apr
27

10. jaanuar 2018 Mulle meeldib ehitadaMaire Forsel

10. jaanuar 2018

Mulle meeldib ehitada

Kui lapikoja maja valmis sai, siis ma mõtlesin, et nüüd küll aitab, enam ei viitsi. Olin viimase kümne aasta jooksul põhjalikult renoveerinud kolm vana maja – ühe Raplas, siis mu mehe lapsepõlvekodu siin Leisis ja lõpuks lapikoda. Ja kui ma ütlen renoveerinud, siis ma pean silmas nende majade väga põhjalikku renoveerimist alates põrandate maani välja lammutamisest ja uute ehitamisest, lõpetades katustega. Ainult palkseinad (lapikojal kiviseinad) jäid vanad. Rapla majal jäid ka katusetalad ja praegusel elumajal pandi plekk vana katuse peale, lapikoda sai seevastu ka talad uued. No ja kõik, mis sees ja väljas, sai uueks tehtud alates küttekolletest ja korstnajalgadest kuni välisvooderduseni välja.

Kui Rapla maja ehitasin, oli sellega väga kiire, sest suvi oli peale tulemas ja ehitusfirmal teised objektid ootamas. Nii hakkas see firma lammutustöödega pihta juba siis kui mul veel pennigi raha ei olnud. Nad olid vist väga kindlad, et oma ridaelamukorteri kähku maha saan müüdud, sest muidu poleks nad ju julgenud mehi mu maja peale saata. Mäletan kui kõhedalt end tundsin, kui töölt tulles nägin, et lammutustööd juba käivad. Esimene mõte oli, et appi, mul pole ju rahagi ja juba nad alustasid! Aga sain oma korteri kiirelt müüdud ja ostjaga kokkuleppele, et väljakolimisaeg on 2 kuud – selle ajaga tuli siis see vana maja nii palju valmis kõpitseda, et saaks sisse kolida. Päris jube aeg oli, aga samas teraapiline, sest mu elukaaslane oli mind just maha jätnud ja ehitusega sain oma mõtted eraelu traagikast eemale. Sellepärast tegelikult nii kiireks läkski, et olin ootamatult üksi jäänud – kaelas paar aastat varem ostetud renoveerimist vajav maja, selle ostmiseks võetud pangalaen, ridaelamukorter ja kõik kulud, mis sellise kupatusega kaasnesid.

Aga jube põnev aeg oli. Elu käis umbes nii, et hommikul sõitsin Sauele tööle, päeva jooksul sain ehitajalt mitu telefonikõnet, sest pidevalt oli vaja mingeid otsuseid teha ja pärast tööd siis kas kiiruga maja peale või kuhugi poodi midagi tellima või ostma. Decora omanik on minu klassivend, nii et mäletan üht õhtut, kui kimasin Sauelt otse Pärnu Decorasse, et valida välja ahju ja pliidi uksed ja kahhelplaadid – sain seal tutvuse kaudu soodukat :) Tapeedid valisin kõik salongist Muster ja osa kahhelplaate tellisin Itaaliast. Olin otsustanud, et kvaliteedi arvelt kokku ei hoia, nii et materjalid püüdsin valida kõik võimalikult kvaliteetsed. Ma armastan tapeete ja veidi vanaaegset stiili, seepärast ei tulnud mul mõttessegi mõni palksein majas paljaks jätta, kuigi ehitaja seda välja pakkus. Ei olnud esimese Eesti ajal linnamajades ju kombeks mingit tare-tarekese stiili viljeleda, see oli rohkem vaese maainimese kodu, kus palgid paljad. Aga mulle oli oluline teha kõik võimalikult autentselt. Ja ohh kuidas ma kogu seda protsessi nautisin!

Mõnikord oli keeruline ka. Näiteks maja välisvärvi ei suutnud ma kuidagi otsustada. Ja no ma polnud ju selle pealegi tulnud, et värvinäidised on olemas isegi vuukide jaoks! Mis värvi teha kahhelplaatide vahelised vuugid? Kust ma seda pidin teadma! :) Ehitaja jättis mulle värvide näidised alati õhtuks majja, et siis kui töölt tulen, siis otsustan ja alati oli vaja otsustada järgmiseks hommikuks. Istusin siis ühel õhtul aias, suutmata otsustada, mis värvi maja peaks tulema, kui mööda juhtus sõitma lapsepõlvesõber Ede ja ütles, et tee roosa! See tundus väga kreisi mõte, aga heleroosa see maja tänu temale saigi – sobis hästi punase katusega.

Mõned probleemid tekkisid ka puhtalt sellest, et ma ei saanud aru, mida ehitaja minult küsib või õigupoolest sain küll, aga ei osanud prognoosida oma otsuste tagajärgi. Nii helistas ehitaja mulle kord keset kiiret tööpäeva ja küsis, kas tahan, et vannitoa torud jääksid ruumis sees näha või panevad nad need seina sisse? No muidugi seina sisse, ütles minu kogenematu aju sel hetkel ja nii nad tegidki. Keegi ei hoiatanud, et see võib kaasa tuua talvel vee külmumise ja mina usaldasin ehitajaid, et ju nad teavad, mida nad teevad. Aga ei maksnud nii palju usaldada, sest vesi külmus vannitoas esimesel talvel juba -10 kraadi juures. Nii lammutatigi garantiitööna kahe välisseina siseviimistlus, toodi seinad sissepoole ja soojustati korralikumalt ära, kuigi torud jäid endiselt seina vahele – tulemuseks, et -20 kraadi juures enam ei jäätunud, aga kui oli pikemalt sellest madalam, siis tuli kraan igaks juhuks tilkuma jätta. Teine garantiitöö tehti kanalisatsiooniga, kuna enne paaki tekkisid pidevalt ummistused. Ja kui juba olin sisse kolinud, siis avastasin, et köögis oli unustatud ventilatsioonitorule seina auk tegemata. Aga see kõik oli muidugi suht pisiasi ja parandatav ja nii need kogemused tasapisi ju omalgi tekivad, järgmise majaga enam selliseid vigu ei teinud.

Kui mehe lapsepõlvekodu ehitama hakkasime, siis käisin samal ajal ülikoolis ja see määras suures osas ära ka tehtud valikud. Polnud enam aega ja võimalust Tallinna vahet uhada, nii et leidsin ühe sobivaid tapeete müüva firma Tartust. Kahjuks polnud seal nii suurt valikut kui Mustris, nii et kõiki tapeete päris selliseid ei saanud nagu oleksin tahtnud, aga õnneks nad müüsid Gammalsvenska (vana Rootsi stiil) sarja tapeete ja neid siis tellisingi. Tol ajal polnud ma enam üksi, nii et ei pidanud kõike ehitusega seonduvat enam üksi otsustama – see tegi asja veidi lihtsamaks. Samas ka natuke keeruliseks, sest oli vaja kogu aeg mehega nõu pidada, et talle ka ikka meeldiks, mida välja valin. Igasugu jamasid juhtus siin ka, aga kus neid ei juhtuks – oli ümbertegemisi, vaidlusi ehitajaga kui põranda alla taheti jääs graanulid panna või kui maja välisvoodri lauad olid pikkade pragudega, aga ehitajad muudkui ladusid neid seina, justkui see oleks maailma kõige loomulikum asi teha uus maja katkistest laudadest. Seda välisseina nähes ma ausalt öeldes isegi vist karjusin siin meeste peale, kuna nad keeldusid alguses katkisi laudu välja vahetamast :D Aga lõpuks kõik sujus ja valmis see maja sai.

Lapikojaga oli kõige lihtsam. Esiteks sellepärast, et ehitaja oli Arens Ehitus ja selle omanik Olari on lihtsalt väga normaalne mees ja teiseks sellepärast, et juba oli kogunenud endal kogemusi ja olin juba ülikooli lõpetanud ja iga päev kodus kui ehitus käis. Tegin oma töötoas tööd ja Olari käis siis aeg-ajalt aknale koputamas, kui oli vaja midagi otsustada või teise majja vaatama minna. Kõik sujus.

No ja kui see lapikoda valmis sai, siis tõesti mõtlesin, et nüüd aitab, enam ma midagi mitte kunagi ei ehita. Aga ära iial ütle iial – viimasel ajal taban end üha sagedamini kinnisvarakuulutusi lappamas ja majaehitusest unistamas. Ei, mitte selleks, et ära kolida, vaid lihtsalt sellepärast, et tahaks veel mõne vana maja ära renoveerida. Haapsalus või Kuressaares. Müügiks või väljaüürimiseks. Sest ehitusprotsess on nii mõnus ja viimasest ehitusest saab juba viis aastat, nii et olen sellest juba piisavalt puhanud. Nüüd teeksin aeglaselt ja mõnuga, kõike rahulikult planeerides. Ilmselt on mul lapsepõlve mõjud, sest meie isa ehitas meie kodumaja ise ja käis pidevalt ka sugulastel-tuttavatel vabal ajal abiks ehitamas. Me käisime isaga sageli kaasas ja mõnikord lausa nii, et olimegi suvel nädal-paar järjest nö objektil. Täditütre Muuga suvila ehitusel või Raba talus, kui sauna ehitati. Sellest saadik ma jumaldan värske puidu lõhna ja üldse kõiki värskeid lõhnu, mis äsjaehitatud majas on. Ja nüüd ma ükspäev küsisin endalt, et kui mu käed on haiged ja ma ei saa enam patju teha, et mida ma siis tegelikult teha tahaksin? Ja ausalt, just praegu tahaksin ma kõige rohkem ehitada! Valida ruumilahendusi, värve, materjale, tapeete, kardinapuid ja kardinakangaid. Isegi põrandaliiste viitsiksin valida. Et luua veel midagi väga ilusat ja teha üks vana Eesti kodu korda. Mitte, et mul selleks praegu raha oleks muidugi :D Aga kui ma tagasi mõtlen, siis alati enne majaehitust oli kõigepealt unistus ja see unistus võis kesta päris pikka aega enne kui ehituseks läks. Nii et miks mitte praegugi siis unistada, onju :)


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: