apr
27

6. september 2017 Veel kord mikroettevõtlusestMaire Forsel

6. september 2017

Veel kord mikroettevõtlusest

Nagu mul juba tavaks saanud, analüüsisin ka sel aastal mikroettevõtjate aastaaruandeid ja tegin mõne tähelepaneku, mida varem pole märganud. Üks, mis on jäänud samaks, on käivete suurused, mis paljudel jäävad napilt alla käibemaksukohuslase piiri. Käes on teatavasti viimane aasta, mil käibemaksukohuslaseks tuleb hakata kui käive ületab 16000 eurot aastas. Järgmisel aastal on see piir 40000 ja siis on näha, kas käibed tõusevad või jäävad samaks – teisisõnu saame teada, kas väike käive võis olla seotud sellega, et tahetakse vältida käibemaksukohuslust. Sel aastal oli üks osaühing isegi väga nibin-nabin alla 16000 piiri jäänud, kõigest 5 eurot iga kuu kohta vähem kui km-kohuslase piir. Põhjus, miks ma seda jälgin, on selles, et kui nüüd edaspidi on näha, et taolistel mitu aastat alla 16000 euro teinud ettevõtetel käibed tõusevad, siis aitab km-kohuslase piiri tõstmine ettevõtjatel ausamaks hakata. See ei olegi nii väheoluline, sest selleks, et me oma riiki ülal suudaksime pidada, on vaja tõsist mentaliteedi muutust ja seda just väikeste tegijate hulgas. See on puhas psühholoogia ja varimajanduse vähendamiseks on taolised maksumuudatused vajalikud.

Nägin aastaaruannetes ka üht ohtlikku tendentsi – nimelt on kassajäägid käibega võrreldes mitmel ettevõtjal ebareaalselt suured. Kui veidi üle 14000 eurose aastakäibega ettevõttel on kassa ja pangakontode jääk üle kümne tuhande või 8000 eurose aastakäibega ettevõttel üle nelja tuhande, siis sellist kassajääki usub ehk mõne vanaema, aga kindlasti mitte maksuametnik. Teisalt räägib see aga ka sellest, et tegelikult ei tulda omadega välja. Kui mikroettevõtja ei suuda maksta oma ravikindlustust, aga aruandes vedelevad tuhanded, siis on ju ilmselge, et need tuhanded on sealt maksuvabalt välja laenatud, mis tähendab, et loodetakse ilmselt mingile suurele edule tulevikus, millest see kassaauk siis kinni maksta. Et üksiktegija suudaks mingit hüppelist käibetõusu teha, on aga vähemasti käsitöömaailmas küll üsna vähetõenäoline.

Kolmas, mida märkasin, oli mõne osaühingu üliväike käive, mis Facebooki või Etsy.com-i info põhjal ei saa mitte tõele vastata. Ja kui ma ütlen üliväike, siis ma tõesti pean silmas üliväikest käivet, mis ühel osaühingul oli näiteks vaid 200 eurot kuus. Avalik pilt näitab, et ettevõtja on siiski edukam. Põhjusi, miks ametlikud numbrid nii väikesed on, võib muidugi aimata, sest kui lapsed nõuavad oma ja sa näiteks üle tuhande euro kuus käivet teha ei suuda, siis validki ausa raamatupidamise asemel susserdamise. Ja käsitöömaailmas on tuhat eurot kuus juba päris kõva sõna, selle saamiseks tuleb üsna palju tööd teha.

Mõtlengi siin nüüd, et kas see jääbki nii? Meil on kümneid tuhandeid mikroettevõtjaid, kes pole ilmselt 100% ausat ettevõtlust kunagi proovinudki, sest kus sa saad kui raha vähe, ikka pistad veidi sula siis taskusse. See on lihtne juhtuma, sest mullegi pakutakse patjade eest sularaha alailma ja hiljuti oli lausa üks ostja, kes ütles otse, et me maksame sulas, sest musta raha ka ikka ju vaja. Nii ütleski. Mul oli selle peale tunne, et keegi tahab mind s...ga üle valada. Kas inimestel, kes musta raha nii loomulikuks peavad, pole tunnet, et nad petavad meie oma Eesti inimesi? Loodetavasti ei kiru vähemalt samad inimesed meie sotsiaalsüsteemi, sest kui ise maksupettustele kaasa aitad, siis pole nagu õigust kiruda ka. Aga asi on siiski väga tõsine – kui me jätkame samas stiilis, siis ei hakka meie omastehooldajad mitte kunagi paremini elama ja puuetega inimeste toetused ei tõuse iial. Me jäämegi riiki kiruma, saamata aru, et me ise oleme jätnud riigile selle raha maksmata, millest riik toetusi saaks maksta. Me võime ju mõelda, et mis see natuke ikka riigile teeb, aga küsimus ongi selles, mis juhtub, kui nii mõtlevad väga paljud. Kui üks mikroettevõtja maksaks riigile kuus kasvõi 10 eurot rohkem, teeks see kokku juba arvestatava panuse riigi rahakotti.

Kus on siis lahendus? Ma arvan, et üks lahendus on hindade tõusus. Kui sa ikka näed, et töötad täisajaga, aga ikka pead toimetulemiseks käivet varjama, siis tõsta hindu. Käsitöölistel muidugi tekib kohe probleem, et mustalt tegijad hoiavad hinnad all – aga kui sa ise ka osa müüki mustalt teed, siis aitad sa ju sellele vaid kaasa, et hinnad madalaks jääksid.

Eile ütles Alar Jäger Creditinfost, et iga kaheksas väikeettevõte on võlgu ja peamine põhjus, miks see nii on, on nende ettevõtjate oskamatus äri teha. Jutt käib siis väikeettevõtetest, mitte ühemehe mikroettevõtetest. Kui varem võis väikeettevõtjate probleemides kahtlustada ekspordiga seotud põhjusi, siis nüüd on need piiriülesed probleemid, nagu näiteks nafta hind, ära langenud ja saame adekvaatselt hinnata, mis meie koduturul toimub. Jägeri sõnul on probleem ettevõtjais endis, kes võtavad endale liiga suuri kohustusi ega tule siis nendega toime. Samas on need siiski nii väikesed ettevõtted, et nende pankrott tähendab perekonna pankrotti. Probleemsemad piirkonnad olevat Kirde- ja Kagu-Eesti ning probleemsemad valdkonnad toitlustus, ehitus ja transport. Juriidilisi isikuid, kes ettevõtlusega tegelevad, on Eestis umbes 200 000, aktiivseid ettevõtteid aga kuni 70-80 000. Remargi korras olgu öeldud, et kui 70 000 ettevõtjat maksaksid aastas riigile vaid 100 eurot rohkem, teeks see kokku 7 miljonit.

Jägeri sõnul mikroettevõtjatel probleem nii suur ei ole, kuna ühemehefirmad on ettevaatlikumad ja üleliia võlgu omale kaela ei tõmba, aga kui ettevõte kasvab ja võetakse omale töötajad, siis sisenetakse kõige riskantsemasse faasi. Töötajatega kaasnevad ju suured kohustused ja see on hoopis teine olukord, võrreldes sellega, kui vastutad vaid iseenda eest. Seepärast ma väga mõistan üht saarlasest pagariäri omanikku, kes otsustas pärast aastast ruumide rentimist linnas ja töötajate palgal hoidmist, et kolib oma ettevõttega koju tagasi ja teeb edaspidi tööd oma koduköögis. Neis valdkondades, kus konkurents on suur ja samas tuleb teha palju käsitsi tööd, ei tasu sageli ettevõtet suurendada, sest see summa, mille töötajad sulle kui ettevõtjale teenida suudavad, on liiga väike. Sisuliselt muutud sotsiaalseks ettevõtteks, kes kasumit ei teeni ja toimid vaid selleks, et mõni inimene tööd ja leiba saaks – mis iseenesest pole ka ju paha, aga liiga piiripealne käive ei kompenseeri võimalikke riske, mida ettevõtjal vastutajana kanda tuleb.

Alar Jäger ütleb, et lahendus oleks haridusse panustamine ja olen temaga selles suhtes väga nõus. Meil küll tehakse koolitusi ettevõtjatele, aga ega riskidest palju ei räägita ja kui serveerida vaid edulugusid, siis tekibki inimestes põhjendamatu ootus, et ettevõtjana õnnestub igaüks. Just sellepärast käin oma 2-tunnise ettekandega mööda Eestimaad. Et näidata – kõik on küll võimalik, aga tööd tuleb teha hullumoodi, äriidee peab vett pidama ja õnne peab ka olema. Ja sa pead julgema panna oma tootele ja teenusele ENDA jaoks õiglase hinna! Kui see pole võimalik, siis kõrbed varem või hiljem. Sest selline kombineerimine, et igal aastal muudkui varjad käivet, väldid makse ja müüd mustalt, ei ole lihtsalt jätkusuutlik.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: