apr
27

2. juuli 2017 Mina jään!Maire Forsel

2. juuli 2017

Mina jään!

Istun teleka ees, vaatan laulupidu ja mõtlen Eestimaa ja selle inimeste peale. Eesti inimene ei olevat eriti õnnelik – nii näitavad uuringute tulemused. Täna on siiski teistsugune päev – see hetk, mil isamaalisus näitab oma ehedat palet ja tuhandete eestlaste näod on rõõmsad. Suur rahva pidu, kus üks rõõmus nägu nakatab teist ning rõõm ise- ja koosolemisest valgub üle terve Eestimaa. Pisarad paljudel siiski voolavad, aga need ei ole kurbusepisarad. Olen kuulnud, et rõõmupisarad, need on tegelikult enda sees hoitud kurbusest, mis paiskub välja sel hetkel kui miski meie südant liigutab. Nagu eile Vabaduse väljakul, kus toimus midagi nii imelist, et sellest polnud võimalik kuivade silmadega osa saada. Eestis toimub praegu justkui sisemine puhastus, mil ühistantsimiste ja -laulmiste kaudu saame endast välja ka kõik selle halva, mis tasapisi kogunenud. Et alustada homset argipäeva parema ja puhtama hingega.

Kui ma neid inimesi vaatan, on mul raske mõista, et nende hulgas on kindlasti ka kurjad netikommentaatorid, kes igapäevaselt meie elu mürgitavad. Või äkki ei olegi? Vist ikka on. Lihtsalt täna on nad teistsugused. Oleks minu teha, ma keelaksin ära kõik anonüümsed kommentaarid, et kui keegi tahab kellelegi halvasti öelda, siis tehku seda oma nime ja näoga, mitte nagu argpüks. Siis paljud ei julgeks ja meie igapäevane avalik ruum ei oleks selle kibestunud vähemuse nägu. Samas jääks see kibestumus ikkagi nende sisse – mürgitama neid ennast ja selle kaudu ka kogu Eestimaad. Ma olen nii palju mõelnud, kuidas küll selliseid inimesi aidata, sest ma usun, et see on võimalik. Kurjaks ja kurvaks teeb mõnikord raske elu, aga mõnikord lihtsalt vale mõtlemine – seda viimast ja tegelikult ka esimest saab muuta, aga sageli inimene ei leia lihtsalt ise seda õiget teeotsa kätte.

Probleeme on ju inimestel nii erinevaid ja me hoiame neist sageli kinni vaid sellepärast, et muidu käriseks meie elu kusagilt mujalt. Sest kui töö, mis tekitab sinus igapäevaselt negatiivseid tundeid, annab samas ka majandusliku turvalisuse või kui abikaasa, kes mõnikord ahistab, on samal ajal ka sinu ainuke turvatala, siis otsustame sageli, et las ta olla, kannatame ära. Aga niimoodi koguneb kurbust ja kibestumist inimese sisse aina rohkem. Kuidas rebida end lahti sellest näilisest turvalisusest ja minna oma teed? Liikuda kasvõi millimeeter haaval õnnelikuma elu poole.

Ma olen mõelnud, et kõige lihtsam on inspireerida inimesi, kellel on mõni kindel soov või unistus ning kes teavad, mida nad tahavad. Aga mida teha nendega, kel puudub unistus? Või nendega, kellel on reaalselt kõik hästi, aga nad ei oska seda hinnata?

Inimene on kord juba nii loodud, et kui kõik on liiga hästi, ka siis hakkab ta lõpuks ise omale probleeme välja mõtlema – ilm on talumatu, valitsus on ebapädev, see ei meeldi ja teine ei meeldi. Kui kõik on hästi, siis juhtub sageli, et seda ei suudeta väga pikalt nautida ja probleemid hakkavad tekkima iseenesest, iseenda kõrvade vahel. Ja kui kõik on halvasti, siis praetakse ennast selles halvas liiga kaua. Sest me kipume kartma järske elumuutusi. Hirm, et äkki läheb halvasti, on nagu okastraat teepeal ees. Hirm on meie kõige suurem takistaja, sest isegi kui oled mingi otsuse teinud, pääseb hirm mööda sellest lootusest ja unistamise rõõmust ja poeb ikka sinu sisse. Sellest ei pruugigi kunagi pääsu olla, aga piisab ka sellest, et mitte lasta muutuda hirmul unistustest suuremaks. Las nad balansseerivad seal – vaata lihtsalt, et unistus suuremaks jääks ja liigu edasi.

Hiljuti ütles keegi, et reis on alati huvitavam kui kohalejõudmine – selles on tõetera sees. Kõik me oleme kindlasti kogenud kui mõnus on mingi põneva sündmuse või elumuutuse ootus ja kui see oodatu siis ükskord käes on, on tunded kuidagi lahjemad kui oleks lootnud. Seepärast ongi oluline nautida hetke – elu ei alga siis kui oled suutnud saada või saavutada seda, mida tahad, elu on juba praegu. Iga samm millegi poole, iga hetk täis millegi ootust – see ongi elu.

Vaatan sel rõõmsal nädalavahetusel meie noori ja tunne on selline, et toimumas on põlvkonnavahetus – eile jätsid täiskasvanud päevase tantsuetenduse ära, aga noored ei suutnud sellega leppida ja korraldasid spontaanselt oma tantsupeo. Täna dirigeerivad 17 noort dirigenti, kellele laulupeol ülesastumine on esmakordne. Noored, rõõmsad ja optimistlikud, keda vaadates on nii mõnigi juba öelnud, et kõik ei olegi kadunud, nad on siinsamas meile tulevikku loomas. Kui saaks nüüd kuidagi nii, et me nende rõõmu ja lootusi oma vanainimesevirinaga maha ei tõmbaks. Et nad ka pärast tänast pidu saaksid silmade särades öelda: Mina jään!


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: