apr
27

28. september 2017 Valimised kui tujurikkujaMaire Forsel

28. september 2017

Valimised kui tujurikkuja

Ma olen avastanud enda jaoks uue tujurikkuja – valimised. Pole ma ju kunagi enne kandideerinud, nii et pole varem omal nahal tunda saanud, kuidas ainuüksi fakt, et oled kusagil kandideerijate nimekirjas, muudab inimeste suhtumist ja sõna otseses mõttes takistab igapäevaelu. Igapäevane takistus seisneb selles, et ükskõik, mida ütled, kirjutad või teed, siis kogu aeg pead mõtlema, et mida nad nüüd arvavad? Sest kõike, mida teed, võidakse tõlgendada valimisreklaamina. Ja see on jube häiriv.

Kui ütlen kellelegi, et olen viimasel ajal väga hõivatud, siis öeldakse vastu, et õige jah, sa ju kandideerid – aga mul pole praegu valimistega seoses mitte ühtegi üritust tulemas. Kui ütlen, et mul on peaaegu iga päev üks esinemine, siis öeldakse vastu, et õige küll, kampaania aeg ju. Tegelikkus on aga see, et esinen pealinnas, haapsallastele, pärnakatele, muhulastele ja vaid üks esinemine, mis praegu enne valimisi on kokku lepitud, on saarlastele. See saarlastele esinemine oleks toimunud ka ilma igasuguste valimisteta, sest praegu on ka meie saarel ettevõtlusnädal ja ma ei tea mitte ühtegi teist saarlast, kes käiks kahetunnise ettevõtlusteemalise loenguga üle Eesti esinemas – seega on ju väga normaalne, et ettevõtluseriala õppurid mind esinema kutsuvad. Et see toimub järgmisel nädalal ja et valimised tõesti on siis juba käes, mis vahet seal on? Mind väga häirib, et ka minu ettekannete taga ei nähta muud kui reklaami, kui ma ometi valimistest üldse ei räägi ja ei kavatse isegi poole sõnaga mainida, et olen kandidaatide nimekirjas. Ma leian, et see poleks eetiline, eriti koolis esinedes. Kui keegi küsima peaks, siis valetama muidugi ei hakka, aga ettekande teema on loomeettevõtluse võimalikkusest maal ja väikeettevõtjaid puudutavad autoriõigused.

See ettekanne on osutunud väga populaarseks ja näen tõesti, et see võib paljusid aidata, seepärast olen otsustanud, et olgu see minu kingitus EV100 puhul saarlastele ja muhulastele. Mandril olen siiski sunnitud raha eest käima, sest sõit on kallis ja aega läheb rohkem, aga selle olen otsustanud, et kui üle mere pole sõita vaja, siis siin saarel esinen kõigile, kes tahavad – ainuke tingimus, et osalejaid oleks vähemalt kümme. Ühe külaseltsiga ongi esinemise aeg juba kokku lepitud ja kujutage ette, et see on peale valimisi! Ei ole nii, enne valimisi teen kodusaarel tasuta ja siis pärast hakkan raha võtma. Selle esinemise eesmärk on hoopis muus – ma tahan näidata inimestele võimalusi, süstida neisse optimismi ja tõestada, et vahet pole kui töökohti keegi ei paku, ka ise ja üksi on võimalik hakkama saada. See on minu jaoks lihtsalt nii oluline, et inimesed seda mõistaksid ega langeks käed rüpes masendusse. Sest sellest, kui optimistlikud ja hakkajad on meie inimesed, sõltub see, kas maaelu üldse kestma jääb. Ja ma tahan, et jääks.

Täna tuli siis pauk veel ühest kohast – kohalik leht, kes muidu alati minu arvamuslugusid ootab ja mitmel korral on palunud luba minu FB-kirjutisi avaldada, vastas mulle täna, et enne valimisi avaldavad ainult raha eest. Kui muidu makstakse mulle enamuse arvamuslugude eest, siis nüüd peaksin peale maksma, kui kirjutada tahan. Terve suve muudkui küsiti, et ega mul midagi avaldada pole, suvel ju lehtedes vaikne aeg ja nüüd, kui ise loo tahan kirjutada, siis sobib küll, aga pean selle eest maksma. Suht nadi tunne on. Saan ju aru küll, et kui nüüd enne valimisi mul mõni lugu ilmub, siis aitab see mind nö pildil hoida, aga ikkagi – mina olen oma lugusid alati lahkesti andnud ja väga paljusid tasuta, vaatamata sellele, et nemad on ju need lehed maha müünud. Ja vot nüüd ei sobi mu lugusid vastu võtta, kui ma ei maksa. Ma olen solvunud, sest tahtsin kirjutada ühe loo, kus tooksin välja need maksumuudatused, mida mikroettevõtjad uuest aastast arvestama peaksid, et aasta lõpus ei tekiks liigset segadust. Ilmselt see mul muidugi kirjutamata ei jää ja võib-olla riputan selle Facebooki välja, sest statistikanumbrid näitavad, et seal on lugejaid rohkem kui kahel maakonnalehel kokku, nii et saavadki siis rohkemad sellest kirjutisest osa.

Aga jah, ma olen siiski kõigest inimene, kõigi oma keeruliste tunnetega. Ja ma ei häbene öelda, kui olen solvunud või pettunud, sest ka sellised tunded kuuluvad inimeseks olemise juurde.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: