apr
27

17. märts 2018 Propaganda töötab alatiMaire Forsel

17. märts 2018

Propaganda töötab alati

Lugesin täna intervjuud Leelo Tunglaga, kus ta ütleb, et laste kaudu on alati väga hea propagandatööd teha ja seda on alati tehtud. Sellega seoses meenus mulle, kuidas me lastena timurlasi mängisime :) Ja see, kuidas plaanimajanduse tingimustes kaubandus korraldatud oli.

Ma ei tea, kui vanad me olime, ilmselt nii algklasside vanused. Meie ema töötas kaubalaos. Kas nooremad inimesed üldse teavad, mis need kaubalaod olid? Need olid sellised kohad rajoonikeskustes, kust käisid läbi kõik poodidesse minevad kaubad. Oli kangaladu ja jalanõude ladu ja toiduainete ladu ja igasugu muud laod. Meile meeldis muidugi kõige rohkem mänguasjade ladu, mis asus selle laoga, kus meie ema töötas, sama platvormi peal. Laohooned olid sellised pikad madalad majad ja piki majaesist oli platvorm, mille ette kaubaautod said tagurdada kui kaupu peale või maha laaditi.

Kõige rohkem meeldisid mulle need autod, mis värsket leiba ja saia tõid. See värske saia lõhn! Kaubalao töötajad said sealtsamast leiba-saia osta ja need olid nii värsked, et sageli lausa soojad veel. Otse leivatööstusest tulnud pehme sai ja limonaad – see oli meie lapsepõlve sagedane lõuna. Väga ebatervislik, aga tol ajal ei rääkinud keegi sellest, et nisujahu ja suhkur mingid kahjulikud toiduained on. Ja kui sellele saiale sai veel lastevorsti ka peale lõigata! Isver, mul hakkas suu vett jooksma praegu, nii selgelt on need maitsed meeles.

Käisime suviti pea iga päev ema tööjuures – kaubalaod asusid meie kodu lähedal. Elasime Raplas Metsa tänaval ja oskasime juba üsna väikestena ema tööjuurde minna. Kodutänava lõpust üle Väljataguse tänava Puukooli tänavale ja sealt üle põllu ja olimegi kohal. Läbi viljapõllu läks jalgrada ja mäletan, et seal oli alati hästi palju lepatriinusid.

Üks peamisi ahvatlusi, mis ema tööjuures oli, oli mänguasjade ladu. Oi kuidas me sinna kippusime! Aga nii lihtne see ei olnud, et muudkui astusime uksest sisse ja hakkasime riiulitel sobrama. Ema pidi alati sinna lattu ette helistama ja paluma, et kas lapsed võivad tulla ja natuke laos ringi vaadata. Ja ema ei tahtnud ju kunagi helistada sinna! Mänguasjade lao naised olid sellised peenemad prouad, kuidagi tähtsa olemisega ja ega neile ei meeldinud kui lapsed sinna kolama läksid. Nii me siis aina kauplesime ja kauplesime oma ema, et ta nendele tähtsatele naistele helistaks ja küsiks, kas lapsed võivad tulla ja mõnikord see ka õnnestus. Mitte et me ise nii väga sinna minna julgesime, eks me ikka kartsime ka neid tähtsaid kaubalao naisi. Aga ahvatlus oli nii suur, et saime oma hirmudest võitu. Kaubad olid muidugi kõik karpides, aga suurte nukkude karbid olid paljud pealt läbipaistva kaanega ja neid oli nii-nii põnev uurida. Mäletan isegi seda lõhna, mis mänguasjade laos oli – natuke nagu värskelt pressitud papi lõhn, sekka värsket puitu ja midagi veel. Uute asjade lõhn. Tagantjärgi mõeldes polnud seal laos ju midagi nii väga huvitavat, sest enamus asju oli karpides ja näppida neid ei saanud, aga ikkagi – nii põnev! Oleks ma tol ajal kuhugi välismaa mänguasjade poodi sattunud, siis oleksin ilmselt jalapealt minestanud – midagi nii värvilist ja kaubarohket nagu lääne ühiskonna mänguasjade poed ei osanud tol ajal täiskasvanugi ette kujutada, lastest rääkimata.

Aga ma tahtsin ju rääkida, kuidas timurlasi mängisime. Nimelt tõi ema meile kaubalaost mingid mahakantud pilotkad ja vormiriided. Selliseid vormirõivaid toodeti ju lademetes ja kasutati koolides ja pioneerilaagrites ja neid oli liiga palju, nii et jäid lattu pikaks ajaks seisma. Ma seda ei mäleta, kas riided ka selga panime, aga pilotkad olid kohe kindlasti peas. Otsustasime õe ja sõbrannaga, et läheme ühele paljulapselisele perele appi. Mäletan siiani seda uhket tunnet, kui mööda Väljataguse tänavat pilotkad peas Vanakupja talu poole marssisime. Just see hetk, kui Väljataguse 25 majast möödusime on eriti hästi silme ees – siis ei osanud ma veel uneski näha, et kunagi täiskasvanuna saab seesama maja minu koduks. Päike paistis ja meel oli rõõmus ja vapper ning hing täis otsustavust, sest kohe-kohe pidime ju hakkama kangelastegu sooritama. Vanakupja talu oli üks suur ja uhke maja, mis asus kohe sealsamas põldude vahel ja kus nõukaajal elas mitu peret nagu ikka neis majades, mis eraomanikelt käest võetud. Selle maja esimesel korrusel elas üks suur pere, kes meie arvates väga abi vajas. Aga kui kohale jõudsime, siis puges muidugi hirm naha vahele ja sisse me minna ei julgenud, nii et meie üllas soov minna ja nende toad ära koristada, jooksis kolinaga liiva. Mitte et me üldse oleksime teadnud, et nad koristamisabi vajavad, muidugi. Oma lapsepeades olime ise selle välja mõelnud. Ja kuna me tuppa minna ei julgenud, siis luurasime akende taga ja piilusime niisama sisse. Kardinaid ees ei olnud ja ainuke mälupilt, mis meenub, on laud ja sellel lebav poolik saiapäts. Meenub ka väike pettumus selle üle, et meie üllas eesmärk ei saanudki täidetud.

Aga et aktsioon vähegi asja ette läheks, siis tagasiteel ühest teisest majast möödudes otsustasime, et istutame sinna õuele puu! Et siis midagi head ikka oleme teinud. Justkui meenub, et seal elas üks üksik vanainimene ja ju me siis arvasime, et temagi abi vajab. Kas te kujutate ette, et lihtsalt astud võõra inimese õuele ja hakkad puud istutama? Kuidas see lugu lõppes, ma kahjuks ei mäleta, sest mingit labidat meil küll ju kaasas ei olnud ja siinjuures mu mälupildid katkevad. Kuigi silme ees on majaesine muruplats ja meie istutatud peenike puukene – aga ma ei tea enam, kas siis tõesti selle sinna istutasime.

Sellised propaganda ohvrid siis. Kuna see kõik mul Leelo Tungla intervjuud lugedes meenus, siis mõtlesin, et panen kähku kirja, sest iial ei tea, mis trikke mälu teeb ja millal see kõik uuesti meenub :)


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: