apr
27

25. august 2017 Peace!Maire Forsel

25. august 2017

Peace!

Üldiselt on elu ju päris ilus :) Isegi siis kui ikka ja jälle leidub neid, kes ei suuda minu kirjutatud teksti mõista. Kui mina kirjutan sellest, et ohud on maailmas muutunud, siis loeb mõni sellest välja, nagu ma väidaksin, et ohtu ei ole. Kui mina püüan öelda, et vihaga ei saa Euroopa hetke suurimat probleemi, terrorismi, kaotada, siis mõni arvab, et ma pooldan praegust pagulaspoliitikat. Kui mina kirjutan, et sisserändekvoot ei ole pagulaste kvoot, siis mõni arvab ikka, et ma räägin pagulastest. Kui ma kirjutan, et Transferwise'i välismaalasest tippspetsialist ei ole terrorist, siis mõni arvab ikka, et on küll. Kui ma propageerin tasakaalukust ja arukust ja püüan selgitada, et viha on väga halb emotsioon, kuna takistab mõistlike lahenduste leidmist, siis vihastab mõni vihane veelgi rohkem.

Ma ei hakanud eile enam ühelegi kommentaarile vastama, sest mu oma FB-seinal käis nii tuline arutelu, et see segas tõsiselt töö tegemist. Ütlen ka kohe ära, et kui keegi veel tahab pagulaste teemal oma arvamust avaldada, siis palun minge kommenteerige sealsamas lõimes minu isiklikul seinal, mitte siin selle postituse all. Ma lihtsalt puht füüsiliselt ei jõua kahte eraldi lõime nii tulisel teemal hallata ja kuna seal on juba pikk ja põhjalik debatt olemas, siis on mõistlik see kõigepealt läbi lugeda ja kui siis veel on tunne, et tahaks midagi öelda, siis saab seda seal teha (Maire Forseli ajajoonel, kui keegi ehk ei tea, mis mu nimi on :) )

Aga ma sain eile ühe väga olulise õppetunni. Õigupoolest olen paar korda sarnast situatsiooni ka varem kogenud – nimelt seda, kui oluline on jaksata selgitada oma seisukohti, sest isegi kui on tegemist väga raske teemaga ja esmapilgul tundub, et kaks poolt ei mõista teineteist mitte kuidagi, siis pika debati tulemusena võib ikkagi jõuda samasse punkti välja. Eile mul just nii juhtus ühe Hispaanias elava eestlasega, keda olen viimasel ajal hakanud tõsiseks rassistiks pidama, nii et eile kui temaga vaidlema hakkasin, siis esimese hetkega lõi lootusetuse tunne mul silme eest mustaks, nii et ma kahes kommentaaris lausa vandusin – väga harvaesinev reaktsioon minu puhul. Aga hilisõhtuks lõppes meie vaidlus nii, et tema pani oma kommentaaride juurde nutumärke ja mina oleksin tahtnud teda kallistada. Me jõudsime nimelt sama tõdemuseni välja – olukord on kohutav ja kuna maailm on avatud, siis poleks suudetud terroriakte ära hoida isegi siis kui kõik piirid oleks ammu kinni pandud. Palun ärge minge nüüd närvi, ma kohe selgitan.

Me kirume täna Euroopa pagulaspoliitikat, sest arvame, et pagulaste massiline vastuvõtmine on ainus põhjus, mis Euroopa linnades terroriakte võimaldab. Ehk siis lühidalt – kui meie riikides ühtegi pagulast ei oleks, siis poleks ka kedagi, kes meile halba saaks teha. Aga mõtleme siit nüüd edasi või õigupoolest tagasi – millest sai alguse rahvaste massiline ränne tegelikult? See sai alguse ressursipuudusest ja seda, et maailmas hakkavad tekkima piirkonnad, kus napib vett ja toitu, on teadlased ennustanud juba väga palju aastaid. Kui kusagil napib ressurssi, siis tekitab see sõdu ja paneb rahvamassid liikuma, sest ellujäämisinstinkt hakkab tööle. Kujutagem nüüd ette olukorda, et Euroopa oleks näinud tänast olukorda ette ja käivitanud ka ise juba aastaid tagasi oma ellujäämisinstinkti – sulgenud kõik piirid. Kui kaalul on oma laste elu, siis päästad ju esimesena nemad ja teed võõraste hädaliste ees südame kõvaks. Nii, piirid on kinni ja kuidas käib elu siis edasi? Kahjuks on nii, et füüsilise piiri sulgemine üksi ei aita ja sulgeda tuleb ka virtuaalne piir. Kuni meil on toimiv internet, seni saab iga kurikael leida ükskõik millisel Euroopa maal omale need õiged inimesed, keda ajupesta kuni selleni välja, et inimene läheb ja tapab rahulikul linnatänaval täiesti süütuid inimesi. On väga lihtne mõjutada ja moondada monstrumiks täiesti tavaline sakslane, rootslane, prantslane... Juba täna on meie põlisrahvaste hulgas neid, kes sellele teele on läinud ja selge on see, et kui oma inimesi enam Euroopa maadesse sisse ei lastaks, siis leitaks need inimesed kohalike elanike hulgast. Et ühel tavalisel varem karistamata ja täiesti korralikust perest inimesel on võimalik terroristiks hakata, seda oleme Norra näitel ju juba kogenud – Breivik tappis kümneid süütuid inimesi olles ise põline norrakas.

Seega, kui piirid oleks õigel ajal kinni pandud, siis oleks pidanud samaaegselt kinni panema ka globaalse interneti. Sest see, et kliima muutub, on fakt. See, et kliimamuutused panevad aina enam inimesi rändama, on ka fakt. Ja see, et ressursinappus tekitab sõdu, on ka fakt (Vt näiteks mõnda Tarmo Soomere kirjutist kliimamuutuste tagajärgedest). Reaalsus on ka see, et sõda liigub üha enam virtuaalsesse maailma.

Niisiis oleks tulnud kinni keerata ka internet, mis tähendab meie jaoks seda, et väga paljud meist ei saaks enam kunagi oma välismaal elavate lähedastega suhelda muul viisil kui tavaposti teel. See tähendaks seda, et me ei näeks oma lapsi ja lapselapsi Skype'i vahendusel ja lapsed ei saaks meile WhatsApp'i igal hetkel oma elust teada anda, kirjutada ja fotosid jagada. See tähendaks ka seda, et paljud ettevõtjad peaksid oma äri kokku pakkima, sest ka see käib tänapäeval suures osas virtuaalselt ja üle piiride. Ja veel palju muud, millest me peaksime loobuma. Kas see oleks olnud lahendus? Vaevalt küll.

Just sellise ühise tõdemuseni me eile õhtuks selle Hispaanias elava eestlasega jõudsimegi. Et kõik on omavahel seoses. Ja et see kõik on üsna otseselt meie endi, tarbimisühiskonnas elavate inimeste aastatepikkuse tegevuse tulemus. Aga maailma arengut ei saa peatada ja kui ühel hetkel aru saadi, millised tulemused on arutul tootmisel ja tarbimisel meie Maa kliimale, oli juba hilja. Nüüd on sellel kõigel valusad tagajärjed, millega alles õpime toime tulema. Inimene õpib ikka kõige paremini siis kui õnnetusi omal nahal kogeb. Ja et me tavainimestena ei näe, mida julgeolekuteenistused teevad, tõepoolest ei tähenda, et nad midagi ei tee. Me ei taha ju ometi, et iga päev antaks leheveergudel aru, mida täpselt on plaanis terroristide likvideerimiseks ette võtta – kes sellist infot võimudelt ootab, ei oska ilmselt nii kaugele mõelda, et ka terroristid loevad lehti. Mida ütled meedias rahvale, seda ütled ka terroristile – mõelge siis, mida üldse neist asjust rääkida saab. Avalikult vaid üldist ja ülivähe.

Nii et elu on praegu keeruline, aga ega ta sellepärast elamata jää ja nautigem seda kuniks antakse. Peace!

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: