin juba eile ilusti arstikappi ja hakkan kasutama nii nagu Karolin õpetas. Kui ta selle kaardi mulle ulatas, siis mõtlesin, et ükskõik, kuhu ma siin saarel ka ei satu, kõik kohad on nii huvitavaid inimesi täis. Karolin on nimelt elanud Palestiina põgenikelaagris ja sellest on tal terve seeria fotosid, mis praegu Okupatsioonide muuseumis väljas. Näituse nimi on „Purustatud uksed” ja see avati 7. augustil, nii et kes sinnakanti satub, minge kindlasti vaatama. Ega ta seda kõike mulle rääkida ei jõudnud, aga ma muidugi guugeldasin, et kes see huvitav tüdruk selline on.

Juuresoleval fotol on Palestiinas ühes väikeses külas endale tööd pakkuvad naised, ehk siis sellised minusugused mikroettevõtjad, kes kodukülas elades end ära püüavad elatada – väga teemakohane kingitus pärast eilset ettekannet.

Aga see polnud ka veel kõik – üks osaleja oli koogi küpsetanud ja kuna meil seda kohapeal süüa ei õnnestunud, siis sain selle koju kaasa. No oskavad inimesed ikka häid asju teha! Ma häbenen nüüd oma silmad peast, aga me sõime mehega öösel sellest juba pool ära :D Mõtlesime, et maitseme, aga no see lõppes nii nagu alati. Pilti ma seetõttu sellest teha ei saanudki, et pildistamise mõte tuli alles siis kui pool kooki juba pintslisse pistetud. Õnneks nii palju meil ikka iseloomu on, et korraldaja kingitud šokolaadikarbi kallale me ei ole veel läinud, aga kauaks sedagi.

Täna tegin lapikojas pika tööpäeva ja nagu juba traditsiooniks hakkab saama, siis hüppas siit jälle üks Rapla inimene koos oma sõbrannaga läbi :D Ega ta ei teadnudki, kus see Leisi on, aga nad tulid Hiiumaalt ja kui olid sadamast paar kilomeetrit Kuressaare poole sõitnud, siis avastasid, et ongi juba Leisi. Mul oli nii hea meel teda näha, kahju et neil nii kiire oli. Kui nad ära hakkasid minema, siis kahmas mu tuttav riiulist ühe padja ja teatas, et ostab selle ära, mispeale ma peaaegu et röögatasin, et ära jama, mul tulevad homme välisministeeriumist külalised ja niigi pole siin midagi näidata! Tegelikult ma muidugi müüsin selle talle, sest no mida ma siin vehin kui müüa ei raatsi, müügiks need asjad siin ju tehtud on, aga tulemus on täna selline, et vabamüüki jäi vaid neli patja. Samas kui mõtlema hakata, siis neli on ikka tükk maad rohkem kui üks, nii et täitsa tühi ju pole veel.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: