apr
27

21. oktoobril 2017 Palgatööst loobumine annab vabaduseMaire Forsel

21. oktoobril 2017

Palgatööst loobumine annab vabaduse

Täna oli siis avapauk minu EV100 kingitusele – esinemine Mätja-Tareste seltsimajas. Mätja küla asub tegelikult minu kodust vaid mõne kilomeetri kaugusel – tegelikult lähemalgi kui ma arvasin, sest GPS juhatas mind sinna väikese ringiga, nii et otsetee tuleb veel ära õppida, aga üles ma selle koha leidsin ja ma ei oska kohe kirjeldada, mis tundeid minus tekitab, kui näen, kuidas ühes pisikeses külas on korda tehtud vana kõrtsihoone ja seal ootab sind kohv ja kook ja kogu vajaminev tehnika. Isegi mikrofon oli paika pandud, kuigi seda ma ei kasutanud, sest oma emotsionaalsuses mul meeldib ettekande ajal vabalt kätega vehkida ja ma ei hakanud mikrofoni kätte võtmisega riskima :) Kuna ma pidin täna hommikul pool kümme kohal olema, siis eksimiseks aega ei jäänud, mistõttu sõitsime mehega paar päeva tagasi korraks sealt külast läbi, et oleks ikka kindel, et seltsimaja üles leian. Nii palju korda tehtud talusid, võiks öelda isegi et uhkeid häärbereid, pikad sammaldunud kiviaiad ja... ausalt inimesed, siin Saaremaal on iga küla nagu omaette väike paradiis. Täna vedas meil ilmaga ka, nii et kui sellele külale juurde panna tänased sügisvärvid ja kollakas päikesekuma, siis saab kokku midagi nii lummavat, et paremat kohta elamiseks lihtsalt pole olemas!

Tegelikult mu ettekande mõte ongi ju innustada inimesi maale kolima ja nägema neid võimalusi, mis siin on, sest see, kas klaas on pooltühi või pooltäis, see lihtsalt on alati iga inimese kõrvade vahel, ehk siis valikute küsimus. Ma nii väga loodan, et kui oligi ehk mõni kuulaja täna enne loengut veidi pessimistlik, et siis pärast ehk oli seda pessimismi veidi vähem, sest kui ma räägin oma lapikoja näitel, et mikroettevõtlus maal on võimalik, siis see näide on sobivamast sobivam sel lihtsal põhjusel, et käsitööettevõtlus on üks raskemaid valdkondi üldse. Kui sa tahad hakata käsitööettevõtjaks, siis pead sa suutma paista välja kõigi tuhandete hobitegijate hulgast, kes teleka ees sokki kududes pensionilisa teenivad ega loe kunagi kokku oma töötunde, rääkimata sellest, et hindade sisse mingeid makse arvutada. Nii ongi see valdkond üks raskemaid, sest sa pead leidma omale võimaluse paista silma kõigi teiste sama valdkonna ettevõtjate seast, sest muidu sa läbi ei löö ja oma tooteid müüa ei suuda. Sellest, kuidas seda oma toodet leida ja oma nägu kujundada ma täna rääkisingi. Ja ausalt – kui sellise ettevõttega on võimalik väikeses Leisis ametlikult toimetada ja piisavat käivet teha, siis igasugu muu valdkonna ettevõtted peaks ju olema veelgi lihtsamad – ma mõtlen sellised, kus sa ei pea konkureerima nii paljude hobitegijtega. Ja see oma toote leidmine ei ole mingi võimatu tegevus – sellegi kohta ma tõin mitu näidet. Tuleb lihtsalt hoida meeled valla ja lahendada maailma miljonite ja miljardite probleemide seast vaid üksainus – nii nagu näiteks Tie&Apron asutaja seda on teinud. Sa näed mingit probleemi, su fantaasia hakkab tööle ja sa lahendad selle probleemi ära – päris oma toote või teenuse loomisega. Ja siis sa müüd seda kasvõi teisele poole maakera kui tahad. Ja nii lihtne see ongi :)

Enamus tänaseid osalejaid olid Leisi valla rahvas, aga oli ka Tallinnast, Muhust ja Kuressaarest ja eriti äge oli see, et Tallinnast tuli kohale üks ettevõtluse õpetaja – lihtsalt selleks, et kuulata ühe praktiku loengut ja saada osa mikroettevõtja igapäevaelust ja midagi ehk sellest ka pärast oma igapäevatöös kasutada.

Ma nägin osalejate hulgas inimest, kes oli juba oma väga ägeda toote leidnud, aga ei olnud seda Patendiametis kaitsnud – ma soovitasin tal kohe esmaspäeval see asi ette võtta. Sest minu ettevõtjanina ütleb, et tema toode on seda väärt ja sellele on võimalik saada kaitse. Kusjuures tegemist on käsitöötootega – üsna tavalisega sealjuures, aga sellele tootele on juurde mõeldud midagi, mis teeb selle ainulaadseks. Lihtsalt üks väike ainulaadne muudatus ja sul ongi olemas see oma asi, millega maailma vallutada.

Ma nägin seal vähemalt kahte perekonda, kes unistavad oma maakoju kolimisest, aga pole veel julgenud seda sammu astuda. Ma tean seda tunnet, kui ei julge. Minul läks natuke teisiti, sest kolisin saarele koos oma tööga, aga mõne aasta pärast olin ikkagi olukorras, kus vana töö oli kadumas ja pidin välja mõtlema midagi muud – siis sündiski Leisi Lapikoda. Ja kuigi see päris oma toode ei sündinud kohe, siis tuli ta siiski üsna varsti ja siin ma nüüd siis olen – mu käive sõltub sellest, kui palju ma jõuan tööd teha. Mitte sellest, kas ostetakse või ei, vaid sellest, kui palju töötan. Ideaalsemat olukorda ei saagi ju olla, sest nüüd sõltub kõik minust endast, aga see olukord ei tekkinud kohe alguses.

Ma mäletan seda õhtut, kui esitasin Rootsi firmasse lahkumisavalduse. Ma kartsin nii kohutavalt. Mäletan siiani, milline õõnes tunne mul sees oli, kui olin oma otsuse teinud ja avalduse ära saatnud. See tunne, et nüüd see igakuine stabiilne sissetulek kaob ja nüüd siis peangi ise vaatama, kuidas hakkama saan. Hirm vaesuse ees. Ja ausalt öelda ma ei olnud esimesed kuud üldse kindel, kas tegin õige otsuse – ma mõtlesin, et vist kiirustasin liialt, et äkki oleksin ikka pidanud veel poole koormusega jääma, sest ettevõte kaotas inimese, kellel on Rootsi isikukood ja kes saab esitada kõiki elektroonilisi deklaratsioone. Ma oleksin võinud seda tööd esialgu veel tegema jääda, sest neil oli mind vaja, aga ma otsustasin siiski riskida. See oli 2015. aasta lõpus, nii et nüüd saab sellest täpselt kaks aastat ja kuidagi tasapisi, kuust kuusse elades, olen ma õppinud nautima seda vabadust ja iseseisvust, mis mul on. See tunne ei tulnud kohe, alguses oli ikka hirm veel naha vahel ja mõtlesin, kas suudan ikka nii palju käivet teha, et autoliising saaks makstud ja kulud kaetud. Aga ma suutsin. Ja kuigi raha ei ole kunagi üle ja ma olen siiani väga sõltuv sellest, kui kiiresti kliendid oma tellimused välja ostavad, siis nüüdseks olen jõudnud sellesse staadiumisse, kus mul on rahu hinges. Jah, mu käed on haiged, aga ma tegelen sellega – eesmärk on viia osa käibest oma teise osaühingusse, mille kaudu käin üle Eesti ettekandeid pidamas. Sest hääl on mul veel olemas ja mõistus korras :) Ja niimoodi kahe pisikese osaühinguga opereerides ma saan hakkama. Ja ausalt, ma ei taha enam oma endist elu tagasi. Ma ei taha enam seda elu, mis naelutab mind kaheksast viieni arvutisse ja lubab mulle kellegi teise otsusega aastas vaid neli nädalat puhkust.

Paradoksaalne on see, et tegelikult ma praegu vist ei puhkagi nii palju, aga mul on vabadus minna ja tulla, millal ise tahan. Kui tahan, ei tee üldse tööd, kui tahan, lähen kuhugi koolitusele, kui tahan, siis teen pikki päevi lapikojas. Mul on oma kindel käibepiir, mille ma pean ära jõudma teha ja näiteks nüüd oktoobris on sellest veel puudu 500-600 eurot (neto) ja ma kavatsen selle veel teha. Küll ma jõuan, oktoobris on ju 31 päeva :)

Nii ma mõtlesingi täna, et äkki need inimesed, kes täna loengut kuulasid ja kellel on unistus kolida alatiseks oma maakoju, et äkki nad ükskord ikkagi julgevad. Väiksema sissetulekuga on võimalik harjuda ja see vabadus ja rahulik keskkond keset rohelust ja kiviaedu – see on elu! Päris elu! Ja siis ei pea enam kunagi tajuma seda stressi, mis tekib pühapäeva õhtul, kui oma maakodust linna poole sõidad.

Postituse juures olev pilt on tehtud täna kui rahvas veel kogunes.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: