apr
27

31. august 2017 Poliitiku sildistamisestMaire Forsel

31. august 2017

Poliitiku sildistamisest

Tunnistan ausalt, et mul on eile õhtust saadik veidi paha tuju. Või õigem oleks vist öelda, et veidi rõõmutu olek. Põhjust tean ka ja olen täna terve päeva püüdnud seda enda jaoks sõnastada. Nagu kindlasti olete märganud, on käes aktiivse valimiskampaania tegemise aeg. Ma olen seda juba ette natuke peljanud ja nüüd näen, et ma tunnen end kollases särgis linnatänaval kõndides nagu võõrkeha. Ma oleks nagu vales kohas ja seda mitte mentaalselt, vaid puht füüsiliselt. Ma saan väga hästi aru, et erakonnad peavad olema nähtaval ja seepärast on vaja selliseid avalikke esinemisi ja üritusi, aga see kõik on mulle nii võõras. Tegelikult ma tunnen, et selline endale reklaami tegemine, see pole mulle lihtsalt omane, ma pole sellega harjunud. Ühelt poolt on oluline igal kandidaadil näidata, et ta üldse kandideerib, sest nimekirjad on pikad ja nii võib mõni nimi lihtsalt märkamata jääda. Teisalt aga tunnen, et minu valija ei ole see, kellele ma tänaval visiitkaardi pihku pistan, lootuses, et ehk ta siis annab mulle oma hääle. Ma tunnen, et ükski selline juhuslik inimene ei ole minu valija ja ma ei tahakski, et oleks. Sest olen näinud ka seda, kuidas keegi mõnikord poliitiku peale pahandab kui viimane ei tee nii nagu valija temalt ootab. Kui ma saan juhuslike inimeste hääli, kes mind üldse ei teagi, siis ei tea ju ka mina, mis on nende ootused ja nii on pettumused kiired tulema.

Seepärast mõtlengi, et ma olen ju üsna palju meedias sõna võtnud ja seepärast peaksid paljud teadma, milline ma olen. Mida mõtlen ja mille eest olen võidelnud. Ja seda ka, kas olen aus ja siiras või hoopis silmakirjalik. Ja eriti hästi peaks aru saada olema, kas olen omakasupüüdlik või omakasupüüdmatu. Sest ma olen nii palju endast kirjutanud. Ja maksuteemadel ja maaeluteemadel ja mis ma sellest kõigest arvan. Ka peaks mind tundvad inimesed teadma, et olen julge ega pelga võidelda oma veendumuste nimel. Kui siis lisaks minu nime guugeldada ja Vikipeediast järele vaadata, mida ma elu jooksul teinud olen, milline haridus mul on ja kus olen vabatahtlikuna kaasa löönud, siis peaks ju kaduma igasugune kahtlus, et minust võiks saada üks järjekordne omakasupüüdlik poliitik. Sest kui inimene 54 eluaasta jooksul pole kordagi mingi omakasupüüdliku teoga vahele jäänud, ju ta siis pole neid teinudki ja vaevalt, et ta nüüd äkki kohe muutuma hakkab.

Me tahame, et poliitikud oleksid ausad ja püüaksid mitte üksnes iseenda, vaid meie kõigi elu paremaks luua. Me tahame, et poliitikasse läheks uusi inimesi, sest nii paljud vanad on meie arvates oma margi juba täis teinud. Aga kui need uued ennast ilmutavad, siis juba enne kui nad üldse on mingeid hääli saanud ja kuhugi jõudnud, hakkame me neid sildistama. Piisab sellest, et kandideerid ühe erakonna nimekirjas kui juba ongi silt küljes.

Ma olen paaril viimasel aastal kirjutanud üsna sagedasti arvamuslugusid, aga mitte kunagi varem pole keegi mulle öelnud, et õige jah, sa ei saa ju praegu kõigest kirjutada, sa ju kandideerid. Mulle on mõnikord ette heidetud, et miks ma aina kirjutan, mingu ma parem ise poliitikasse ja tehku seal midagi reaalselt ära. Ja ma olen ise ka tundnud, et kirjutamisest enam üksi ei piisa, et võiks tõesti nüüd lõpuks ise ka käised üles käärida ja kandideerida, aga kui ma nüüd sellel karussellil olen, siis saan aeg-ajalt täiesti ebakohaseid vihjeid. Lausa solvavaid. Ilma, et ma üldse oleksin poliitikas saanud midagi ära teha, sest mind pole ju veel kuhugi valitudki. Ja nii me peletamegi poliitikast eemale kõik sotsiaalselt tundliku närviga inimesed ja teeme ruumi nendele, kellel empaatiat napib. Teemegi ruumi kasuahnetele, et siis pärast uhkelt öelda, et mida ma ütlesin, nad KÕIK on seal ühesugused!

Ma rääkisin eile ühe teise kandidaadiga, kes satub Leisi üsna harva, aga kellel on siin palju lapsepõlvemälestusi ja vanu tuttavaid. Kuulasin tema ja ühe kohaliku inimese meenutusi, põnevil nagu väike laps, kes sünnipäevalauas suurte inimeste juttu pealt kuulab. Nii huvitav oli saada teada, kes siin Leisis on elanud ja mida teinud. Jutt läks ka ühele eakale prouale, kelle tervis pole kõige parem, nii et see teine kandidaat ütles, et peaks talle helistama... siis hetkeks vakatas ja järgmisena tõdes, et ma ei saa ju talle praegu helistada, äkki ta arvab, et tahan tema häält saada. Mõelge kui kurb! Ja just niimoodi me nüüd siis kartma peamegi, sest me oleme kogenud, et inimesed ei võta kandideerijaid enne valimisi enam nii nagu tavaliselt – me pole ühtäkki rahva silmis enam need siirad ja head, kes me enne oleme olnud. See ei peaks nii olema, aga kui ei taha inimestega suhteid rikkuda, siis oledki igaks juhuks ettevaatlik. Kui valimised läbi, siis saab ju ka helistada ja külla minna. Aga mis siis, kui siis on juba hilja?

Öeldakse, et poliitikud on oma valijate nägu – ilmselt nii ongi. Aga äkki ootaks enne kellegi sildistamist siiski ära kuni see inimene ise on oma sildi ära teeninud? Sest võib-olla hiljem selgub, et meie hulgas on veel neid inimesi, kes päriselt Eestimaale head tahavad ja oskavad ka suurt ühendvalda riigimehelikult ja targalt juhtida. Selle nimel tasub ju valijal veidi pingutada.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: