apr
27

10. märts 2018 Ajust ja arustMaire Forsel

10. märts 2018

Ajust ja arust

Mul on üks asi hinge peal, mille kohta tunnen, et tahan oma vaateid selgitada. Kui lugeda viitsite, siis varuge aega, sest siit tuleb üks kolossaalselt pikk postitus. Seega olge hoiatatud :)

Nimelt mainisin siin hiljuti, et ei soovita Lea Dali Lioni raamatut neile vähihaigetele, keda keemia alles ees ootamas. Ja tõesti ei soovita, sest tema kogemus on pigem erandlik ega anna vähihaigele kõige vähematki julgust, aga just julgus on see, mida meiesugused vajavad, eriti alguses. Mitme inimese reaktsioonist sain aru, et minu arvamus selle raamatu kohta polnud just kõigile meeltmööda ja ma tean ka, miks see nii on. Sest on väga-väga palju inimesi, kes usuvad, et kui inimesel tekivad mingid nägemused, siis see on reaalne ehk siis tegelik maailm ja kõik see, mida näed, on mingid nähtused teistpoolsusest ning neid usutakse siiralt. Ka Lea uskus keemiaravi ajal kogetut, nagu see poleks olnud unenägu või ajutrikid, vaid midagi täiesti reaalset – uskus kuni selleni välja, et kandis keemiaravi tulemuse üle iseenda saavutuseks nähtamatu maailma olenditega võitlemisel. On inimesi, kes usuvad sellesse 100% ja on inimesi, kes peavad seda 100% surra-murraks ja väljamõeldiseks. Aga on ka inimesi, kes ei suhtu sellistesse nähtustesse üleolekuga, vaid siira huviga ilma päris kindlat poolt valimata. Sest nad saavad aru, et neil pole täna veel nii palju teadmisi, et kindlalt väita, et see nö nähtamatu maailm on olemas, et on olemas teadvus, mis võib asuda meie füüsilisest kehast eraldi või et on olemas hing, mis rändab ühest elust teise või siis lihtsalt kas taevasse või põrgusse. Mina olen ka see vahepealne – inimene, kes ei usu midagi pimesi, vaid kes vajab uskumiseks tõestusi ja kasutab oma loogikat ja teadmisi selleks, et suuta erinevaid nähtusi hinnata. Mis on tõestatud, seda usun, aga tõestada saab vaid teatud viisil ja selle hulka ei kuulu kellegi nägemused või kogemused või usk. Ma ei ütle millegi kohta, et seda pole olemas, kui ma seda põhjendada ei suuda, sest kui ma ei saa mõnest asjast aru, siis ma ei saa seda ei eitada ega jaatada.

Uskuge või mitte, aga ka teadlased uurivad sedasama küsimust – kas on elu pärast elu? Ja see on ju loomulik, sest kes meist ei tahaks elada igavesti või siis lihtsalt pärast surma vaba hingena kusagil paradiisis lennelda? Mina küll tahaksin. Sest surm, millele midagi ei järgne, tundub liiga lõplik ja hirmutav. Seepärast on inimesed otsinud vastuseid enda eksistentsi küsimusele aegade algusest saadik. Nii pole midagi imestada, et meiegi seda teeme ja et Eestis löövad laineid kõik need tegijad, kes pakuvad lihtsaid vastuseid. Sest just väga lihtsad need vastused on. Näiteks uskuda, et kui tegeled enda hirmudega, vabastad endast kõik halva, annad kõigile andeks ja oled lõpuks üks suur armastus ise, siis paraned ka kõigist haigustest ja elad kaua ning tervet elu. Või uskuda, et üks või teine kivi, kui seda õigesti kasutada, muudabki sinu elu just selles suunas, mida tahad. Või uskuda, et kui jätad kodus WC-poti kaane lahti, siis voolab raha majast välja. Või veelgi lihtsam variant – must kass läheb üle tee, järelikult juhtub kohe midagi halba. Jne, jne... See on nii loomulik, et me selliseid asju uskuda tahame, sest see teeb elu kordades lihtsamaks. Mõelge, kui kohutav oleks elu, kui me mitte midagi ei usuks?

Ma küsisin kunagi Vigala Sassilt, mis pärast surma saab ja ta vastas, et mitte midagi. Ometi oli ta mees, kes paljude inimeste arvates suhtles pidevalt teispoolsusega, saatis oma hinge rännakutele ja nägi vaid inimestele peale vaadates nende probleeme ja haigusi. Ma kohtusin Sassiga esimest korda kui mu lapsed olid veel lasteaiaeas. Sõitsime siia Triiki, et paluda temalt abi, kuna üks mu lastest oli haige. Meil oli haiguslugu kaasas, aga me ei andnud seda Sassile enne kui ta oli meile lapse haiguse kohta rääkinud. Ta teadis täpselt ära, kus lapsel haige koht oli, nii et kui talle pärast haiguslugu näitasime, siis pomises ta omale nina ette, et näe, just nii ongi, nagu ma rääkisin. Kust ta seda teadis? Ma ei tea. Aga ma tean, et Sass oli ennekõike teadlane, mitte nõid, kelleks rahvas teda pidas. Väga palju, kui mitte kõik sellest, mida ta teadis, toetus tema tarkusele, mida ta oli ammutanud elu jooksul nii inimestega suheldes, katseid tehes, ise läbi kogedes ja väga palju erinevat kirjandust lugedes. Ja uskuge või mitte, aga neisse inimestesse, kes siin Eestis massiliselt surra-murraga tegelevad ja kaasteelisi aidata püüavad, võis ta suhtuda väga kriitiliselt. Kord, kui Sassi juures ümber köögilaua istusime ja maast ja ilmast rääkisime, ütles üks meist, et ta on oma tütre pärast mures, kuna see muud enam ei teegi kui korraldab igasugu laagreid, kus tegeldakse imelike asjadega, kuni selleni välja, et inimesed hõljuvad mere ääres ringi nagu oleksid laksu all. Rääkisime siis pikemalt, et mis nähtus see selline siin Eestis on, et nii paljud inimesed kõike võimalikku usuvad ja praktiseerivad ja ütlesin tookord, et minu arvates on need inimesed põgenejad – nad põgenevad reaalsusest, sest igapäevaelu on nii raske ja kõigist neist jooga, vabastava hingamise ja rännakute ja mis iganes laagritest saavad nad tuge. Aga et see on minu arvates ikkagi põgenemine. Sassile väga meeldis, et neid inimesi põgenejateks nimetasin. Loomulikult on sellel hinnangu silt küljes ja see pole midagi, mille üle uhkust tunda ja loomulikult ei ole ka kõik mitte põgenejad. On neid, kes otsivad põnevust ja neid, kes otsivad iseennast ja mida iganes veel otsitakse. Aga on siiski üks ühine nimetaja – nad usuvad, et elul peab olema mingi muu mõte, kui lihtsalt elada. Mingi suurem eesmärk, kui sündida siia maailma, elada oma maapealset elu nii hästi kui oskad ja siis lõpuks surra ja kaduda eikuhugi. Ja loogikaga ei ole siin absoluutselt midagi pistmist, sest kui oleks, siis küsiksid hingede rändamisse uskujad, kuidas saab olla, et kunagi oli maailmas vaid mõnisada tuhat hinge ja nüüd on juba varsti kaheksa miljardit? Et kui on nii lihtne seos, et inimene sureb ja hing liigub järgmisesse kehasse, et kust siis tulevad need mitu miljardit lisahinge, mis tänaseks meie kehades elavad? Või usk, et kui inimesel läheb halvasti, näiteks teda vägistatakse, siis on see kindlasti karma – oled ise valesti elanud. Aga kui vägistatakse 4-aastane laps? Õige küll, ilmselt siis eelmiste elude karma. Ja vot see teooria mulle ei meeldi, sest see leiab vabanduse absoluutselt kõigele. Kuigi tegelikult on sageli nii, et keegi on väikest last väärkohelnud, mistõttu tema tundeelu on nii rikutud, et temastki kasvab väärkohtleja. Pole ju vaja mingit karmat, et täielikuks mölakaks kasvada või sattuda mõne sellise ohvriks.

Kui Sass veel elas, siis ütles ta ikka, et Forsel, tule vahel meile ka – miskipärast kutsus ta mind alati perekonnanimega. Täna ma kahetsen, et ma tema juures nii harva käisin, sest oi kuidas tahaks temaga maailmaasju arutada. Mis sest, et ta oli vahel üsna ropu suuga ja karune, aga ta oli nii tohutult tark, et temaga suhtlemine oli alati suur nauding. Vahepalaks olgu öeldud, et mu laps, kes pidi alates neljandast eluaastast iga päev tablette sööma, sai mõne aasta pärast terveks, aga seda mitte tänu viinas leotatud juurikale, mille Sassilt saime, vaid haigus lõppes täpselt nii nagu arst oli öelnud – nimelt oli see selline haigusvorm, mis korralikult ravides teatud vanuses kaob ja täpselt nii juhtuski. Kuigi meile endale siiski tundus, et natuke seda juurikat süües olukord paranes, aga haigusilmingud kadusid siiski päevapealt täpselt selles vanuses, mida arstiteadus oli varasemalt tõestanud.

Ma olen eksistentsiaalseid küsimusi esitanud ja neile vastuseid otsinud aastaid. Ma olen läbi lugenud kuhjade viisi surra-murra kirjandust alates Deepak Choprast ja lõpetades Eckhart Tollega. Sellised raamatud nagu Deepak Chopra „Tee armastuse juurde”, Eckhart Tolle „Siin ja praegu: kohaloleku jõud”, Sogyal Rinpoche „Tiibeti raamat elust ja surmast”, Michael Newtoni „Hinge rännak” ja veel paljud, paljud selletaolised – ma lugesin need läbi suure huviga ja enamus neist lugesin ka pimedatele linti, sest mulle tundus, et need on olulised ja pimedatel võiks neist saadud teadmisi vaja minna. Kõigil neil raamatutel on ühine nimetaja – nad on eneseabiraamatud ja nendes kirjapandu pole enamuses osas teaduslikult tõestatud. Aga mulle see midagi ei lugenud, sest ma arvasin, et kõik, mida nendest loen, on puhas kuld. Ma uskusin peaaegu kõike, mis neis on. Kuni jõudsin oma lugemisega nii kaugele, et hakkasin lugema kuhjade viisi teaduslikku kirjandust ja kogu mu varasem usk surra-murrasse kukkus kolinal kokku. Mul oleks palju lihtsam elada, kui saaksin uskuda kõigesse sellesse, millesse ma 15 aastat tagasi uskusin, aga kahjuks on minu hiljem omandatud teadmised suurele osale sellest kolinal vee peale tõmmanud. Sest nüüd ma tean, miks inimesed mõnikord kummalisi asju näevad või mis asi on kehaväline kogemus – väga palju sellest on tänaseks konkreetsete eksperimentidega teaduslikult tõestatud ja need tõestused on lihtsad ja loogilised. Ma olen õppinud, kuidas käitub taju ja mismoodi töötab meie aju, kuidas tekivad ja kaovad organismis kasvajad ja vähirakud jne. Ja ma ei pea olema arst ega vastava ala teadlane, et sellest aru saada – väga paljud ilmingud siin elus on teadlaste poolt lihtsalt ja loogiliselt lahti seletatud. Ja paljud veel ei ole, mis teebki teadlase elu väga põnevaks – nad ju otsivad vastuseid kogu aeg.

Lugesin hiljuti Jaan Aru raamatut „Ajust ja arust” ja kui viimase leheküljeni jõudsin, siis oli tunne, et alustaks kohe uuesti – nii põnevalt ja samas lihtsalt on paljud olulised asjad lahti seletatud ja tahaksin, et see kõik mulle paremini meelde jääks. Autor ütleb raamatu lõpus, et ta loodab, et lugeja jagab sealt saadud teadmisi ka teistele ja seda ma nüüd natuke teengi.

Ta alustas oma teadvuseuuringuid, uskudes, et teadvus on ajust lahutatud.

Tänaseks on teada, et kindlat ajupiirkonda elektriliselt stimuleerides on võimalik esile kutsuda teadvuselamus kehavälisest kogemusest ja ka hallutsinogeenid on võimelised looma kummalisi teadvuselamusi. Nii kehast väljas käimine kui ka teatud seisundis nägemuste nägemine – see kõik toimub tegelikult meie ajus, kuigi paljud usuvad, et need nähtused on olulised ja püüavad enda jaoks sealt midagi tähenduslikku välja lugeda. Kehaväliseid kogemusi kirjeldavad ju väga paljud inimesed – eriti need, kes operatsioonilaual nö hinge vaakunud. Nad on kõik kirjeldanud, et nägid kõike ruumis toimuvat kõrvalt, aga see on tänaseks väga lihtsa katsega ümber lükatud. Nimelt on tehtud korduvalt katseid, kus operatsiooni ajal on kirjutatud midagi suurelt seinale või kapiuksele ja see siis kustutatud enne kui patsient ärkab. Mitte keegi neist patsientidest ei näinud selle nö kehavälise kogemuse ajal, et keegi seinale midagi kirjutas ega osanud öelda, mis see oli – sest nad ei asunud kehast väljas, vaid kogu teadvuselamus toimus ajus sees ja sai näidata ruumist vaid seda, mida see inimene ise oli seal enne näinud. Selliseid katseid on tehtud väga-väga palju ja tulemus on alati ühesugune, tõestades ära, et inimese hing ei lennelnud lae all ega näinud tegelikult midagi, mis ruumis toimus. Meie ajud on imekspandavad trikitajad ja mida aeg edasi, seda rohkem me nende trikkide kohta teada saame.

Ka selgitab Jaan Aru oma raamatus väga lihtsalt ja loogiliselt, miks meie unenäod ei saa kuidagi tulevikku ennustada või miks neil pole tegelikult mingit tähendust, kuigi unenägusid seletavaid raamatuid on välja antud juba ammusest ajast. Kui nüüd kellelgi on kogemus, et lähevad küll unenäod täppi, siis ütlen kohe ära, et ka minul on nii olnud, et näen midagi unes ja see lähebki täide – aga see kõik on olnud juhus. Sest juhuseid on inimeste eludes alati ja väga palju, neid ei saa kunagi välistada. Unenägudes kajastub see, mida oleme varem läbi elanud, näinud ja mõelnud ja kuna aju mitte kunagi täielikult ei maga, siis toimub seal pidev informatsiooni töötlemine, ka magamise ajal. Kui mu jutt ei tundu veenev, siis lugege ise selle kohta raamatust pikemalt, niimoodi lühidalt refereerides on raske seda kõike edasi anda. On näiteks oletatud, et päeval salvestatakse õpitu ajutisse mälusüsteemi ja une ajal kirjutatakse mälusisud ümber pikaajalisse mälusüsteemi – seepärast on magamine väga tähtis.

Jaan Aru raamatust saab palju ka praktilisi näpunäiteid, kuidas paremini asju meelde jätta, kuidas paremini magada jne. Ma olen palju juurelnud selle üle, miks mõned inimesed on nutikamad kui teised. Näiteks miks mõnel inimesel on pidevalt uusi ideid ja teisel mitte. Ja olen ka mõelnud, miks mu mees mulle ütleb, et kui ma poleks viis aastat ülikoolis käinud ja sotsioloogiks õppinud, siis poleks ka sündinud Leisi Lapikoda. Et kus siin see seos saab olla? Nüüd sain sellelegi vastuse. Nimelt kui inimene pidevalt uut õpib, pingutab ja loeb virnade viisi raamatuid, siis ei saa ta targemaks mitte ainult tänu sellele konkreetsele uuele õpitule, vaid tema aju hakkab loetule toetudes looma uusi seoseid. Mida rohkem me loeme, seda targemaks me saame ja seda suurem võimalus on, et meie enda aju genereerib mõne täiesti originaalse idee, mille peale keegi teine varem tulnud ei ole. Ja need uued ideed tekivad magades või lihtsalt puhates, mistõttu on väga oluline, et oskaksime aeg-ajalt lihtsalt niisama logeleda. Selle logelemise ja ka magamise ajal teeb aju meie eest ise töö ära ja tekitab olulisi seoseid, mistõttu me ühtäkki tuleme mingile jube heale mõttele :) Ma olen oma koolitustel rääkinud, kui tähtis on õppida kasvõi ükskõik mida, peaasi, et õpiks midagi uut – sest mida rohkem me teame, seda suurem võimalus on, et oskame ühel hetkel välja mõelda mingi nutika äriidee. Aga ma pole kunagi varem teadnud, et mitte see konkreetne õpitud teadmine ei ole alati uue idee tekitaja, vaid hoopis meie ajus tekkinud uued seosed, mis tekivad varemõpitule toetudes. Nii et vabalt võib õppida sotsioloogiat ja siis ühel hetkel avastada, et lugudega bareljeefpadjad on jube hea äriidee :) Aga magamine on tähtis, sest see teeb võimalikuks varemõpitu mäletamise. Nii et magage mõnuga ja võtke omale aega niisama olemiseks ka siis, kui selleks aega ei tundu olevat – te olete tänu sellele palju tulemuslikum.

Nii et jah, minu lugemislaual on täna enamasti vaid need raamatud, mille on kirjutanud mõni teadlane või erialaspetsialist ja see ei ole ühest äärmusest teise hüppamine, vaid sulaselge areng. Mida rohkem me teada saame, seda rohkem me areneme, aga sellegi poolest ma loodan, et teadus jõuab kord nii kaugele, et suudab ära tõestada, et hing on siiski olemas ja kusagil on paradiis, kuhu kõik pärast surma läheme, sest lihtsalt kaduvikku kaduda oleks ju liiga kurb.

Kas sa päriselt ka suutsid selle kõik lõpuni lugeda? Jube tubli ikka! Aga loe siis Jaan Aru raamatut ka – see on ausalt kordades huvitavam kui see postitus siin :)


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: