apr
27

11.aprill 2018 Õiged raamatud teevad targemaksMaire Forsel

11.aprill 2018

Õiged raamatud teevad targemaks

Tunnen end alati natuke süüdi kui pole siia ammu midagi kirjutanud. Mõtlen, et äkki te ootate ja käite vaatamas, kas on juba uus postitus ja siis peate iga päev pettuma. Kuigi ma ei tea, kas see on nii, aga kui oled kord siitkaudu suhtlema ja mõtteid avaldama hakanud, siis tundub endale, justkui veaks inimesi alt kui pikka aega midagi ei kirjuta. Loodan, et see on vaid mu enda tunne ja teil jumalast ükskõik, kui sageli ma siin välja ilmun :)

Ega mu elus eriti midagi huvitavat ei toimu praegu, tiksun siin niisama rahulikult. Olen hakanud viimasel ajal jälle palju lugema ja see teeb mulle rõõmu. Viimastel aastatel olen kartnud, et äkki arvutis suhtlemine on vähendanud raamatutesse keskendumise võimet, aga nüüd näen, et õnneks see nii ikka pole. Kui tavaliselt olen üsna hilisõhtul veel siin FBs saadaval, siis viimasel ajal panen arvuti üsna varakult kinni, sest raamat tundub huvitavam. Taevale tänu, et keskendumisvõime pole arvuti tõttu kannatada saanud.

Lugesin eile Õhtulehest, et Kaja Kallasele heidetakse ette, et kuna ta loeb nii palju, siis kipub pidevalt loetut tsiteerima – nii kummaline etteheide, et ajab lausa muigama. Miks ei või inimene tsiteerida seda, mis tundub huvitav ja asjakohane? Selleks me ju raamatuid loemegi, et midagi huvitavat teada saada ja miks mitte seda siis teistega jagada? Mul siin mõni postitus ainult varemloetu najal püsti seisabki :) Sest kui miski tekitab mõtteid, siis on ju nii tore sellest teistelegi kirjutada.

Lubasin teile rääkida, miks kristalliteraapia, reiki ja üldse igasugune alternatiivteraapia inimestele hästi mõjub ja miks juhtub, et inimesed sageli ka päriselt tervenevad alternatiivmeetodeid kasutades. Tegelikult päris kõigest muidugi ei tervene, aga on mõned kindlad probleemid, millele sellised meetodid mõjuvad ja selleks on peamiselt valu, ärevus, depressioon, ärritatud soole sündroom, sõltuvused, iiveldus ja Parkinsoni tõbi. Kõigi nende puhul on uuringutega tõestatud, et kui inimene enda peal rakendatavasse ravimeetodisse usub, siis paraneb ta kiiremini või haigus leevendub. Nimelt kui inimeses tekib ootus, et ta kindlalt terveneb, siis annab tema aju kehale signaali ja käivitub tervenemisprotsess. Teame ju kõik, et keha immuunsüsteem on see, mis meid haigustest hoiab või aitab meil paraneda ja neid protsesse on võimalik usu kaudu mõjutada. Tekib platseeboefekt. Platseebo puhul toimib sama protsess – inimesele võib anda ravimilahuse asemel paljast vett ja öelda, et see on ravim ja inimene terveneb, sest tema ajus tekib tervenemise ootus, mis annab kehale signaali paranemiseks. Platseeboefekt on, muide, peamine põhjus, miks ravimite väljatöötamine on nii kallis, kuna seda efekti on testperioodil raskeim välistada. Ühe retseptiravimi väljatöötamine maksab ca 2,5 miljardit dollarit ja pole teada, kui palju neist ravimitest mitte kunagi turule ei jõua – arvatakse, et vaid kolmandik kõigist jõuab lõpuks turule. Kogu maailmas hästi tuntud depressiooniravim Prozac ei oleks ilmselt kunagi müüki jõudnud, kui tol ajal kui seda välja töötati ja katsetati (1987), oleks platseeboefekti nii rangelt püütud välistada kui täna. Ja Prozac töötab ning on üks tuntumaid depressiooniravimeid – arvatakse, et suuresti just sellepärast, et nii paljud teavad, et see aitab.

Tervendajad ja šamaanid töötavad tulemuslikult, kui on ühendatud kaks asja – sisendusjõud tervendaja poolt ja ootus kliendi poolt. Näiteks kui inimene usub, et on olemas hea energia ja halb energia ja kui ta mingi tseremoonia ajal „halva energia heaga asendab”, siis tekib temas ootus tervenemiseks ja ta tervenebki – aga mitte energia, vaid aju ootuse tõttu. Sellise teadmiseni on jõudnud tänaseks ajuteadlased. Nii et võite vabalt tavameditsiiniga paralleelselt ka alternatiivmeetodeid kasutada kui sellesse usute, ärge ainult vähki ja muid keerulisi haigusi alternatiivteraapia kätte usaldage, sest neid see välja ei ravi.

Valu kohta olen ka igasugu huvitavaid asju teada saanud. Näiteks, et teadlased ei teagi täpselt, mis see valu tegelikult on. Ühe ja sama operatsiooni järgselt võib üks patsient olla kohutavates valudes ja teisel pole häda midagi. Valu suurus ei sõltu sellest konkreetsest opereeritud kohast, vaid sellest, kuidas aju impulsse saab ja neid töötleb. Siin mängib jälle suurt rolli ootus – kui mitte keegi ei ütle ajule, et ohtu enam ei ole, siis jätkab aju meid ohu eest hoiatamisega ehk siis valu kestab edasi. Sellepärast ongi ärevus, depressioon ja stress nii lähedalt kroonilise valuga seotud. California ülikoolis tehti eksperiment grupi inimestega, kellel oli amputeeritud käsi või jalg – nende ette asetati peegel, nii et nad näeksid, et valutavat jalga või kätt tegelikult ei ole. Sellest sai aju signaali, et ohtu jäsemele enam pole ja ei pea enam valuga märku andma kehale ning valu lakkas. Huvitav, kas keegi on Savisaarele öelnud, et kui tal on fantoomvalud, siis istugu mõneks ajaks peegli ette? Kahjuks pole täna veel teada, kuidas seda efekti püsivaks muuta, aga valuvaigisti asemel igal juhul parem peeglit kasutada, nii et Savisaar vaadaku aga julgesti peeglisse :)

Kas teate, et kui inimene ootab, et tal hakkab väga valus, siis hakkabki? Ühe eksperimendi käigus tekitati grupile inimestele valuaisting, millele nad pidid andma hinnangu, kui suur see tundub. Ja ilmnes, et kui sama valutugevuse juures öelda katsealustele, et nüüd tekitame valuaistingu, mille kohta eelmine grupp arvas, et see polnud õieti mingi valu, siis sama valutaseme juures inimesed reaalselt tundsid vähem valu. Ja vastupidi – kui öeldi, et eelmine grupp arvas, et valu oli väga tugev, siis tundiski katsegrupp väga tugevat valu. Kusjuures seda valu mõõdeti anduritega ka nahapinnalt, mitte ainult selle järgi, mida inimesed ütlesid – ehk siis see valu oligi reaalne. Seda nähtust seletatakse karjaefektiga – me oleme programmeeritud käituma nii nagu grupp käitub ja tunneme rohkem või vähem valu vastavalt sellele, kuidas teised on tundnud.

Vaat sellistest huvitavatest asjadest olen viimastel päevadel lugenud. Öeldakse, et mõtle positiivselt, siis läheb sul paremini – ma arvan, et täitsa väärib pingutamist, et positiivsemalt mõelda. Ja kui me püüame igal eluhetkel naeratada, siis peaks see meie tervisele väga kasulik olema. Kui saaks nüüd veel teada, kuidas ikkagi seda k-ravi järgset iiveldust ja tugevat vastumeelsust kogu selle protsessi vastu ära hoida, siis oleksin juba päris õnnelik. Aga kuni ma ei tea, kuidas seda teha, siis püüan lihtsalt heade raamatute lugemisega oma mõtteid haigusest eemal hoida – kuni loen, olen hoopis teises maailmas ja ei mäletagi, et mul mingi ravi siin pooleli on :)


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: