apr
27

9. detsember 2017 Minu sõnavabadust ei saa piirataMaire Forsel

9. detsember 2017

Minu sõnavabadust ei saa piirata

Sel aastal juba teist korda on mul põhjust pidada iseendaga aru ja otsustada, kas see, millega ma olen end sidunud, on ikka see, mida mul on vaja. Kui ma tunnen, et miski või keegi hakkab mind ahistama, mulle ettekirjutusi tegema ja minu sõnavabadust piirama, siis siin on see koht, kus pean rahulikult järele mõtlema, kas mul on ikka vaja oma ellu neid kohustusi ja neid inimesi, kes ei lase mul end vabalt tunda. Inimesi, kes kipuvad mulle ette kirjutama, mida ma tohin või mida ei tohi oma arvamuslugudes ja FB-postitustes kajastada.

Kui mul esimest korda sarnane olukord tekkis, siis lasin ebamugavustundel enda sees liiga kaua kesta, enne kui tegin otsuse, et see on koht, kus mul pole vaja olla. Seekord on veidi keerulisem olukord, sest olen andnud lubadusi, mida enam tagasi võtta ei saa. Ei, see ei puuduta poliitikat ega ka minu haigust – on igasugu muid keerulisi asjaolusid ja suhteid, mille suhtes pole võimalik teha rutakaid otsuseid. Aga oi, kuidas tahaks! Lihtsalt rebida lahti end kõigest sellest, kus ma end mugavalt ei tunne. Ma vajan sõnavabadust nagu õhku. Kui ma ei saa kirjutada ausalt ja avatult ja pean iga rea juures sada korda kaaluma, mida keegi nüüd mõtleb või minust arvab, siis sellisest kirjutisest kukuks välja hale soperdis, mida mitte keegi ei viitsiks lugeda. Minu kaubamärk on ausus, siirus ja avatus – just tänu sellele on minu lood läinud inimestele korda. Ja see ei ole mitte nõrkus, mis mind niimoodi kirjutama paneb, vaid tugevus – hea eesmärgi nimel võin ma väga palju taluda ja mind ausalt ei huvita, mida keegi minust arvab. Kui ma hakkaksin kirjutama hillitsetud poliitkorrektseid kirjatükikesi, ei viitsiks keegi neid lugedagi. Alles hiljuti tundsin suurt kahetsust, nähes, kuidas keegi kirjutas meile kõigile üliolulisel teemal, mis oleks võinud tekitada ühiskonnas korraliku lainetuse ja panna poliitikuid ja ametnikke olukorda muutma, aga kuna selles kirjatükis oli iga sõna silmnähtavalt sada korda läbi mõeldud, siis oli sellest kadunud igasugune stiil ja hoogsus, mõjujõust rääkimata – see lihtsalt kadus teiste lugude vahele ära nagu seda poleks olnudki. Kui kirjutaja ei julge olla tema ise ja tahab jätta endast liiga hea mulje, siis ei jätagi ta mingit muljet, teda lihtsalt ei nähtagi – rääkimata sellest, et halvimal juhul võid sa jäädagi erinevate väljaannete uksetaguseid kaapima, ilma et keegi sust väljagi teeks.

Mina poliitkorrektselt kirjutada ei oska, mul peab kõik tulema südamest ja nüüd, mil tänaseks olen juba kaks aastat meedias mitmeid kordi sõna võtnud, ma julgen öelda, et ausus ongi edu võti. Kui sa tahad, et riik muudaks mikroettevõtjate elu kergemaks, siis julge kirjutada iseenda näitel kui raske see elu tegelikult on. Kui sa tahad, et naised võtaksid rinnavähi sõeluuringut tõsiselt, siis kirjuta oma lugu nii avatult ja ausalt, et endalgi klaviatuur kirjutades pisaratest tilgub. Ja kui sa kirjutad haiguslehtedest eesmärgil, et midagi muudetaks, siis sealgi pead sa jääma iseendaks. Mis sest, et mõni pärast süüdistab, et ärgu tulgu rääkima ausast ettevõtlusest, kui ise endale vaid 250 eurot palka teeb. Ma ei tea, kes need inimesed on, kes aru ei saa, et ettevõttesse investeeritud summa on enda ettevõtte võlg iseendale ja enne kui hakata suuremat palka tegema, tuleb ikka võlad ära maksta. Ja sellest rahast, mille sa igal kuul sealt välja võtad, saabki ju elada, selle oledki juba endale tagasi teeninud. Vahel on tunne, et mingi alfaisane tahab kohutavalt tark olla ja ära panna, aga kahjuks on liiga rumal, et üldse aru saada, millest ma kirjutan. Ma tõstatasin oma viimases loos teema, millest võidaksid nii riik kui ka töövõtja – mis on halba selles, kui riigilt vähem haigusraha saad ja samal ajal teisel töökohal töötades riigile maksuraha juurde teenid? Kas meie tervishoiusüsteem ei vaevlegi rahapuuduses, et võiksime süsteemi muutmata edasi minna? Kui hakata haiguslehti välja andma vaid neilt töökohtadelt, kus reaalselt tööd teha ei saa, siis ei oleks ju mitte ühtegi kaotajat, ainult võitjad. Aga no ei saa mõni aru asja tuumast, kirjuta nii lihtsalt kui tahad.

Ma ei suuda aru saada neist inimestest, kes ei mõista minu kirjutiste eesmärki ja arvavad, et pidevalt võitlen iseenda heaolu nimel. Ausalt öeldes ei tule mul isegi pähe, mis neist nn töövõitudest mind üldse täna ennast mõjutaksid – käibemaksukohuslase piiri tõus ei mõjuta, sest ma ei saa end km-kohuslasest investeeringute tõttu maha võtta. Ettevõtluskonto, mida mikroettevõtjad pikisilmi ootavad, ka ei mõjuta, sest ma ei kavatse sellele üle minna. Lugu rinnavähi sõeluuringu olulisusest ei anna mulle endale ka enam mingit tulemust, sest see pagana vähk ju on juba minu sees! Kuigi jah, kui nüüd ravikindlustussüsteemis miskit muudetakse, siis see oleks vist esimene asi, millest mul ka endal kasu oleks. Aga no ausalt, inimesed, kust tulevad need enesekesksed tüübid, kes ei oska arvamuslugude eesmärgist aru saada ja neid konkreetse isiku pidevaks halaks tembeldavad? Ja siis kiruvad ise riiki, et kõik on nii paha, nii paha. Kui miski kunagi selle Eesti riigi hävitab, siis on see harimatus ja enesekesksus – mida suurem mass mõtlemisvõimetuid ja negatiivseid inimesi, seda suurem oht riigile.

Aga jah, see sõnavabadus... Me ei ela enam ENSVs ja nõukaaegsed väljalasked meie hulgast võiksid ennast nüüd vabaks lasta. Raputada maha endalt need hirmud ja eelarvamused, mis panevad kedagi pidevalt kriitilise pilguga hindama ja mõtlema, et nii ju ometi ei tehta. Et neist asjust avalikult ei räägita ja mis sa üldse kurdad kogu aeg. Pean kõigi selliste inimeste kurvastuseks ütlema, et kavatsen igal juhul edasi „kurta”, mis sest, et avalikkuse tähelepanu on vahel tõsiselt väsitav. Sest ma lihtsalt ei tea, kuidas vaikides seda maailma paremaks saaks muuta.

Aitäh, et ära kuulasid! Mul endal hakkas igal juhul kergem :)


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: