apr
27

29. september 2017 Mõtlev inimene tahab valida sisu järgiMaire Forsel

29. september 2017

Mõtlev inimene tahab valida sisu järgi

Siit tuleb nüüd veel üks jätkulugu viimatisele kirgi kütnud teemale ja see on hoopis teisest, aga väga olulisest vaatenurgast. Alustan sellest, et olen oma üsna pika elu jooksul täheldanud, et inimesi on laias laastus kahte tüüpi – need, kes näevad igal pool omakasu ja need, kes mõtlevad laiemalt ja oma kasudele mõtlemise asemel seavad esikohale oma maa ja rahva. Jah, ärge nüüd muiake, selliseid fossiile on Eestis täitsa olemas :)

Kui nüüd vaadata rahva suhtumist poliitikutesse ja päevakohasemalt ka volikogudesse kandideerijatesse, siis siingi on seesama kasukategooria, mis rahva kahte lehte lööb. Ja kahetsusväärselt on nii, et need, kes suudavad mõelda vaid omakasu kategooriates, ei suuda teise inimese käitumises iialgi näha riigimehelikkust. Ta lihtsalt ei usu, et see on võimalik, sest ta ise ei viitsiks iial oma maa ja rahva pärast nii palju rabelda, veeta unetuid öid erinevatele lahendustele mõeldes, vaielda Facebookis teistega poliitikateemadel, kirjutada arvamuslugusid poliitikast, majandusest ja kõigest muust, mis Eesti heaolu mõjutab. Ta lihtsalt ei viitsi. Ja sellised inimesed vaatavad väga sageli viltu neile, kes neist asjust pidevalt kirjutavad, millegi eest võitlevad ja midagi saavutada püüavad. Vaatavad viltu, sest nad ei tea midagi sellest, mis tunne on kellegi teise pärast nahast välja pugeda, kellegi teise pärast palju vaeva näha ja kogu hingest kedagi aidata tahta. Nad ei usu, et see, kes oma rahva tuleviku pärast muretseb, ei sea omakasu esimesele kohale. Nad ei usu, et sellised omakasupüüdmatud inimesed üldse olemas on.

Kahjuks on juhtunud nii, et tänaseks on Eestis neid inimesi, kes poliitikute tegemistes vaid omakasu näevad, liiga palju ja nende hääl on muutunud domineerivaks. Ühelt poolt ma saan neist aru, sest olgem ausad, poliitikud on aastate jooksul ikka kõvasti selle nimel vaeva näinud, et neisse halvasti suhtuma hakataks. Nad on rahva usaldamatuse ise välja teeninud. Aga! Miks me suhtume samamoodi kõigisse, ilma igasuguste eranditeta? Miks me suhtume nii ka neisse, kes pole kunagi varem poliitikas olnud ja alles kandideerivad sinna? Ja siin me jõuamegi jälle omakasuni ja siinjuures on mul kõigile üks soovitus – vaata enda sisse ja mõtle, miks sa ei usu inimesest enam head kui ta poliitikasse läheb? Miks sa arvad, et eetilised inimesed enam sinna kunagi ei lähegi, nii et kui keegi kandideerib, siis muutub ta kohe ebaeetiliseks? Kas sa ise ka muutuksid? Õige jah, sa ise ju ei kandideerigi, sest sa ei viitsi nii palju oma maa ja rahva nimel pingutada.

Ja nüüd ajakirjandusest. Kuna valdavaks on saanud kasukategooriates mõtlemine, siis on ka ajakirjandus sellest võimalusest kinni haaranud ja seadnud sisu asemel esikohale ostu-müügitehingud. Tahad oma ideid tutvustada, siis maksa! Ma vist ei liialda, kui ütlen, et sellist ajalehetoimetust Eestis täna enam pole, kus kollektiiv otsustaks, et oleme kõik ühiselt Eesti huvide eest väljas ja anname kõigile kandideerijatele, kes tahavad, võrdselt sõna. Anname neile võimaluse oma lehe kaudu rahvaga rääkida ilma raha nõudmata, nii nagu tavaliselt arvamuslugusid vastu võetakse. Sest valimistel on tähtis, et rahvas valiks sisu järgi, mitte selle järgi, millist nänni keegi tänaval jagab. Me kõik ju tahame, et volikogudesse pääseksid parimatest parimad. Ja me ei kahtlusta neid omakasus, vaid suhtume neisse kui inimestesse, kes on valmis kõigi meie parema tuleviku nimel oma aega panustama. Me eeldame, et nad on eetilised ja ei sildista neid kui nad pole negatiivseid silte oma tegudega ära teeninud. Kui kandideerijate lood lehte ei mahu, las olla siis kasvõi veebis üks eraldi rubriik, kus kõik saavad oma mõtteid tutvustada. Mida rohkem on lugemismaterjali, seda rohkem on klikke ja sotsiaalmeedias jagamisi ja rahalise kasu asemel saab leht tavapärasemast rohkem tähelepanu – kui tõesti see kasu nüüd nii tähtis on. Aga seda ei juhtu, sest ajalehetoimetuse asi ei ole tõsta esikohale riigimehelikkust, tema asi on omanikule kasumit teenida.

Mulle on öeldud, et see on tavapärane praktika, et see on nii olnud juba ajast, mil Eesti vabaks sai. Tuletagem meelde, et 90-ndatel olidki meil siin hundiseadused – riik oli lihtsalt nii noor ja esmakordselt turumajandusse valla pääsenud ajalehtedest said kasumit taotlevad ettevõtted. Täitsa loomulik, et raha küsiti igalt poolt, kust ainult küsida andis. Ja mäletagem ka seda, et tol ajal ei olnud me kunagi näinud poliitikut, kes on aus, sest nõukogude parteilased olid teatavasti veidi teistsugune rahvas. Nüüd on teised ajad ja meie asi on seista parema ja eetilisema Eesti eest. Peaksime rohkem mõtlema oma riigi peale ja selle peale, et meil on etteotsa vaja inimesi, kes suudavad teha sisulist tööd. Kui me taolist omakasule toetuvat suhtumist jätkame, siis ei ole meil mõtet loota, et volikogudesse pääsevad eetilised ja riigimeheliku suhtumisega inimesed. Nad ei julgegi sinna enam kandideerida ja need, kes julgevad, need sildistatakse kohe esimestel nädalatel, nii et järgmine kord nad enam ei ürita. Väga vähesed suudavad veel pärast sellist marginaliseerimist sellesama rahva eest seista, kes talle silte kleebib.

Nii et, head inimesed, kui te ei taha, et teid juhiksid mingid kasuahned tüübid või rahajõmmid, siis tuleb muuta suhtumist. Ja ajalehetoimetused peavad mõtlema sellele, et Eesti riigile on hädavajalik, et poliitikud saaksid oma mõtteid avaldada. Ma tean, et poliitikud kirjutavad mõnikord igasugust jama, aga las kirjutavad. Las valija ise otsustab, kelles on sisu ja kelles mitte. Me peame aru saama, et mõtlev inimene tahab teha valikuid poliitikute sisu järgi, mitte selle järgi, mitu võipakki või pannkooki keegi tasuta saanud on. Sest me ei taha ju ometi selliseid volikogusid, kus istuvad need, kes ainult omakasu kategooriates mõelda oskavad.

PS. Head sõbrad, kes te mind ikka toetanud olete – ärge võtke siin loos olevat pöördumist enda pihta suunatuks. Ma tean, et siin on tohutult palju fantastilisi inimesi, kes mõtlevad minuga ühtemoodi. See lugu on mõeldud neile, kes ei usu, et omakasupüüdmatu poliitika on võimalik.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: