apr
27

25. oktoober 2017 Esoteerikalõksu kukkuda on lihtneMaire Forsel

25. oktoober 2017

Esoteerikalõksu kukkuda on lihtne

Ma räägin teile täna õnnest. Või õigemini sellest, mis võib juhtuda kui inimene on oma õnne otsinguil ja sellel teel ennast ära kaotab. Sageli algab see nii, et inimene on oma elus läbi elanud mingi õnnetuse – lahkumineku, töökaotuse, lähedase surma. Või on ta elu lihtsalt natuke igav ja üksildane ja tal on suur vajadus leida see päris oma tee ja ennast teostada. Mingil kummalisel põhjusel ei tea ma eriti palju selliseid inimesi, kes sellises olukorras elus kannapöörde teeksid ja näiteks ülikooli uut eriala läheksid õppima, aga tean hulganisti neid, kes sukelduvad alternatiivmeditsiini ja sellega seonduvasse esoteerikamaailma. See on ka arusaadav, sest enamasti pakutakse seal lihtsaid lahendusi. Kui sa oled emotsionaalselt murtud ja tunned end halvasti, siis sealt leiad sa tuge. Sa lähed korra vabastavasse hingamisse ja sul hakkab kergem. Sa lähed Reiki seansile ja sul on pärast tunne nagu suur koorem oleks õlgadelt võetud. Sa osaled paastulaagris, kus sinuga tegelevad holistilised terapeudid ja nad kõik on nii armastavad ja hoolivad ja tahavad sind nii siiralt aidata, et sa lähed sinna jälle ja jälle.

Pealtnäha pole selles alternatiivmaailmas ju midagi halba – kui inimene sealt tuge ja abi saab, siis jumal temaga, käigu oma terviseks. Sest just tervis ongi see, mis tal turgutust vajab – nii vaimne kui füüsiline. Aga mis saab siis kui see inimene seal hoopis oma tervise kaotab?

Et mitte kohe hakata teistest rääkima, ma räägin iseendast. Olen sellest ka varem kirjutanud, aga et mu praegunegi jutt oleks rohkem tõsiseltvõetav, ma räägin sellest uuesti. Aasta oli 2003 ja mu elukaaslane jättis mu maha. See juhtus väga äkki ja täiesti ootamatult. Sageli öeldakse, et ju siis ikka enne juba suhe ei klappinud ja midagi juba pragunes, aga ausalt, inimesed, meil oli kõik kõige paremas korras. Lausa nii korras, et kui ühel õhtul mu elukaaslane mu oma töötuppa kutsus, sest tahtis midagi olulist rääkida, ei osanud ma eladeski kahtlustada, et sellest õhtust saab minu elus üks suuremaid murdumise hetki. Ei, tal ei olnud armukest – seetõttu on meie lugu väga ebatraditsiooniline. Lugu oli hoopis nii, et ta oli hakanud tundma, et on ühte oma kolleegi armumas. Nii ta mulle ütleski – et on vist armunud. Ja kuna ta oli nii aus inimene, siis arvas ta, et peaks kohe välja kolima. Ta ei teadnud, kas see tüdruk teda üldse tahabki ja etteruttavalt olgu öeldud, et sellest suhtest tõesti asja ei saanudki ja armumine oli paari-kolme kuu pärast otsas. Aga sel hetkel ta tundis, et peab oma tunnet järgima ja päevapealt minu juurest lahkuma.

Mäletan, et vajusin seda kuuldes mööda seina põrandale istuli – aeglaselt ja õudusega pilgus. Ma ei suutnud aru saada, kas see, mida ma just olin kuulnud, oli päriselt või unes, sest päriselt ei saanud ju ometi midagi sellist juhtuda. Me olime ju nii suured sõbrad, meil oli nii palju tulevikuplaane. Me olime koos ostnud ühe vana maja, mida plaanisime renoveerima hakata. Meil oli isegi juba sama perekonnanimi, sest olime mõelnud kunagi ka lapsi saada. Või vähemalt mina olin. Ja nüüd äkki ühel pimedal talvisel õhtul ma saan teada, et seda kõike ei tule ja enamgi veel – ma pean edaspidi ise vaatama, kuidas oma eluga toime tulla, sest nüüd olen üksi. See kõik oli kirjeldamatult õudne ja olin esimesed kaks nädalat täiesti töö- ja teovõimetu – sõna otseses mõttes. Kolleegid käisid keset tööpäeva mulle apteegist rahusteid toomas, aga ega ma tööd teha ei suutnud. Nüüd tagantjärele tean, et olin esimestel nädalatel alles šokifaasis ja sellises seisus inimene ei suudagi eriti teovõimeline olla. Hiljem TTA-s hingehoidu õppides ma sain teada, et mahajäetud inimene võib vajada veelgi suuremat tuge kui see, kes partneri surma läbi kaotab – sel lihtsal põhjusel, et surm on lõplik ja sellega on lihtsam leppida, aga kui oled maha jäetud, siis tead, et see inimene on kusagil olemas ja olukorraga kohanemine võib olla palju raskem.

Mul õnnestus oma elukaaslast paluda, et ta kohe järgmisel päeval välja ei koliks ja kui ma õigesti mäletan, siis nädal-paar pidas ta veel minu kõrval vastu. Taludes lohutamatult nutva naise kõrval magamata öid ja pikki vestlusi teemal, kuidas selline asi ometi juhtuda sai. Ja siis ta läks.

Ma meenutan seda lugu sellepärast, et luua pilt inimesest, kes on nii lootusetult murtud, et on tänulik iga väljasirutatud abikäe eest. Mind ennast aitas esimesest šokist toibuda majaehitus. Kuna pangalaen ja ostetud maja jäid mulle, siis tuli hakata kiirelt tegutsema – panin müüki oma ridaelamu korteri ja leidsin ehitusfirma, kes oli nõus kohe kui korter müüdud, minu maja renoveerima – kogu see karussell majaehituse ümber võttis täpselt kaks kuud ja üks nädal. Aga kui siis oma uues majas maandusin, siis avastasin ehmatusega, et nüüd ongi nii – olen ihuüksi. See oli väga õudne tunne. See üksindustunne viis mind pimedate maailma, sest hakkasin vabatahtlikuna neile raamatuid linti lugema, aga sedakaudu sattusin ka maailma, kus vabastav hingamine, reiki, paastulaagrid ja muu säärane olid igapäevaelu osa. Jah, mul on Reiki diplom isegi kusagil kapipõhjas ära raamitud ja tundsin kunagi suurt uhkust ja rõõmu sellest kui vabastava hingamise „isa” Leonard Orr mulle pärast üht järjekordset kursust tunnustavalt ütles, et minust on saamas meister. Oi kui õnnelik ma selle üle olin! Ma käisin isegi Egiptuses vabastava hingamise õpetajate koolitusel. Ühesõnaga – ma olin selles maailmas ikka väga sügavalt sees. See oli minu eneseteostus ja sellega seoses olid mul ka oma ettevõtlusplaanid – ma tahtsin oma Rapla maja kõrvalhoonesse teha teraapiatoa, kus hakata inimesi aitama. Kolm korda võite arvata, kas ma punastasin praegu selle mõtte peale? Jah, mul on sügavalt piinlik sellele kõigele tagasi mõeldes. Ja et asi veel piinlikum oleks, ma räägin teile ühe loo, kui kaugele võib selline inimene, kes ma tol ajal olin, oma eksiteel minna.

Oli ilus päikeseline õhtu ja toimetasin pärast tööd oma Rapla aias, mõtetes õnnelik ja tulevikuplaanidest peaaegu et eufooriline. Kui hakkasin tuppa minema, siis märkasin, et minu auto iluvõre peal istuvad kaks lindu – kaelakuti nagu armunud. Ma seisin trepil ja vaatasin neid heldinud pilgul, mõeldes, et see on kindlasti mingi armastuse märk – mingi sõnum mulle Loojalt, kes tahab mulle öelda, et kõik ilus on veel ees ja sa ei jää selles elus üksi. Mingi hetke ma seal sellises õndsas olekus seisin, kui siis äkki käis peast läbi mõte, et miks need linnud ei liiguta? Miks nad samas asendis nii kaua istuvad? Läksin lähemale ja ilmselt juba taipate, mis vaatepilt seal tegelikult avanes – ma olin töölt koju sõites need kaks lindu vastu auto esiotsa surnuks sõitnud. Minu õnnis olek ja usk sellesse, et olen saanud mingi sõnumi armastusest kukkus kolinal kokku. Ma sain aru, et olen hulluks minemas. Et olen selles huuga-puuga maailmas nii sügavalt sees, et mu teadvus laseb mul juba uskuda taevas teab mida.

Ma räägin seda kõike sellepärast, et meie ümber on täna palju selliseid inimesi, sest pakkumine on suur ja nõudlust alati jagub. Üks minu tuttav hakkas kord FB-s väga kummaliselt käituma, kuulutades end meediumiks ja propageerides erinevaid alternatiivseid ravimeetodeid. Ma nägin tema õndsat olekut, mis sageli väljendus selles, et postitused muutusid ülevoolavalt emotsionaalseteks ja tiba veidrateks, lisaks pani ta igale postitusele hunnikute viisi lõbusaid emotikone. Kui selline käitumine oli juba mõnda aega kestnud, siis sain teada, et ta on psühhiaatriahaiglas ravil.

Ja nüüd ma näen juba järgmist inimest, kes üsna hiljuti on sellesama alternatiivse maailma avastanud ja käitub FB-s täpselt samuti ja ma näen, et temaga pole kõik päris korras. Me ei tea, mis meie teadvusega toimub kui laseme igasugustel isehakanud ja teadusel mittepõhinevatel „abistajatel” enda kallal toimetada, aga omadest kogemustest võin öelda, et sellega tuleb olla väga ettevaatlik. Ma ei arva kaugeltki, et teadusel ja tavameditsiinil on kõigile meie küsimustele vastused ja kõigile hinge- ja ihuhädadele ravi, aga usaldades neid, kes meditsiini üldse õppinudki ei ole ja pakuvad välja lihtsaid lahendusi, me võime sattuda olukorda, kus vajame veelgi rohkem abi kui enne.

Kui sa näed, et sinu lähedasega midagi sarnast toimub, siis palun püüa teda aidata, sest need inimesed ei saa ise aru, et juba abi vajavad. Mina küll ei saanud. Aga neil inimestel on lapsed, kelle eest nad peavad vastutama ja kui katus juba ära sõidab, siis on asjalood väga pahasti. Me kõik väärime õnne, mõnikord lihtsalt otsime seda sealt, kust võib-olla ei peaks. Alternatiivsed teraapiad on tugevatele, nõrgemad kipuvad kahjuks neile alla jääma.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: