apr
27

31. detsember 2017 Iga päeva tuleb võtta nii, nagu see oleks ainus, mis sul onMaire Forsel

31. detsember 2017

Iga päeva tuleb võtta nii, nagu see oleks ainus, mis sul on

Mul on praegu peitupugemise periood – see tekib mõnikord kui tunnen, et tähelepanu on natuke liiga palju saanud. Tavaliselt peetakse mind heaks suhtlejaks, aga ise ma alati nii ei arva. Näiteks hetkel olen täielik nohkar, kes istub kodus ja pistab siit nina välja vaid järjekordseks arstile sõiduks või päevaseks jalutuskäiguks – ülejäänud osa päevast istun oma lemmiktugitoolis ja loen.

Olin 2017. aastal mitme ettevõtlusteemalise raamatu läbitöötamist edasi lükanud, nii et selle aja, mis haigus mulle nüüd andnud on, otsustasin kasutada enda harimiseks, et laduda vajalikku vundamenti uute ettekannete tarvis. Tegelikult olen selle esimese kodusoldud nädalaga jõudnud läbi töötada vaid ühe erialase raamatu, sest paar päeva tagasi tundsin, et tahaks lihtsalt meelelahutust ja võtsin kätte varem poolelijäänud Astrid Lindgreni eluloo – taanlase Jens Anderseni koostatud „Astrid Lindgren. Päev nagu elu.” Ma loen seda nagu sööks gurmeeõhtusööki, aeglaselt ja mõnuga. Nii inspireeriv ja huvitav, tihkelt ajaloosündmusi, inimlikke kannatusi ja rõõme täis raamat. Lugeda on jäänud veel sada lehekülge ja mõtlen, et pärast selle lugemist tahaks mõne tema lasteraamatu uuesti ette võtta – nüüd, kui tean, mis peitub selliste tegelaskujude nagu tsirkuses töötanud rammumehe Kange Adolfi või raamatust raamatusse korduvate väikeste orbudest poiste taga, tahaks kõike lapsena loetut uue vaatenurga alt kogeda.

Kas teadsite, et Astrid Lindgren tegi teise maailmasõja ajal nuuskuritööd? Nii ta ise oma palgatööd nimetas, aga seisnes see selles, et ta avas postkontoris päevade viisi kirju (aurutades) ja luges neid läbi, et midagi kahtlast ja riigivastast avastada. Kirjad Rootsist Saksamaale, Soome ja mujale – mõelge, milline suurepärane materjal ühele kirjanikule! Ta ei tohtinud loomulikult neist kirjadest midagi avalikustada, aga märkmeid oma päevikusse tegi ikka ja kogu neis olnud infovoogu ei saa mitte alahinnata.

Raamatus on kirjas ka tema hingevalu kõigi nende umbes 70000 lapse pärast, kes sõjakeerises Soomest Rootsi kasuperedesse paigutati. Ja nende laste pärast, kes nagu tema enda vallaslapsena sündinud Lasse, pidid aastaid kasuperedes peidus olema või jääma lastekodudesse, sest nende noorukesed emad ei saanud või ei tahtnud neid ise kasvatada. Rootsi on nii kohutavalt konservatiivne maa – oli seda sada aastat tagasi ja on seda tegelikult ka praegu kui osata fassaadi taha vaadata. Eesti oli eelmise sajandi alguses palju vabam ja tolerantsem nende noorte vallaliste naiste suhtes, kellega mõni mees oli untsu teinud ja kes pidid väljaspool abielu lapse sünnitama.

Et sõja lõpus kirjutatud Pipi Pikksukk nii populaarseks sai, on suures osas põhjustatud sellest ajast, mil raamat välja anti – sõda oli lõppenud ja inimesed janunesid rõõmu ja rahu järele. Ja siis tuli Pipi, kes ei hoolinud mingitest ühiskonnas kehtestatud konservatiivsetest reeglitest ja elas lihtsalt oma südame ja sisetunde järgi. Tegi, mida tahtis ja elas, kuidas tahtis, osates samas igasugu pisiasju märgata ja nende üle rõõmustada. Ja teistele rõõmu pakkuda.

Selles Lindgreni elulooraamatus on mulle palju uut ja üllatavat – näiteks see, et kui „Bullerby lapsed” valmis sai, ei olnud kirjanik ise sellega üldse rahul. Tema arvates oli see üks igav ja liiga lihtsas keeles kirjutatud raamat. Aga minu jaoks on see minu elu kõige lemmikum, mida lugesin lapsena vähemalt seitse korda. Mäletan siiani seda mõnusat tunnet kui Liisa omale toa sai – isa tehtud nukumööbel ja kaltsuvaip. Seda päris oma toa tunnet, mida ma ise selleks ajaks veel kunagi tundnud ei olnud, aga mida tänu raamatule tundsin peaaegu füüsiliselt nagu see oleks minu endaga juhtunud. Ja siis see nööripidi kirjade saatmine kõrvalmajas elavatele Annale ja Britale. Kui ma 2007. aasta veebruaris saarele kolisin ja ühel pimedal talveõhtul üle tee elavale õpetajahärrale e-kirja teel oma Rootsi tädipoja kirjutatud raamatu saatsin ja me seepeale veel mõne napi e-kirja vahetasime, siis oli mul täpselt sama tunne nagu Bullerby laste raamatus, ainult et kirjad ei liikunud mitte mööda nööri vaid elektrooniliselt. Kes seda oleks võinud arvata, et sellest teisel pool teed elavast õpetajahärrast juba esimesel Saaremaa-suvel mu mees saab :)

Näh, jäin siin nüüd heietama, kuigi tegelikult tahtsin kohustusliku aastakokkuvõtte teha. Tegelikult ei tule siit mingit kokkuvõtet, sest mul pole sellest aastast eriti palju muud meeles kui see kuri haigus, mis mind sügisel piksenoolena tabas ja mille ümber keerleb kogu mu elu juba alates oktoobrikuust. Või tegelikult – kogu selle kurja haiguse ja stressi kõrval on siiski ka midagi helget – inimeste headus ja siiras hoolimine, mida sel aastal kogesin rohkem kui iial varem.

Uue aasta peale mõeldes tsiteerksin siiski veel Astrid Lindgreni: „Ma lihtsalt elan täiel rinnal ja mõtlen, et iga päeva tuleb võtta nii, nagu see oleks ainus, mis sul on.” Nii ongi. Ja ma ei oota uuelt aastalt muud kui terveks saamist, sest kui haigus seljatatud, küll siis saab ka kõige muuga hakkama.

Olge teiegi terved ja tegusad ja küll siis uus aasta tuleb parem kui kõik eelmised!


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: