apr
27

2. november 2017 Juhtimisest ja superkanadestMaire Forsel

2. november 2017

Juhtimisest ja superkanadest

Mõtlen viimasel ajal palju sellele, milline peaks olema üks hea juht. Kunagi arvasin, et ainult karismaatiline juht saab olla edukas – peamiselt sellepärast, et juhil peaks olema midagi, mille poole nö alt üles vaadata, midagi, mis oleks tõsiselt köitev ja austustvääriv. Vaadates nüüd tagasi nende juhtide saatusele, keda karismaatiliseks juhiks olen pidanud, siis on nende edu tänaseks lõppenud. Hiilgeaegadel ümbritses neid palju lojaalseid jüngreid, kes vaatasid üles suure juhi poole ja olid talle toeks, täna on nad üksi jäetud. Nende juhtide langemist on olnud päris kurb kõrvalt vaadata – kes teeb end naeruväärseks, kes käitub nii kibestunult, et isegi lähimad sõbrad on hakanud eemale hoidma. Arvan mõistvat, miks nii läks – karismaatilise juhi puhul keerleb kogu edu ümber tema isiku. Tema on see, kellel on mõjuvõim ja piisavalt palju ambitsiooni. Suur ego. Selline juht võib küll pikalt püsida, aga tema meeskonnas pole sellist sünergiat, mis võiks tekkida juhul, kui juht oskaks kohelda kõiki võrdselt lugupidavalt ja väärikalt. Mäletate, kuidas Savisaar lubas uue Boroditši teha valmis vaid üheksa kuuga? See on suurepärane näide karismaatilisest juhist, kes „käseb, poob ja laseb”, aga me kõik teame, kuidas selle inimese karjäär lõppes. Karisma aitas elada ja võita, aga mitte kestma jääda.

Kuulasin täna teletoimetaja ja filmirežissööri, ettevõtja ja motivatsioonikõneleja Margaret Heffernani loenguid ja ühes neist tõi ta suurepärase näite sellest, miks ei peaks meeskonnas olema mitte ühtegi staari. Ta rääkis katsest, mis tehti kanadega, et panna neid rohkem munema – kanakarjast valiti aretamiseks parimad isendid, nn superkanad, ja kasvatati neid teistest eraldi – kuni selle katsegrupi kuuenda generatsiooni kanad olid juba nii tugevad, et nokkisid üksteist surnuks. Samas see grupp kanu, kelle hulgast need silmapaistvad isendid välja selekteeriti, elas rõõmsalt edasi ja andis aina suuremat toodangut. See katse kanadega on sümboolne näide, mis juhtub, kui valida oma meeskonda staarid – edukad, ambitsioonikad, tugevad isiksused, kellel samas puudub oskus ja tahe teha meeskonnatööd. Kui kollektiivis on mõned sellised iseteadlikud, kes käivad nö oma rada, siis meeskonnatööst asja ei saa ja lõpuks tulemused kannatavad.

Heffernani sõnul on viimastel aastakümnetel sellist superkanade meetodit rakendatud nii ettevõtetes kui riigijuhtimises – edukus ja ambitsioonikus on olnud personali valikul primaarne ja selle kõige kõrval on täiesti unustatud, kui oluline on, et töötajad end hästi tunneksid. Et inimene tahab olla õnnelik ja ainult õnnelik inimene saab oma potentsiaali ja loovust täiel määral rakendada. Heffernan tõi oma loengus näite ühest uuringust, kus katsegruppidele anti lahendada erinevaid väga keerukaid ülesandeid. Tulemused näitasid, et üks grupp oli teistest tunduvalt edukam ja see grupp eristus kõigist teistest peamiselt kolme näitaja põhjal – esiteks olid nad üksteise suhtes empaatilisemad, teiseks ei domineerinud selles grupis keegi ja kõik said võrdselt sõna sekka öelda ja kolmandaks oli selles grupis kõige rohkem naisi. Seega ei ole parimate tulemuste saavutamiseks oluline mitte 1-2 eriti kõrge IQ-ga meeskonnaliikme olemasolu, vaid hoopis muud väärtused.

Sellega seoses meenus mulle hiljutine CV Keskuse uuring, mis näitas, et kolmandik töötajaist lepiks väiksema palgaga, kui vaid juhtimiskvaliteet paraneks. Ja üks teine uuring, mille järgi eestlased on ÜRO raporti kohaselt õnnelikkuselt maailma 155 riigi hulgas 66. kohal. Ei ole just väga rõõmustav olukord.

Homme on Saaremaa valla volikogu istung ja kõigi eelduste kohaselt kinnitatakse ametisse abivallavanemad – 2 meest ja 3 naist. Olen jälginud ajakirjanduses kajastatud arvamusi ja inimeste reaktsioone abivallavanemate kandidaatide suhtes ja näinud muuhulgas ka mitmeid negatiivseid reaktsioone. Küll kritiseeritakse valdkonnale vajaliku hariduse ja pädevuse puudumist või hoopis seda, et mis mõttes jälle naine. Et miks nii palju naisi valda juhtima? Mõne käest tahaks seepeale kohe küsida, kumb siis vallajuhi ametis olulisem on, kas terane mõistus või füüsiline jõud? Ma ise arvan küll, et ikka mõistus ja kui nüüd tagasi mõelda nende omaduste peale, mida tänapäeva juhtimisstrateegid oluliseks peavad, siis erialateadmiste kõrval on ülioluline nii empaatia kui ka meeskonnatöö oskus – kõige sellega arvestades usun, et oleme õigel teel. Ja et vallavanem on noor mees ja volikogu esimees suurte juhikogemustega naine – seegi on minu arvates lausa suurepärane tandem. Nii et kui vastloodud valdade juhtimisest rääkida, siis vähemasti Saaremaa tundub küll olevat väga heades kätes :)


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: