apr
27

5. aprill 2017 Miks Reformierakond?Maire Forsel

5. aprill 2017

Miks Reformierakond?

Head sõbrad, ma pean ühe asja nüüd ausalt ära rääkima :) Nagu te teate, olen olnud üsna aktiivne sõnavõtja, mis puudutab ettevõtlust ja maksusüsteemi ning sellega seoses meie riigi toimetulekut. Alates sellest kui 2015. aasta jaanuaris kirjutasin südamest tuleva loo ausa ettevõtluse tegelikust hinnast, olen olnud üsna aktiivne sõnavõtja nii peavoolu- kui sotsiaalmeedias. Ikka nii, et kui miski on hinge kriipinud, siis pole suutnud vaikides pealt vaadata. Viimasel paaril aastal on mul olnud ka üsna palju avalikke esinemisi – maaelu ja maksusüsteemi puudutav debatt tolleaegse rahandusministri Maris Lauriga Kuku raadios, haldusreformidebatt Saaremaal ja osalemine nii maaelu kui ettevõtlust puudutavates debattides Paide Arvamusfestivalil. Lisaks ettekanded Eestimaa erinevais paigus, millega tänagi jätkan – teemaks ikka see, kuidas maal elades mikroettevõtjana toime tulla ja seejuures ausaks jääda nii iseenda, teiste tegijate kui ka oma riigi suhtes.

Sellel teekonnal olen kohanud väga palju skeptikuid, kes on püüdnud mulle selgitada, et ärgu ma olgu naiivne, et minu vehklemisest ei olevat mitte midagi kasu, sest poliitikud nagunii kedagi ei kuula. Ma pole sellist pessimismi endasse lasknud, sest juba sellest hetkest kui oma esimese mikroettevõtjate rasket elu kajastava looga välja tulin, on mind jäädud kuulama. Tookord, aastal 2015, olid just Riigikogu valimised tulemas ja siis öeldi mulle, et mis neil poliitikutel muud üle jääb kui minu kirjutistele vastata, valimised ju tulemas. Mäletatavasti käis tookord Taavi Rõivas isiklikult Leisi Lapikoja FB-lehel selgitusi jagamas. Nii öeldigi, et olin pannud poliitikud sundseisu, et nad ei saanud enne valimisi ju reageerimata jätta.

Aga valimised said mööda ja ma nägin, et mikroettevõtjate probleeme ei unustatudki – Riigikogu juurde loodi Maris Lauri eestvedamisel väikeettevõtjate toetusgrupp ja tookordne valitsus hakkas teemasse süvenema. Ühel üritusel Tallinnas astus minu juurde mees, keda ma tookord nägupidi ei tundnud, surus mul kätt ja tänas – selle eest, et olin mikroettevõtjate probleemidest nii palju kirjutanud. See mees oli Dmitri Jegorov, nii tookordne kui ka praegune maksu- ja tollipoliitika asekantsler. Ma vist ei pea lisama kui hea meel mul iga kord on olnud kui keegi mind minu kirjutiste eest tänanud on ja neid hetki on rohkem kui üks. Ja eriti rõõmu on teinud need hetked, mil näen, et mu jutt ei ole läinud mööda ei tegevpoliitikutest ega ka ministeeriumide ametnikest. Ning sellel kõigel on tänaseks ka tulemus – kasvõi see, et käibemaksukohuslase alampiir tõstetakse järgmisest aastast 40 000 eurole. Või ettevõtluskonto, mis pole küll kõige ideaalsem lahendus, aga siiski hea võimalus neile, kes tahavad ettevõtlusega tegelda, aga pelgavad raamatupidamist ja liigset bürokraatiat.

Minu usku, et ka üks lihtne inimene saab riigi poliitikat mõjutada, pole keegi suutnud ära võtta – sest mul on vastupidine kogemus. Selleks tuleb astuda dialoogi ja püüda pakkuda omalt poolt ka lahendusi, sest lihtsalt negatiivse või mittetoimiva väljatoomine sageli ei aita.

Ja nüüd ma jõuan selleni, miks täna seda kõike kirjutan – sest ma otsustasin kandideerida kohalikel valimistel Saaremaa ühendvalla volikokku. Need on minu kõige esimesed valimised, sest ma pole mitte kunagi varem tundnud, et tahaksin kas kohalikul või riigi tasandil kuhugi kandideerida, vaatamata sellele, et ka varem on mind kampa kutsutud. Mul pole olnud tunnet, et peaksin seda tegema, aga nüüd on. Kampa kutsujaid oli seekord rohkem kui üks ja olin mõnda aega üsna kahevahel, kas liituda valimisliiduga või kandideerida selle erakonna nimekirjas, kellega mul vaated kõige rohkem kokku langevad. Ma ei kuulu ühtegi erakonda ja nii nagu paljud, olin ka mina alguses kõhklev, sest ma tean, et ükskõik, millise erakonna nimekirjas sa oled, silt kleebitakse nagunii kohe külge. Mis on omaette kummaline fenomen, sest ükski erakond ei saa olla vaikimisi halb, halvaks saavad organisatsiooni teha ikka inimesed kui nende nö halbade (loe: ebaausate ja kasuahnete) kontsentratsioon liiga suureks läheb ja keegi seda ei pidurda.

Valimisliitude juures häirib mind aga algusest peale see, et nad püüavad rõhutada, et nemad poliitikat ei tee, nemad seisavad kogukonna eest. Justkui teised seda ei teeks. Kogukonna eest seisavad kõik, kes volikogusse kandideerivad – selleks see volikogu ju ongi. Sotsioloogina ma tean, mis on poliitika ja väita, et kohalikul tasandil volikogus poliitikat ei tehta, on äärmiselt asjatundmatu. Kes ütleb, et ta poliitikat ei tee, see ütleb sisuliselt otse välja, et ta ei kavatse volikogus tööd teha. Poliitika ei ole samuti midagi, mis on vaikimisi halb, halvaks saavad selle teha vaid konkreetsed inimesed. Aga poliitikat saab ka hästi teha – nii et seistakse nii oma kogukonna kui ka enda veendumuste eest, kedagi ära ostmata või maha müümata. Ma tean, et aus poliitika on võimalik, sest ma ei lähe elus esimest korda poliitikasse. Olen kunagi kuulunud Erakond Eestimaa Rohelised juhatusse ja olnud ka selle erakonna finantsjuht ja ma õppisin tol ajal ühe olulise asja – see, mida kirjutab meedia ja see, mis erakonnas tegelikult toimub, võivad erineda nagu öö ja päev. Mitte alati sellepärast, et ajakirjanikud halba tööd teeksid, vaid lausa nii, et oma erakonna inimesed võivad lekitada valeinfot, et ise paremat positsiooni saavutada. Sest absoluutselt igas erakonnas on igasuguseid inimesi – on aatelisi ja on ka omakasu peal väljas tüüpe. Küsimus on lihtsalt selles, kumb seltskond peale jääb. Ma usun, et olete minuga nõus, et ausaid ja aatelisi inimesi ei tohiks poliitikast eemale peletada – vastupidi, neid tuleks võimalikult palju kaasata, et nii kohalikul kui riigi tasandil juhtimine saaks ausam ja õiglasem.

Nüüd siis minust – ma olen selgelt parempoolsete vaadetega. Ma tahan alati anda inimestele ennekõike õnge, mitte kala. See tähendab veendumust, et enne kui midagi hakata laiali jagama, tuleb seda teenida – et ei juhtuks nii nagu majanduskriiside ajal juhtub, et see, kes end lõhki on laenanud, kukub kõva kolinaga. Seepärast vaatan ma tänase valitsuse tegemisi väga murelikult. Ma olen paljude asjadega, mida praegune valitsus on otsustanud, ka nõus, aga ma ei näe, et kõigile kulutustele eelneks teenimine. Ma näen kulude ja laenude suurenemist ja tulude vähenemist ning ettevõtjana ei saa ma sellise olukorraga leppida. Ma ei näe täna mitte ühtegi selget plaani, mis aitaks selles riigis ettevõtlust edendada ja raha riiki juurde meelitada – neid plaane lihtsalt ei ole.

Sama olen märganud ka siinsamas Saaremaal, kus mõned praegused vallad kiirustasid laenu võtma, et enne ühinemist veel midagi ära jõuaks teha – ka see on vastutustundetu, sest lähtuda tuleks juba praegu sellest, et meil on vähem kui aasta pärast siin saarel ühine rahakott ja kõik võlad tuleb maksta ühiselt. Selline kiirustamine laenude võtmisel näitab, et ühisvalla volikogu vastu puudub usaldus juba enne kui see volikogu üldse loodud on. See näitab, et ei usuta volikogu liikmete riigimehelikkusesse ja võimesse hoolida kõigist saare elanikest võrdselt – aga just seda peaksid ühendvalla volikogu liikmed suutma ning enamgi veel, nad peaksid oskama suunata Saaremaa elu nii, et ettevõtlus elavneks ja meil kõigil oleks siin hea elada Sõrve säärest Panga pangani välja. Seepärast ma tunnen, et nüüd ma tahan minna ja öelda sõna sekka rohkem kui vaid ajalehtede veergudel. Ja ma teen seda koos Reformierakonnaga, ma kandideerin nende nimekirjas. Sest ma näen, et nende inimestega on mu vaated kõige sarnasemad ja mul pole mõtet endale valetada, et need seda ei ole. Nii, nüüd on see lõpuks välja öeldud, polnudki nii hull vist :)


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: